Tallinna linnakirjutaja 2011

Mõnus tunnike diivanil

2011-11-24T15:22:00.001+02:00

Muretseks jõulukinke? Kus sa sellega! Parem mõtlen tagasi Tallinna peale. Meenutan linnakirjutajaaegu ja kõiki toredaid avastusi. Vaatan rahus fotosid, loen üht-teist ja saan jälle midagi uut teada. Olen ikka veel uudishimulik.

Minu fotonäitus „Tallinn – Inimeste ja majade lood“ on nüüd ka võrgus olemas, ühes kõigi piltide ja tekstidega. Siit leiab saksakeelse versiooni ja siit eestikeelse. Häid elamusi!

Veel üks tervitus lugejatele

2011-10-06T10:43:00.000+03:00

Juba nädal aega ei ole ma enam Tallinnas. Ja nädal aega ei ole ma enam linnakirjutaja.

Enamikku neist inimestest, kes aitasid üsna erineval moel kaasa sellele, et siinsest projektist sai see, mis tast lõpuks sai, olen juba isiklikult tänanud. Oma lugejaid saan isiklikult tänada vaid erandjuhtudel, sest enamikku teist ma ei tunne. (Ehkki mõni lugeja tutvustas end kas hüvastijätukohtumisel või näituse avamisel. Mul oli selle üle tõesti hea meel!)

Seepärast tahan siinkohal veel kord südamest tervitada ja tänada kõiki selle ajaveebi lugejaid: mõtlesin teile palju! Mul on hea meel, et te selle blogi üles leidsite, selles ringi vaatasite ja sellele truuks jäite. Aitäh, kui te seda kellelegi soovitasite. Suur tänu paljude kenade, inspireerivate ja rikastavate kommentaaride eest! Nägemist ehk tšau, nagu eestlased ütlevad, kõike head ja võib-olla kohtume veel kunagi.

Fotod – näituse avamine

2011-10-05T21:32:00.000+03:00

Nagu lubatud, mõni mäletsus näituse „Tallinn –inimeste ja majade lood“ avamiselt 2011. aasta 26. septembril Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus:

Järgemööda: Akadeemilise raamatukogu direktori Andres Kollisti ja minu, Tallinna linnakirjutaja, tervitussõnavõtt. Kohaletulnute esimesed uudishimulikud pilgud. Palju tänusõnu: Näiteks Nele Meikarile, kes tõlkis peale siinse blogi ka näituse tekstid või Michael Zinsmeisterile kui ühele neist, kes olid nõus laskma end selle näituse jaoks pildistada.

Fotod: Vahur Afanasjev. Teisi avamise pilte saab vaadata Akadeemilise raamatukogu kodulehelt.

P.S: Peatse kohtumiseni!

2011-09-28T02:14:00.000+03:00

Raksed lahkumised kipuvad pikale venima. Annan endast veel Saksamaalt märku, mitte enam küll päris postitustega, sest võin neid kirjutada ainult siin Tallinnas. Kuid tahan panna veel üles eilse näituseavamise ja reedese hüvastijätukohtumise pilte. Niisiis, peatse kohtumiseni!

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

2011-09-28T01:53:00.001+03:00

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Ma ei olnudki

2011-09-28T01:12:00.002+03:00

Juhan Kreemi ettepanek oli ühtaegu kena ja provokatiivne: „Tulge meile Linnaarhiivi külla ja ma näitan Teile, mida mina linnakirjutaja all mõistan!“ Arusaadavalt ei olnud mul võimalik sellisest kutsest keelduda.

Juhan Kreem on ajaloolane ja tema doktoritöö käsitleb Tallinna linna suhteid maad valitsenud Saksa Orduga. Alates 1996. aastast töötab ta teadurina Tallinna Linnaarhiivis. Kui arhiivi jõuan, juhatab Juhan Kreem mind ruumi, mida ta nimetab „varakambriks“. Kuid see ei sära ega sätenda põrmugi ja ‒ vabandatagu mind ‒ näeb pigemini välja kui kütteruum. Laes jooksevad jämedad ventilatsioonitorud, kahe ukse taga seisavad suured metallist kapid hulga sahtlitega. Siin asuvadki Tallinna linna ajaloo kõige olulisemad dokumendid: uhked, paksude pitseritega kaunistatud ürikud, kiriku käsiraamatud, indulgentsikirjad ja arveraamatud. Kõige vanem dokument linnaarhiivis on 1237. aastast pärinev ürik, millega lubatakse Jaani seegile annetusi teha. Kõige olulisem on ehk ürik Lübecki õiguse annetamise kohta aastast 1248.

Vaadates neid isesuguseid sule ja tindiga käsitsi kirjutatud dokumente, jõuan peagi järeldusele: keskajal oli linnakirjutaja sama hästi kui täielikult minu vastand: nimelt hea juriidilise haridusega inimene, kes töötas linnavalitsuses ja koostas kohusetundlikult igapäevast asjaajamist kajastavaid dokumente. Linnakirjutaja tegevus oli läbi ja lõhki tehnilise iseloomuga ja sel polnud mingit pistmist kirjandusliku eneseteostusega.

Kui nii võtta, siis on Tallinna linnakirjutaja vanim suuremahuline teos nõndanimetatud märkmeraamat aastate 1333 – 1374 kohta. Tegu on raamatuga, kuhu üks linnateenistuja pani kirja kõik selle, mida ei tohtinud unustada: raehärrade ja maksude nimekirjad, märkmed sõjavarustuse väljalaenamisest ja ka lihtlabase ülestähenduse selle kohta, kelle kätte on antud linna tornide võtmed.

Linnakirjutajad ei võinud aimatagi, milline tähendus on neil kunagi tulevikus kroonikutena. Nad täitsid vaid oma kohust ega teadnud, et sajandeid hiljem hindame nende kirjapandut kui ajastu dokumente, pannes need välja hästi valvatud vitriinidesse. Milliseid 2011. aastat kajastavaid allikaid uuritakse 500 või 600 aasta pärast? Siinset ajaveebi kindlasti mitte. Kas tuleviku ajaloolastel õnnestubki meie aja infotulvas valikuid teha?

Varem oli pärgamenti üsnagi kasinalt ja see oli filtriks, mis sundis tegema vahet olulisel ja ebaolulisel. Aastal 1347 pidid ühele pärgamendirullile mahtuma kõik Tallinna linna õigused ja privileegid. Rull kirjutati tihedalt ja peenes kirjas täis ning kui sedasama teksti pidanuks kujundama arvutis, oleks kirja suuruseks valitud kõige rohkem 9. Kui Eestisse jõudis reformatsioon, taaskasutati aga ääretult pragmaatiliselt katoliku kiriku käsiraamatuid. Nende lehed pleegitati ja nad leidsid kasutust kaupmeeste arveraamatutena. Nii kumavadki mõne kaubaseisu arvestava rehnungi vahelt läbi liturgiliste laulude noodid.

Kuid kogu pedantsusele vaatamata ei suutnud ka keskaja linnakirjutajad täielikult hoiduda mõningasest sümpaatiast ilusa ja kõrvalise vastu. Et asi oleks ülevaatlikum, tähistasid nad erinevaid arveraamatu sissekandeid sümbolitega ‒ selle asemel, et kasutada meie kombel värvilisi märkepabereid. Nii mõnigi jurist näitas üles tõelist kunstiannet, visandades nõtke suletõmbega kaale, torne, hobuseraudu ja pudeleid. Alati ei piirdutud aga üksnes sümbolitega sissekannete eristamiseks. Vahetevahel ei saanud linnakirjutaja lihtsalt teisiti kui pidi raamatusse ka oma kolleegi lõusta maalima.

Vaat nii. Ehk ei peagi ma linnakirjutaja ametit internetiajastul täielikult kahtluse alla seadma? Olulised on nii arvud ja faktid kui ka ilusad sõnad ja pisiasjad.

P.S. Pildid nr 2, 3 ja 4 on pärit Tallinna Linnaarhiivist

Teated: neli intervjuud

2011-09-27T13:45:00.001+03:00

Neil päevil saab Eesti meedias lugeda või kuulata lausa mitut minuga tehtud intervjuud. Esimene neist ilmus eile ajalehes Pealinn ja ma andsin selle tegelikult juba augustis. Enamikule küsimustest vastaksin aga praegu üsna samamoodi ja seepärast pole midagi lahti, kui see ilmub alles nüüd. Eile õhtust saadik on aga Postimehe online-väljaandes üleval lühike infotekst minu kohta ja ka intervjuu. Viimane on päris värske, vestlesin ajakirjanikuga alles eile ennelõunal Kadriorus NOP-i kohvikus. Eile õhtul pärast näituse avamist küsitlesid mind aga kaks raadioajakirjanikku. Esimene neist oli Kristel Kossar (kes on muuseas ka ühel näituse fotodest) ja teine oli Rootsi ajakirjanik Gunnar Bolin. Seda, mida rääkisin Kristel Kossariga, sai kuulda täna hommikul kell üheksa Kuku raadios. Millal läheb eetrisse intervjuu Rootsi raadiole, ma veel ei tea, kuid loodan peagi teada saada. (Võib-olla oskab mõni selle blogi lugejatest ka rootsi keelt? Mina rootsi keelt ei oska, see-eest rääkis Gunnar Bolin hästi saksa keelt.)

Kes nüüd kardab, et see ongi minu viimane postitus, siis olge mureta. Minu peas on hüvastijätupostitus küll juba peaaegu valmis ja ka sobiva foto tegin eile hommikul kell pool kaheksa, kuid viimane postitus on veel kirja panemata. Eks näis, millal mul selleks aega jääb. Praegu pean aga kindlasti veel linna peale minema, et üht-teist osta. (Pärast mitu päeva kestnud vihmasadu paistab täna jälle ere päike.)

Valik pilte ja lugusid

2011-09-25T10:07:00.000+03:00

Nagu lubatud, annan juba ette veidike aimu, mida näituselt oodata:

Eks ole suurem osa turistifotosid üles võetud majadest mööda jalutades. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil ‒ juhul kui sul on õnne ‒ võib saada tuttavaks inimestega, kes linnas elavad.

Näitusel väljas olevaid fotosid tuleb seega vaadata alati kahekaupa, üks foto kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt. Iga fotopaari juurde kuuluv tekst jutustab lühikese loo, mis koosneb kahest osast. Esimene osa räägib minevikust, teine tänapäevast. Vaataja võib neid lugusid ise edasi jutustada.

Kas või järgnevate fotode ja lugude põhjal:

Hooned Vaimu tänava lõunaküljel on vanemad, need olid olemas juba varasel 15. sajandil, nagu tõendab kinnistusraamatu kanne, kus on juttu „majadest Pika ja Väikese tänava vahel“ (viimase all on ilmselt mõeldud Vaimu tänavat). Kogu hoonetekompleksi ei ole veel jõutud renoveerida ja ehituslooliselt läbi uurida ja nii on neis sisehoovi ümber paiknevates väikestes majades veel hulgaliselt avastamisväärset. Ehk annab just see asjaolu tagahoovile romantilise ilme, mida rõhutab veelgi müüre kattev metsik viinapuu.

Sisehoovist viib puutrepp töökotta, mida jagavad kingsepp ja kääriteritaja. Kääriteritaja nimi on Slava Hanov ja ta on töötanud selles poes 31 aastat. Poliitilised murrangud ja majanduskriisid tema ärisse sama hästi kui ei puutunud, kundedest pole tal kunagi puudust olnud. Juuksurid teritavad siin oma kääre, kokad nuge ja kirurgid operatsiooniriistu. Välismaal elavad eestlased toovad aga kodus käies teritada oma küünetangid, sest neis linnades, kus nad töötavad, kääriteritajaid enam ei leidu.

Nõmme linnaosa on tõeline aedlinn, mis peidab end männimetsa rohelusse. Majas Väikese Illimari tänaval on elanud koguni kaks kuulsat kirjanikest abielupaari. Kõigepealt elasid siin Marie Under ja Artur Adson, kes ehitasid siinsele krundile väikese maja. Kui nad 1944. aastal Rootsi põgenesid, jätsid nad maja oma sõprade Elo ja Friedebert Tuglase hoolde. Tuglased elasid siin kuni 1971. aastani, tehes majale juurdeehituse, kuid nagu nende eelkäijadki armastasid nad eriti aeda, milles õitses omal ajal üle 100 eri roosisordi.

Roose pole kuigi palju alles jäänud. Kirjanike raamatukogu on aga säilinud ja ta on nüüd kõigile avatud. Oma 20 000 eksemplariga on see hindamatu varaait uurijaile, kelle päralt on väike lugemissaal. Juhul kui mõni neist ei tea, kust otsida hädavajalikku raamatut, tuleb nõu ja jõuga appi Eha Rand. Peale selle korraldab Eha külastajatele ka ekskursioone, sest endine kirjanike kodumaja ei ole üksnes raamatukogu, vaid töötab 1976. aastast ka muuseumina.

Eelreklaam: „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“

2011-09-24T21:29:00.001+03:00

Hiljuti tegin sellest juba juttu, kuid nüüd teatan täiesti ametlikult: 26. septembrist on Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus võimalik vaadata näitust „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“!

24 fotopaari abil, millest üks kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt, näitan just seesugust Tallinna, millist kogesin oma sellesuvistel uurimisretkedel läbi linna. Peaaegu kõik turistid pildistavad vaimustusega Tallinna ajaloolisi fassaade ja need pildid on talletatud lugematutesse fotoalbumitesse ja kõvaketastele mälestusena puhkusereisist. Tahtsin neid fotosid omalt poolt täiendada ja seepärast kujutan piltidel ka inimesi, kes Tallinna vanades majades töötavad või elavad.

Näituse avamine, mis toimub esmaspäeval, 26. septembril kell 17.00, on samal ajal ka projekti „Tallinna linnakirjutaja 2011“ lõpupidu. Jutustan seal lühidalt näituse saamisloost ja seejärel pakun raamatukogu kohvikus veini ja suupisteid.

Näitus on avatud 26. septembrist 22. oktoobrini Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Rävala puiestee 10; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 10-19, laupäeval 10-15). Seejärel on näitus üleval 1. kuni 30. novembrini Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühingu ruumides Kadriorus (Jaan Poska 15; lahtiolekuajad iga päev 10-18). Lõpuks rändavad pildid detsembris Rahvusraamatukokku ja neid võib 5. kuni 23. detsembrini vaadata saksa lugemissaali ees (Tõnismägi 2, 7. korrus; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 11-20, laupäeval 12-19).
Pilte saatvad tekstid on näitusel eesti keeles, kuid lisalehtedelt leiab ka saksakeelse versiooni. Kutsungi siinkohal näitust vaatama kõiki minu ajaveebi lugejaid, kes Tallinnas elavad või kel on lähiajal kavas Tallinna külastada.

Näituse saksakeelset versiooni saab näha eeldatavasti 2012. aasta märtsis Usedomi kirjanduspäevadel ja seejärel peaks ta veel mõnda paika rändama. Kui üksikasjad on selgunud, annan sellest siin teada. Peale selle on mul kavas panna näituse fotod pdf formaadis üles ka internetti. Seega tasub siinset blogi külastada ka pärast minu Tallinnast lahkumist!

Panen siia peagi üles ka väikese valiku sellest, mida näitusel näha saab. Enne ütlen aga siinkohal veel kord SUUR TÄNU kõigile inimestele, kes mind selle näituse tegemisel aitasid ‒ iseäranis tänan neid, kes olid nõus laskma end pildistada! Mul on hea meel, et see näitus sai teoks.

Ikka veel üllatused

2011-09-24T11:43:00.000+03:00

Eile õhtul nõidus keegi ära Raekoja. Mööda Raekoja müüre rändas ringi sadu valgeid mulle. Läks nagu alati: käin linnas ringi ja üllatun. Mul pole aimugi, kes või mis oli selle aktsiooni taga, kuid sain tänu sellele jälle üllatuse osaliseks.

Eelreklaam: reedene hüvastijätukohtumine

2011-09-21T10:59:00.000+03:00

Mingis mõttes on nimetus „hüvastijätukohtumine“ veider. Sest reedene lugejatega kohtumine on tegelikult minu esimene ametlik ja avalik lugejatega kohtumine Tallinnas. Sest see, kui esitasin Domus Revaliensise Kultuuripäevadel spontaanselt ühe Jaan Krossi novelli või kui kohtusin 21. Kooli õpilastega, oli siiski midagi muud. Teisest küljest on see üritus midagi rohkemat kui minu esimene ja viimane kohtumine Tallinna lugejatega. Sest juba nädala pärast sõidan ära koju, sinna ei saa midagi parata.

Aga see selleks, aeg lendab ja peaksime seda õigesti kasutama. Seepärast esitan siinkohal südamliku kutse. Reedel kell 15 loen Rahvusraamatukogu saksa lugemissaalis ette mõne teksti oma ajaveebist ja mul on hea meel, kui sellele järgneb vestlus kohaletulnutega.

Lugemissoovitus tantsijaile

2011-09-20T23:33:00.001+03:00

Sügis on saabumas, on külm ja tuuline ning hea meelega võtaks raamatu, tõmbaks end pehmete patjade kuhilasse kerra ja loeks seitse päeva jutti. Täna õhtul võtan endale aega, et vähemalt ühte raamatut lehitseda:

„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“

Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.

Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.

Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:

„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“

Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.

Praegu

2011-09-17T21:11:00.001+03:00

See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.

Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.

Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.

Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.

Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju (järg)

2011-09-14T21:17:00.001+03:00

Kui neil päevil päike paistab, löövad Kadrioru pargi värvid särama. Lähen sinna veel sageli jalutama, kuni ka puude lehed kirjuks värvuvad.

Vaate küsimus

2011-09-11T09:26:00.001+03:00

Hetkeline hämming: seisan ühe Pikal tänaval asuva maja ukse ees, olles vajutanud kellanuppu, mille kõrval on kiri „Kuuskemaa galerii“. Olen valmis sisse astuma, vaatan ainiti enda ette ja ehmatan, kui äkitselt läheb lahti minust vasakule jääv madal puust ukseluuk ja sealt pistab pea välja Jüri Kuuskemaa: „Tere tulemast!“ Ta ulatab mulle käe ja viib mind neli astet allapoole, kus asub tema kuningriik.

Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.

Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.

19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.

Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.

Eelreklaam: Filmilõik saates „Kultur.21“

2011-09-10T09:20:00.000+03:00

Linnakirjutaja hakkab kaamera ees seismisega lõpuks juba ära harjuma … Tervelt kaks päeva saatis mind minu käikudel Tallinnas Frank Lukeit Deutsche Welle telekanalist. Külastasime galeriisid ja kohtusime kunstnikega, jõime kohvi ja luusisime Kalamajas, käisime teatrietendustel ja vanalinnas ning lõpuks sündis neist kohtumistest väike film, mis linastub täna (laupäeval) Deutsche Welle kanalil saates „Kultur.21“. Kes näeb telepilti satelliidi vahendusel, saab saate saksakeelset versiooni vaadata kella 21.30-st ja ingliskeelset versiooni kella 0.30-st (Saksamaa aja järgi). Inimesed, kel pole katusel satelliiditaldrikut, võivad saadet näha internetist.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

2011-09-07T12:34:00.002+03:00

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Lilled linnamüüri taga (lõpp)

2011-09-05T21:38:00.000+03:00

Küsimus: Mis on saanud lillenäitusest, mille ettevalmistustest kirjutasin maikuus? Vastus: Sellest on saanud äärmiselt armastatud ja kaunis jalutuspaik. Teinekord, kui sealt rattaga mööda kihutasin ja nägin, kui palju inimesi astus mööda puukooremultšiga kaetud jalgrada peenarde vahel, tuli mulle pähe võrdlus palverännakuga. Lillede juurde! Oi kui meelsasti oleks nii mõnigi palverändaja istunud ühele väikestest pinkidest, mis paljudes aedades seisid ja ootasid. Need olid aga pandud nööri taha ja ööpäev läbi hoidsid neil silma peal kolm valvurit. Ronida tohtis üksnes punasele Kielist pärit diivanile, mis muutis selle hiiglasliku mööblitüki nii noorte kui ka vanade külastajate hulgas täielikuks hitiks. (Sinna juurde kuuluva aia kujundas Tallinna sõpruslinna meeskond. Diivani originaal asub muide Kieli rannapromenaadil.) Viimastel päevadel on üks aed teise järel üles võetud, Lillefestival on juba lõppenud.

Eelreklaam: Minu jalgratas ja mina ZDF-is

2011-09-04T21:38:00.000+03:00

Telekanali ZDF mõte intervjueerida mind ratta seljas, meeldis mulle kohe. Sest nagu enamik minu lugejaid on ehk juba aru saanud, avastan Tallinna eriti meelsasti rattaga sõites. Sõitsin niisiis kaks nädalat tagasi koos ZDF-i saatejuhi Andreas Klinneriga ringi kultuurikilomeetril ja Paljassaare poolsaarel, vastates muuseas paarile küsimusele. Selle sportliku ja igati nauditava võttepäeva tulemust saab näha homme (esmaspäeval) saates „Täna Euroopas“. Algus on kell 16. Kes aga sel kellaajal ei saa või ei taha televiisori ees istuda, võib saadet veel mõne nädala jooksul vaadata aadressilt www.heuteineuropa.zdf.de.

Pidu Uues Maailmas

2011-09-04T13:02:00.000+03:00

Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.

Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.

Täitumised (järg)

2011-09-02T10:14:00.000+03:00

Pilt kujutab eilse lillemüüja kõrvalletti (Vabaduse väljakul). Ka eurole üleminek ei ole Eestis veel päris lõpule jõudnud …

Täitumised

2011-09-01T14:01:00.002+03:00

Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.

Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.

Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.

Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.

... et tuli eal ei kustuks

2011-08-30T18:02:00.001+03:00

Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu

Grafiti ilma nõela pistmata

2011-08-26T13:32:00.000+03:00

Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.

Parsifal ajakapslis

2011-08-25T00:32:00.002+03:00

Täna toimub Noblessneri valukojas ooperi Parsifal esietendus (tegu on selle Wagneri ooperi esiettekandega Eestis). Endine laevatehase valukoda on 2009. aastast alates ikka ja jälle kasutusel kontserdi- ja teatrisaalina ning just see, et sealne atmosfäär on kõike muud kui teatrimajale omane, muudabki mängukoha iseäranis kütkestavaks. Lavastaja Nicola Raabi sõnul Saksamaal midagi võrreldavat ei leia ja lisab, et mängukoht kujutab tema jaoks omalaadset „ajakapslit“.

Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.

Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.

P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.

Nõukogude-Saksa mittekallaletungi leping

2011-08-23T23:45:00.000+03:00

Kui ma kirjutasin eile Eesti teest iseseisvusele ja 1989. aasta 23. augustil aset leidnud Balti ketist, mis kulges Tallinnast Vilniusse, juhtis üks tähtpäev minu tähelepanu teiselegi. Nimelt korraldati Balti kett meenutamaks 50 aasta möödumist Nõukogude-Saksa mittekallaletungi lepingust, mida tuntakse eelkõige Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Täna on niisiis pakti 72. aastapäev ja kasutan seda ettekäändena, et sellest lühidalt kirjutada. Loomulikult oleme kõik koolis õppinud , et selline pakt sõlmiti. Mida tähendas pakt aga toona Eestis elanud inimestele ja nende järeltulijatele, seda mõistsin alles siis ‒ mõistsin sel kombel, et ei unusta seda enam kunagi ‒ , kui veetsin kolm aastat tagasi ühe päeva Saaremaa muuseumis Kuressaares.

Mittekallaletungi lepingu salajaste lisaprotokollidega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa, üks pool kuulutati saksa ja teine nõukogude „huvisfääriks“. Eesti jäi kokkuleppe kohaselt Nõukogude Liidule. Kokkulepitut täpsustati ja ka muudeti osaliselt Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga 28. septembrist 1939. Lepingus sätestati muu hulgas see, et nõukogude „huvisfääris“ elavad saksa rahvusest inimesed „asustatakse ümber“ Saksamaale.

Nägin Kuressaares fotosid, mis kujutasid inimesi kohvritega laevale minemas, kujutasid eesti ja rootsi sõpru hüvastijätuks lehvitamas ja nutmas. Baltisakslased pidid naasma „tagasi koju“ ‒ „koju“ äsjarajatud „riigiprovintsidesse“ Warthelandi ja Danzigisse Lääne-Preisimaal, mis asusid suuremalt jaolt äsja okupeeritud Poola aladel. Inimeste pisarad ei tulnud ainult lahkumisvalust. Nii need, kes Eestist lahkusid, kui ka need, kes Eestisse jäid, aimasid üsna hästi, miks sakslased minema pidid.

Septembri lõpus nõudis Nõukogude Liit Eestilt, Lätilt ja Leedult “vastastikuse abistamise pakti“ sõlmimist ‒ tegu oli ultimaatumiga ja vastupanu nõukogude ülemvõimule oli lootusetu. 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul sõitsid esimesed nõukogude kolonnid üle Eesti piiri. 25 000 sõduri sissetoomisele andis aluse „baaside leping“. Samal päeval lahkus esimene laev baltisaksa „ümberasujatega“ ‒ „Utlandshörn“ ‒ Tallinna sadamast. Aasta lõpuks oli suurem osa baltisakslasi (ligi 14 000) Eestist lahkunud, 1941. aastal järgnesid veel „järelümberasujad“, kelle seas oli ka palju eestlasi, kes olid suutnud tõestada oma saksa päritolu.

Peale fotode jättis sügava jälje mu mällu Kuressaares nähtud maakaart paljude piiri- ja rindejoontega. 1940. aasta juunis marssis Eestisse veel hulganisti sõdureid, hõivates hooneid ja elumaju. Poliitiline kontroll läks Stalini usaldusisiku Andrei Ždanovi kätte ja Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Pärast „valimiste“ läbiviimist võeti Eesti ‒ samal ajal Läti ja Leeduga ‒ augustis vormiliselt Nõukogude Liitu vastu. 1941. aasta juuni keskpaigas algasid massilised küüditamised.

Nädal aega hiljem alustas Saksa sõjavägi operatsiooni „Barbarossa“, tungides kallale Nõukogude Liidule, 7. juulil jõudis sõjavägi Eesti pinnale. Esimesel hetkel tundusid saksa sõdurid paljudele eestlastele pärast kogetud häda ja hirmu pigem vabastajatena, kuid nad ei olnud seda. Eestit majandus rakendati tööle saksa sõjamasina jaoks ja okupandid alustasid territooriumi „puhastamist“ ‒ juudid (pärit peamiselt, kuid mitte ainult Leedust; Eesti juudi kogukond oli võrdlemisi väike), poliitvangid ja teised vähemusgrupid viidi endisel Eesti alal asuvatesse töö- ja kontsentratsioonilaagritesse.

1944. aasta märtsis alustas Punaarmee õhurünnakuid saksa okupatsiooni all olevale Eestile (palju sai kannatada ka Tallinn). Kui 1944. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas, algas massiline põgenemine Rootsi. Mitte kõik, kes tahtsid, ei mahtunud laevadele. (Teiste seas põgenes Ilon Wikland.) 1944. aasta septembri keskpaigaks oli Eesti jälle Punaarmee käes. Need inimesed aga, keda saatus oli paari aasta eest okupeeritud Poolasse viinud, liitusid samal ajal hiiglasliku inimhulgaga, kes põgenes või aeti Poolast välja lääne poole.

(Tekst on koostatud Saaremaa muuseumis ja Tallinna Okupatsioonide muuseumis saadud muljete põhjal ning tuginedes järgnevatele raamatute: K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen "Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt"(„Tallinn. Linna lühiajalugu“) ja W. Schlau. „"Die Deutschbalten" („Baltisakslased“)

Õhupallid öötaevas

2011-08-22T23:51:00.001+03:00

„Happy birthday“ ‒ selliselt kõlas nii USA välisministri Hillary Clintoni kui ka Iiri lauljatari Sinéad O´Connori tervitus Eestile. Kui nii võtta, siis peeti laupäeval taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul tõesti suurt sünnipäevapidu. Toimus tasuta kontsert („Vabaduse laul“), kus esinesid mitmesugused muusikud, peeti kõnesid ja anti edasi videotervitusi ning kõige lõpus oli ilutulestik. Järgmisel päeval tähistati „Islandi päeva“.

Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 ei tulnud nagu pauk selgest taevast ‒ ja ometi ei saanud selles ka lõpuni päris kindel olla. Nõukogude Liidu autoriteet hakkas murenema 1980. aastate keskpaigast, samal ajal kogusid jõudu rahvuslikud ja reformiliikumised. Suursündmusi nagu 1989. aasta 23. augustil toimunud Balti kett ja poliitilisi teetähiseid nagu 1988. aastal vastu võetud ühepoolne suveräänsusdeklaratsioon või rahvushümni kasutuselevõtt tuli riburadamisi ning need kõik lõid eeldused selleks, et astuda 20. augustil 1991 Moskva putšikatse tuules viimane samm.

Samal ajal kui poliitikud nõu pidasid, kuidas Moskva sündmustele reageerida, kogunesid inimesed Tallinnas Toompea lossi ette ja teletorni juurde. Polnud teada, kas sõjavägi asub Moskva putšistide poolele või mitte ning rahvas tahtis – kui asi läheb tõsiseks ‒ sõduritele vastu astuda. Sõjavägi relvi siiski ei haaranud ning hilisõhtul kell 23.02 kuulutasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongress Eesti taas iseseisvaks. Kahe päeva pärast tunnustas Island esimese Lääne-Euroopa riigina ametlikult Eesti vabariiki.

Hetk enne 20 aasta taguse maagilise kellaja kukkumist lugesid laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesed üheskoos järelejäänud sekundeid. Seejärel lasid nad lendu õhupallid, mille olid saanud lauluväljakule sisenedes. Tuhanded valged kerad tõusid üles öötaeva poole.

Kas iga õhupall kandis pilvede poole ka mõne soovi? See, mida eestlased 1980. aastate lõpus igatsesid ja mille nimel võitlesid, on ühemõtteliselt selge. Inimesed tolleaegsetel videotel meenutavad mulle pilte 1980. aastate Lääne-Saksamaa rahudemonstratsioonidest: südamlikud jalgpallurisoenguga mehed, värviliste nailonjakkidega naised, nende hulgas vanemad inimesed, näod vagusid täis. Kui mõtlen Saksamaa peale, tundub mulle, justnagu oleks see kõik olnud sada aastat tagasi, kuid ajahüpe, mille on viimase kahekümne aastaga teinud läbi Eesti, on võrratult vägevam. Mida soovivad aga inimesed, kes end toona vabaks laulsid, täna? Või oli suurem osa laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesi soovidetagi õnnelik?
Kui vaatan neid inimesi, ise muheledes, nähes neljakümneaastaseid mehi häbenemata sinimustvalgeid heegeldatud mütsikesi kandmas, tundub mulle, otsekui tunneksid eestlased oma rahvusele mõeldes siirast õnne.

Päev Haapsalus – 2. osa

2011-08-21T20:15:00.000+03:00

Tallinna Linnamuuseum esitab didaktilist nutikust üles näidates külastajatele küsimusi, mis on väljas suurtel stendidel ja millele seejärel eksponaadid vastuse annavad. Üks küsimustest on järgmine: „Kas Eestis on elanud maailmakuulsaid inimesi?“ Paari kuu eest poleks ma veel osanud sellele vastata.

Ja ometi tundsin juba lapsena üht kuulsat eestlast, nimelt Ilon Wiklandi, naist, kes oli kõigile minu kangelastele joonistanud pähe armsad nöbininaga näod. Madlike, röövlitütar Ronja, Bullerby lapsed,vennad Lõvisüdamed ja Lärmisepa tänava Lota…Ilon Wikland sündis 1930. aastal Tartus, kuid elas noore tüdrukuna mitu aastat Haapsalus vanavanemate pool ja nii avatigi seal 2006. aastal tema muuseum („Iloni Imedemaa“). Külastasin seda muuseumi ja nüüd mõistan, miks joonistab Ilon Wikland just nii, nagu ta joonistab.

Iloni vanematel oli alati hirmus palju tegemist ja seepärast elas Ilon kolm esimest eluaastat vanavanemate pool Tartus. Pärast seda kui vaimuhaige onu püstoli haaras ja üks kuul väikse Iloni õlga riivas, võtsid ema ja isa ta enda juurde Tallinna. Ilon oli seal sageli üksi. Sellel oli ka häid külgi, kas või see, et võis toituda põhiliselt šokolaadikookidest, kuid sügaval sisimas lubas tüdruk juba toona, et temast saab kunagi parem ema.

Kui ema sõitis tööasjus Itaaliasse, saadeti Ilon, kes oli siis kaheksa-aastane, vanaema ja vanaisa juurde Haapsallu. Selles väikelinnas tundis ta end turvaliselt, mängis sõpradega rannas, vanavanemad hoidsid tal silma peal ning ka Iloni koer oli alati seltsiks.

Kui vanemad lahku läksid ja ikka veel suures maailmas ringi rändasid, jäi Ilon Haapsallu, kuni sai selgeks, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas. Kui kätte jõudis1944. aasta sügis, saatsid vanavanemad 14-aastase lapselapse Rootsi. Merel sattus põgenike laev tormi kätte ning Ilon uskus, et nad kõik upuvad. Kuidagi jõudsid nad siiski Stockholmi lähedal asuvate skäärideni ning Ilon otsustas, et temast peab võimalikult kiiresti saama rootslane.

Ta leidis sugulaste pool peavarju, õppis kähku ära keele ja astus kunstikooli; saanud emaks ja soovides pärast esimese lapse sündi jälle joonistama hakata, sattus ta Astrid Lindgreni peale, kes otsis parasjagu raamatu „Mio, mu Mio“ tarvis illustraatorit. Algas pikk, inspireeriv ja usalduslik koostöö.

Haapsalusse naasis Ilon Wikland koos Astrid Lindgreniga aastal 1989. Ta ei uskunud enam, et see veel kunagi võimalikuks osutub. Seistes piiskopilinnuse varemete juures, tuli tal end kokku võtta, et mitte nutma puhkeda. Ta hakkas tasapisi mõistma, et oli kõik need aastad kandnud hinges päris palju eestilikku.

Nüüd, kus ma seda kõike tean, avastan Ilon Wiklandi piltidelt pisiasju, mis on viimastel kuudel jäänud ka minu fotoobjektiivi ette: õitsvaid kastanipuid, suitsupääsukesi, sirelioksa aknalaual.

Raamatu “Sammeli, Epp ja mina” kahel illustratsioonil on Ilon Wikland kujutanud ka Tallinna. Ühel neist jookseb ema tütrega Toompea mäest üles, sest nad on esimesel koolipäeval hiljaks jäämas. Teisel pildil veedavad kaks sõbrannat aega Raekoja platsil.

Mattise röövliloss raamatust „Röövlitütar Ronja“ on aga surmkindlalt Haapsalu piiskopilinnusele mõeldes joonistatud.

Päev Haapsalus – 1. osa

2011-08-20T17:43:00.001+03:00

Nüüd olen ära käinud ka Haapsalus. Külaskäik sai jällegi teoks pühapäevase väljasõidu raames ja kiire võrdlusena olgu öeldud, et Haapsalu on üsna Pärnu moodi, ainult et külahõngulisem ja seetõttu õdusam.

Haapsalu on kuulus õhkõhukeste sallide poolest, mida seal valmistatakse. Sellise salli kude peab olema nii peen, et sall mahub läbi sõrmuse. Kui ses väikelinnas jalutasime, leidis parasjagu aset tänavafestival ja programmi osana toimus ka kudumisvõistlus. Joonise järgi kudumises võttis mõõtu oma kakskümmend daami, noorim osaleja oli vaevu 16 täis ‒ julgegu veel keegi öelda, et käsitöö on midagi vanaemade jaoks.

Haapsalu hiilgeaegu meenutab raudteejaam, kus rongid kahjuks enam ei peatu, küll aga bussid. Kui raudteejaam 1907. aastal valmis sai, võis Haapsalu kiidelda sellega, et seal asub Euroopa pikim katusega kaetud perroon (214 meetrit). Haapsalusse suunduv raudteelõik suleti 1990. aastate keskpaiku, sealtpeale on Tallinnast saabuvate rongide lõpp-peatuseks Riisipere. 2004. aastast saadik pole isegi enam rööpaid, jäänud on vaid raudteemuuseum ja paar vana vedurit.

Oma endisest tähendusest on vähem minetanud Kuursaal ja rannapromenaad. Seal naudivad külastajad praegugi heegeldatud laudlinadel kohvi ja kooki ning patseerivad mõõdetud sammul uniselt loksuva vee ääres. Väikeste heledate puumajade kohal troonivad aga kaitsvalt piiskopilinnuse varemed. Omal ajal kuulus linnus mitme sajandi kestel Saare-Lääne piiskopkonnale.

Ratas, mille selga saab istuda kahekesi

2011-08-19T01:08:00.001+03:00

Rentisin hiljuti koos oma õega tandemjalgratta ja me väntasime minu lemmikranda Paljassaare poolsaarel. Oli augustikuine, mõnusalt tuuline ilm, merel olid suured lained, et hüppa aga üle, ja päike muudkui paistis. Ometi jääb mulle see pärastlõuna meelde eelkõige tänu inimestele, keda me Kalamajas ja Koplis kohtasime.

Kõigepealt tuli meile vastu väike tüdruk oma vanaemaga. Kui ta meid nägi, tegi ta suured silmad ja ütles seejärel tõsiselt ja üldsegi mitte eriti kõvasti: „Super!“ Varsti pärast seda kõnetas meid pargipingil istuv vanem abielupaar: „Kuidas sellist jalgratast küll kutsutakse?“ Siis näitas meile näpuga kolm jõnglast ühteaegu: „Emme, vaata!“ Mootorrattur, kes meist mööda sõitis, vajutas korraks tuurid põhja, kamp poisse, kes pidas muruplatsil pikniku, hüüdis, et läheksime istuksime nende seltsi. Kui meil tuli aga ratast väikesest künkast üles lükata, küsis kaks naist, ise sama vanad kui meie: „Kuidas küll sellise ratta selga saab?“ Sedasi, ütlesime, lendasime sadulasse ja jätkasime teekonda, jättes puumajad selja taha, mööda kultuurikilomeetrit edasi, lastes kella ja vongeldes jalakäijate vahelt läbi. Kõige toredam ja meeldejäävam oli aga üks juhtum bussipeatuses. Pingil istus keskealine naine kulunud T-särgis, jalge ees mitu plastikkotti. Ta näeb meid, justkui ehmub, ja hakkab valju häälega naerma, sellist pugisevat naeru, mis tuleb kuskilt väga sügavalt ‒ äärmiselt kummastav. Lehvitasime talle rõõmsalt ja naersime kaasa.

