... et tuli eal ei kustuks

Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu