Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.
Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.
Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)
Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...
P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.
Posts
0 Kommentaar(i):
Post a Comment