Mõtteblokk

2011-08-18T09:36:00.000+03:00

Algab järjekordne päev ja ma ei ole jälle midagi veebipäevikusse kirjutanud. Tunnen sellest juba puudust ning minu peas on tekkinud mõtteblokk, sest viimastest päevadest oleks nii palju kirjutada. Kas või rõõmust tandemrattaga sõitmisel või Haapsalu idüllilistest vaadetest. Kuid praegu koosneb minu linnakirjutajaelu hoopis teistsugustest ülesannetest ja kogemustest kui tavaliselt. Seisan Deutsche Welle teleprogrammi tarvis kaamera ees tagahoovides ja muuseumides ja istun kaamera ees kohvikutes ja keeran - kaamera ees - teinekord viis korda ümber sama tänavanurga. Kes ootab täna õhtul uut postitust, võiks ehk parem telekat vaadata: kell 22.30 näitab ZDF saatesarjas „Ida iludused“ filmi, mis räägib Tallinnast.

Eelreklaam: portreelugu raadiojaamas Deutschlandradio Kultur

2011-08-15T23:33:00.000+03:00

Kas soovite teha homme ennelõunal väikese pausi? Mis arvate, kui kuulaks õige kella 10.50 ja 11. 00 vahel kümme minutit raadiot ? Nimelt on sel kellaajal raadiojaama Deutschlandradio Kultur saatesarjas „Profil“ eetris minust väike portreelugu. Salvestasime selle juunis, kui grupp inimesi Berlin-Brandenburgi ajakirjanike liidust külastas kultuuripealinnu Tallinna ja Turut ja sai ühel õhtul kokku ka minuga. Pärast eetrisolekut on saadet veel mõnda aega võimalik kuulata aadressil www.dradio.de. Head kuulamist!

Reliktid

2011-08-15T15:49:00.002+03:00

Minu maja all asub raamatupood. Nii nagu Kirjanike Majale kohane ongi, isegi kui tegu pole enam sellesamaga, mis nõukogude aastakümnetel, vaid antikvariaadiga, mis avati alles mõni aasta tagasi. Seal on, muidugi mõista, palju raamatuid, peamiselt eesti keeles, kuid on ka ingliskeelseid väljaandeid ja venekeelseid pildiraamatuid. Poes saab ka maha istuda ja automaadikohvi rüübata. Turistid leiavad sealt endale postkaarte ja kirjamarke, muusikaarmastajad vanu vinüülplaate. Ühes nurgas seisab aga kaks riiulit raamatutega, mis on iseäranis ära näperdatud ja kapsaks loetud – see on poe saksakeelsete raamatute osakond.

Seni avastamata aardeid sealt küll ei leia, seda mitte. Raamatupoe müüja Maiu Varner saab isegi veidike pahaseks, kui poodi astuvad saksa turistid ja uurivad, kas siin pole ehk müüa mõnda hästi säilinud linnaplaani 18. sajandist või mõne baltisaksa aadliperekonna kirjapärandit. Ta vastab seepeale, et sellised asjad peavad olema muuseumis, mitte poeriiulitel ning seepeale kaotab enamik kundedest saksa raamatute vastu ruttu huvi.

Sellest on muidugi natuke kahju, sest nende raamatute seltsis saab veeta tõeliselt nauditava ja mõtliku tunnikese.

Esimese hooga torkavad silma säärased veidrad pealkirjad nagu Majapidamiste reovee-puhastusseadmed ja asula reovee kasutus (1938), Fotograafia ja reproduktsioonitehnika aastaraamat 1911. aasta kohta (1911) või Metsa majandamise õpetus (1943), tuletades meelde, et niisama hästi kui kõik baltisakslased kuulusid haritud kõrgkihi hulka.

Peale selle leidub pühendusi, mis selgitavad kaunis ilukirjas, kes keda ja mille puhul on raamatuga meeles pidanud. Näiteks on keegi saanud leeri puhul raamatu vaimuliku mõtteluulega, meheõele on kingitud kokaraamat ning romaani Aastavahetusel Nöddebo pastoraadis (1884) tiitellehel seisavad read: „Minu kulla-kallile Galjale väikese märgina, et meenutan teid sõpruses ega unusta teid. Vana Hessinka.“ Ehk on see raamat viimane asi, mis tuletab meelde nende daamide südamesõprust …

Tillukesed kleebised ja templid viitavad raamatute kunagistele omanikele ja müüjatele: „Vandeadvokaat E. R. Koch, Reval“ on tutvunud raamatuga Ameerika ja amerikanism (1927), „Emil Treufeldi Pärnu Raamatu-ja noodikaupluses“ oli saadaval ajakiri Õngesport (1933). Eks inimesed käisid ju varemgi hea meelega kalal ja hankisid teavet uusimate õngeritvade ja kalahaiguste kohta. Ka Kuidas mängida tennist (1927), Terrassiaiandus ja eesaiad (1922) ning mõningad raamatud kudumise ja laulmise kohta on reliktid elu tollest küljest, mis kujutas endast toonagi lõbusat ja banaalset argipäeva. (Jälle meenub mulle Renata, kes mängis nii meelsasti Olafiga tennist.)

Eriti hästi meeldib mulle raamat Kodu ja köök, mis on ilmunud 1901. aastal Riias. Raamatu algusse ja lõppu jäetud tühjad lehed on ilusa puhta käekirjaga tihedalt täis kribitud mitmesuguseid retsepte: kõrvitsasupi retsept, pirukataigna retsept, apelsinimahla retsept ja okroška (vene kurgisupi) retsept. Aastate jooksul on sellesse käsiraamatusse sattunud nii mõnigi soustiplekk.

Kõige lõpuks avastan hulganisti Itaalia-teemalisi kaarte ja brošüüre, mille on 1930. aastate alguses välja andnud Itaalia Turismiamet. Itaalia Riviera, Põhja-Itaalia järved, By mail motor coach to Italy … Vihikukeses, mis kannab pealkirja Suve- ja sügispuhkused Itaalias on pilt Merano linna panoraamvaatega ja selle all kiri: „Esimene reis Itaaliasse ei jää kindlasti ainukeseks, sest kes on kord Itaaliat näinud, igatseb sinna ikka ja jälle tagasi.“ Soovin selle brošüüri kunagisele omanikule postuumselt, et tema esimene reis teoks sai.

Laupäev, sisseostupäev

2011-08-13T11:06:00.000+03:00

Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Tuvide viis

2011-08-11T09:23:00.001+03:00

Pilt on tehtud hommikuse jalutuskäigu ajal Toompeal. Ühel katusel istus kakskümmend seitse tuvi. Kuus lendas minema. Veel kuus lendas minema. Esimesed kuus tulid tagasi. Ka teised kuus tulid tagasi. Ja seal nad kõik kakskümmend seitse jälle istuvad. (Või umbes sedamoodi.)

Päev Pärnus

2011-08-10T01:21:00.000+03:00

Eesti linnad on üksteisega tihedalt seotud ja täidavad sageli mingit kindlat funktsiooni. Nagu sain teada juunis, on Tartu vaimu ja ideede linn. Pärnu aga on jõudeoleku ja puhkuse linn ja seda nimetatakse ka suvepealinnaks.

Sel nädalavahetusel tegin pühapäevase väljasõidu, mis viiski mind Pärnusse. Suvepealinn on mõistagi palju väiksem kui päris pealinn. Idüllilisem, kirjum ning täis lükitud juugendstiili pärle. Esimene supelasutus rajati siia 19. sajandi keskpaigas ja varsti sai Pärnust Vene tsaaririigi armastatud kuurort ning pärast regulaarse laevaühenduse sisseseadmist üle Läänemere saabus 1930. aastatel õitseng. Nonde hiilgavate aegade mälestus on Ammende Villa, mille lasi 1904. aastal ehitada kaupmees Hermann Ammende, et pidada seal oma tütre pulmi.

