Meelissõnad – II osa

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu: