Tänavad

Mulle tundub, et inimesed, kes praegu Tallinnas ei viibi või pole siin kunagi käinudki, saavad minu ajaveebi lugedes linnast mõningase ettekujutuse. Viimastel nädalatel olen kirjutanud mõnest inimesest, jutustanud lugusid, juhtinud tähelepanu detailidele, isegi ühele prügikastile. Siiski märkan, et sel kujutluspildil on midagi olulist puudu, nimelt vaade tänavatele.

Mõeldagu niisiis ümaratest munakividest sillutise juurde näiteks seesugused fassaadid:






Peaaegu juhuslikult on kõik fotod püstiformaadis. Kuna viimasel ajal on jutuks olnud võrdlus Pariisiga, ütlen järgmist: Pariis on ‒ Eiffeli tornist hoolimata ‒ horisontaalne linn, mille toredus näitab end kogu selle ulatuvuses. Tallinn on vertikaalne linn, sihvakam, oma elegantsis kõrguste poole pürgiv. Tallinn, see on kirikutornidest moodustuv siluett, see on gooti fassaadid ja vanad, kõrged pärnapuud. Pariis, see on paleed, sillad, mida on täis kogu Seine ning hoolikalt pügatud puude laiad alleed parkides.

Pean jälgima, et millestki ei jääks kirjutamata vaid seetõttu, et see on saanud mulle liialt tuttavaks. Kuid ka siis ei õnnestu mul mahutada veebipäevikusse kõiki selle linna tahke. Olen justnagu liblikapüüdja, kes jookseb järele kirjudele ja põgusatele hetkedele, tahtes neid kõiki oma võrku püüda. Aga see ei lähe tal korda. Kui ta püüab vasakul kinni kaks, lendab paremal kolm käest. Võib-olla ei nähta neid enam kunagi.

Minu kirjutuslaua kohal ripub nimekiri asjadest, millest tahaksin veel kirjutada. Näiteks teistest linnaosadest kui vanalinn ja Kalamaja. “Muudkui vanalinn“ ‒ nii kirjutasin äsja postkaardistendide valiku kohta. „Muudkui vanalinn“ ‒ see kehtib ka minu siin avaldatud elamuste, muljete ja kogemuste kohta, rippugu nimekiri siis laua kohal või mitte. Sest siin ma elan ja siin on kauge, möödunud mineviku jäljed, mida ma otsin, kergemini leitavad.

Veel on liblikapüüdjal ligi kaks kuud aega.