Mulle jääb aga Pärnut meenutama üks meloodia. Pean alustama veidi kaugemalt, et sellest muusikapalast rääkida.

Hiljuti veetsin ühe teise pühapäevapärastlõuna Laial tänaval asuvas kohvikus, kus istutakse nikerdatud toolidel ja süüakse heegeldatud laualinadel šokolaadikoogikesi. Lugesin ka üht veidi vanamoodsat raamatut pealkirjaga „Kallis Renata“, kus õhetavate põskedega noored tüdrukud pidevalt valssi ja masurkat tantsivad. Taustaks mängis ‒ ehk juba liigagi sobivalt ‒ CD helge salongimuusikaga.

Pärnu Kuursaali ees istub müürinukil mees ja mängib akordionit. Muusika tuleb valjuhääldist, mis on peidetud heki sisse. Hetkeks kangastub mulle, kuis suvitajad Kuursaalis tantsivad, kuis härrad daame tantsule kutsuvad, kuis nood naeratades noogutavad, kergejalgselt õige rütmi leiavad ja end keerutada lasevad, kuni neil pea ringi käima hakkab. Oh, kuis Renata selliseid õhtuid armastas! Siin on ta jälle, mind hiljuti kohvikus saatnud meloodia.

Sellest avastusest elevil, küsin pargipingil istuvalt vanemalt abielupaarilt, mis muusika see on. Vanapaar vaatab mind hämmeldunult, küsigu ma seda ometi inimestelt, kes seda pidu korraldavad. Mõnisada meetrit eemal on püsti pandud vabaõhulava ning parajasti tehakse seal soundchecki ja timmitakse basse parajaks. Vaikselt hekist kostvat lauluviisi ei pane abielupaar tähelegi.

Õnneks leidsin olulise vihje üles ka abielupaari abita, akordioniga mehe nimi on Raimond Valgre. Ta sündis 1913 ja suri 1949. Vahepealsel ajal, 1930. aastatel, tõi ta inimesed salongidesse ja panin nad tantsima ‒ muu hulgas Saaremaa valssi.

Tänavad

2011-08-08T14:25:00.001+03:00

Mulle tundub, et inimesed, kes praegu Tallinnas ei viibi või pole siin kunagi käinudki, saavad minu ajaveebi lugedes linnast mõningase ettekujutuse. Viimastel nädalatel olen kirjutanud mõnest inimesest, jutustanud lugusid, juhtinud tähelepanu detailidele, isegi ühele prügikastile. Siiski märkan, et sel kujutluspildil on midagi olulist puudu, nimelt vaade tänavatele.

Mõeldagu niisiis ümaratest munakividest sillutise juurde näiteks seesugused fassaadid:

Peaaegu juhuslikult on kõik fotod püstiformaadis. Kuna viimasel ajal on jutuks olnud võrdlus Pariisiga, ütlen järgmist: Pariis on ‒ Eiffeli tornist hoolimata ‒ horisontaalne linn, mille toredus näitab end kogu selle ulatuvuses. Tallinn on vertikaalne linn, sihvakam, oma elegantsis kõrguste poole pürgiv. Tallinn, see on kirikutornidest moodustuv siluett, see on gooti fassaadid ja vanad, kõrged pärnapuud. Pariis, see on paleed, sillad, mida on täis kogu Seine ning hoolikalt pügatud puude laiad alleed parkides.

Pean jälgima, et millestki ei jääks kirjutamata vaid seetõttu, et see on saanud mulle liialt tuttavaks. Kuid ka siis ei õnnestu mul mahutada veebipäevikusse kõiki selle linna tahke. Olen justnagu liblikapüüdja, kes jookseb järele kirjudele ja põgusatele hetkedele, tahtes neid kõiki oma võrku püüda. Aga see ei lähe tal korda. Kui ta püüab vasakul kinni kaks, lendab paremal kolm käest. Võib-olla ei nähta neid enam kunagi.

Minu kirjutuslaua kohal ripub nimekiri asjadest, millest tahaksin veel kirjutada. Näiteks teistest linnaosadest kui vanalinn ja Kalamaja. “Muudkui vanalinn“ ‒ nii kirjutasin äsja postkaardistendide valiku kohta. „Muudkui vanalinn“ ‒ see kehtib ka minu siin avaldatud elamuste, muljete ja kogemuste kohta, rippugu nimekiri siis laua kohal või mitte. Sest siin ma elan ja siin on kauge, möödunud mineviku jäljed, mida ma otsin, kergemini leitavad.

Veel on liblikapüüdjal ligi kaks kuud aega.

Eelreklaam: kaks intervjuud

2011-08-06T08:48:00.000+03:00

Nüüd, kus olen siin kolmandat kuud, tunnevad ka Tallinna ajakirjanikud linnakirjutaja vastu huvi. Seepärast annan täna kogunisti kaks intervjuud, ühe ajalehes ja teise raadios. Lehelugejad leiavad selle Eesti Päevalehe kirjandusosast, kus vastan paarile küsimusele minu ajaveebi teemal. Artiklit saab lugeda ka internetiaadressil www.epl.ee. Kes juhtub kella 13 ja 14 vahel kuulama Kuku raadio saadet „Publikumärk“, saab teada, mida huvitavat olen leidnud eesti kultuurielust. Kes ei ela Eestis (aga oskab eesti keelt), saab saadet kuulata ka neti vahendusel: www.kuku.ee.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 3. osa

2011-08-05T23:45:00.001+03:00

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Olgugi et see pole kunstina mõeldud, näeb see ometigi väga vahva välja. Mina nimetaksin seda juhuse tahtel sündinud kunstiks, mis läheb teinekord sujuvalt üle tänavakunstiks. Siin ei ole enam tõesti vaja küsida: „Mida tahab kunstnik meile sellega öelda?“ Kunstnikul ei olnud (ilmelt) üldse mõttes kunsti teha.

See kunstnik oli koduperenaine.

See kunstnik oli elektri alajaama isolaatorite värvija.

See kunstnik külastas Kiek in de Kök`i.

See kunstnik oli Transpordiameti töötaja.

See kunstnik tüdines tervisejooksust.

Apteegisaladused

2011-08-03T17:57:00.000+03:00

Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti.

Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.

Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.

Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…

See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.

Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.

Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.

Muudkui vanalinn

2011-08-02T08:44:00.000+03:00

Foto on tehtud suvalise postkaartide müügistendi juures suvalisel tänavanurgal. Kui elada viis kuud ühes linnas, siis võib juhtuda, et mõnele inimesele tuleb saata rohkem kui üks postkaart. Kolmanda ja neljanda kaardi puhul läheb mul igatahes motiivivalikuga raskeks. Vanaema ju tunneb seda kõike juba!

Seitse tundi magamata

2011-07-30T22:45:00.001+03:00

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...

P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Sajab kui oavarrest

2011-07-30T20:42:00.000+03:00

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.

Meelissõnad – III osa

2011-07-28T19:13:00.001+03:00

Väikese keelekursuse lõpetuseks. Seekord ilma saksa või muude laensõnade abita, sest isegi kui eesti keeles tõepoolest on ligi 2000 saksa laensõna, jääb eesti keel mulle enamjaolt üsna võõraks!

Ent ta pole seepärast vähem ilus. Üks neid sõnu, mida eestlastel meeldib välismaalastele õpetada, on öö. Koos sõnaga sööma saab moodustada lause Söö öös, mis on palju parem kui Otto ja Anna. „Söö öös“ on muide ühe restorani reklaamlause. Sama tore sõna on öötöö.

Üks popbänd on pühendanud laulu tööööööbikule (töö+öö+ööbik). Kes rabab liiga palju tööd teha, võib muutudagi tööööööbikuks. (Eriti valgetel öödel.) Samamoodi kummastav sõna on jäääär. Tavaelus küllap sama väheütlev kui tööööööbik, kuid bändinimena kõlab päris hästi.

Ilus on ka sõna Läänemeri, sest ta õpetab meile, et meie vaatenurk asjadele on vaid üks võimalikest. (Saksa keeles tunneme seda ju Idamerena). Kahjuks ei ole, nagu ma järele uurisin, soome keeles Lõunamerd.

Milline aga on eestlaste vaatenurk abielule, peaksime ära mõistatama, kui teame, mida tähendavad sõna-sõnalt abielumees (abi+elu+mees) ja abielunaine (abi+elu+naine).

Ja lõpuks, väike sõnapärl on minu jaoks iseloom. See, mis üht inimest iseloomustab, on − jällegi täht-tähelt loetuna − tema „ise loom“.

Hea kassiahastuse vastu

2011-07-28T18:04:00.000+03:00

„Martsipanitoa“ lähedal asuva Ajaloomuuseumi peaukse esisel kiviterrassil Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab neil päevil teinekord üks viiuldaja. Pärast päikeseloojangut annab ta seal kontserdi – möödujate või oma armastatu rõõmuks, polegi ma aru saanud. Igal juhul seisab möödakäijatest veidi eemal noor naine, kes teda ainiti vaatab.

Paremat kohta oleks viiuldajal raskse leida. Trepi kõige ülemisel astmel asetseval seisukohal ei puudu teatraalsus, peale selle püüavad majade viilkatused heli esiti kinni, lastes selle alles hetk hiljem õhtutaeva poole tõusta. Nii istusin minagi rõõmsalt kõnniteeservale ja kuulasin kontserti.

Mul on Pariisis sõbranna. Ta ütleb, et kui tal tuleb peale kassiahastus, jalutab ta linnas ja linn võtab kassiahastuse kui imeväel ära. Ka Tallinn suudab seda. Annab sulle avalisüli, mis tal parajasti pakkuda on, nõudmata midagi vastutasuks. Vaheldust, meelelahutust, ilusaid hetki, veidraid hetki, hetki, mis ajavad naerma... Sellest võib osa saada igaüks, ilma et see millekski kohustaks. Kes tahab, jääb seisma, kes ei taha, läheb edasi.

Jään sageli peatuma, sest mulle meeldib õppida lähemalt tundma inimesi, keda kohtan oma igapäevastel käikudel: kitarrimängijaid, kes kord ühe, kord teise paarilisega Lühikese Jala müürieendil musitseerivad, bluesi-lauljat Pika Jala nurgalt, kes imiteerib oma häälega hiiglama hästi elektrikitarri, kunstnikke, kes istuvad klapptoolidel Niguliste kiriku ees kasvavate kõrgete pärnapuude all, ja minugi poolest kas või pastelsetes rüüdes krišnaiide, kes iga päev hilisel pärastlõunal minu akna alt mööda tantsivad.

See kõik ei ole omane üksnes Tallinnale, võiksin samalaadseid asju kogeda ka teistes linnades, kuid siin on mul selleks aega ja tahtmist ning ma naudin seda. Et on linn ja mitte maa. Anonüümset ühtekuuluvustunnet, et võin olla osa linnast, vabadust olla kohal ja vabadust jälle ära minna. (Ja muidugi seda, et erinevalt maal või maastikul olekust, ei olda linnas sedavõrd enda hooleks jäetud.)

Tants surmaga!

2011-07-24T18:33:00.001+03:00

Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal õhurünnakus Lüübekile täielikult. Ka Tallinna Surmatantsu algselt 30 meetri pikkusest kompositsioonist on säilinud vaid neljandik − ent siiski!

Niguliste kirik paistab minu aknast ja mul oli juba mitu nädalat plaanis Niguliste muuseumit lõpuks ometi külastada, kuid iga kord, kui end kokku võtsin, oli esmaspäev või teisipäev ja kirik suletud. Nüüd olen lõpuks siin ja nagu ma arvasingi, näeb maal välja samasugune nagu turismigiidis, ainult et suurem ja klaasi taga.

Surm kutsub kõiki inimesi järge mööda tantsima. Kõigepealt paavsti, seejärel keisri ja keisritari, siis tulevad kardinal, kuningas ja piiskop. Rohkem isikuid siinsel fragmendil kujutatud ei ole, kuid arvatavasti olid neiks kaupmehed, käsitöölised ja talupojad, viimasena ilmselt hällilaps.

Mind aitas seda maali mõista keskalamsaksakeelse teksti tõlge, mis maali selgitab. Alguses juhatab Surm ringmängu sisse: „Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud puha korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi.“

Seejärel ulatab ta oma tantsupartnerile käe ja dialoogid, mis seejärel lahti rulluvad, järgivad alati ühte ja sedasama skeemi. Surm lausub: „Tantsi minuga!“ Tema poolt kõnetatu vastab: „Oh ei, palun halasta!“

Surm ütleb keisrile: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!“ Keiser Surmale vastu: „Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, sa töötad ringi isegi mu üdi.“

Surm ütleb keisritarile: „Hei, emand keisritar, nüüd käime vähe!“ Keisritar Surmale vastu: „Oh las`ma elan veel, ma väga palun sind!“

Surm ütleb kuningale: „Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!“ Kuningas Surmale vastu: „Oo surm, mind võlub sinu kõnekeel, kuid seda tantsu pole mina õppind veel!“

Oh ei, seda tantsu pole me veel õppinud. Me ei tahagi seda õppida. Üritame südilt unustada, et peame ükskord surema ja kui me ei suuda elu lõplikkusest enam mööda vaadata, on meie vastuseks hetkele suunatud nautlemine. Ära lükka midagi homse varna, ela nüüd ja praegu, naudi väikest õnne, las päike paista, ela värvikirevat elu. Need läbinisti positiivsed sõnad ei anna meile ometigi vastust, kui endalt küsime, mil moel seista silmitsi surma ja õnnetusega.

Järeldus, milleni pidid jõudma hiliskeskajal elanud inimesed Surmatantsu vaadates, oli kardinaalselt erinev: ela vooruslikult, hoidu upsakusest. „Kuid ainult upsakusest tunned mõnu, teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu“, ütleb Surm kardinalile. „Seevõrd on rohkem ränka muret ees.“ Ja kuningale sõnab ta: „Su mõtted kulusid vaid selleks ära, et püüda ilmaliku ilma sära. Mis kasu said? Kui minust, ajapikku saab sinustki vaid tera kuristikku.“ Kas inimestel oli neid manitsusi kuuldes kergem surra?

(Kasutatud tõlget Mai Lumiste teosest „Tallinna Surmatants“ (1976))

Ümaratest munakividest sillutis

2011-07-23T21:25:00.001+03:00

Jalutan meeleldi munakivisillutisel, iseäranis õhtuti, kui tänavad on peaaegu inimtühjad ja mõni neist on täienisti minu päralt. On olemas tavaline, nurgelistest kividest laotud munakivisillutis ja on säärastest ümaratest munakividest laotud sillutis, milliseid võib leida rannast. Nad ei asetse päris korralikult maapinnaga tasa, mõni tungib üsna jultunult esile. Suurem osa on hallid, mõned on punakad, teised pruunid. Balansseerin ühelt ümaralt munakivilt teisele ja kujutan ette, et olen laps, kes mängib, et kõrvale astuda ei tohi, sest ümberringi on meri.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

2011-07-21T17:36:00.003+03:00

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.

Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.

Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“

Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“

Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?

Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.

Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Jätkatud

2011-07-20T23:51:00.000+03:00

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

2011-07-19T09:35:00.002+03:00

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Ahoi!

2011-07-18T13:00:00.000+03:00

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.

Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.

Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

2011-07-16T14:50:00.000+03:00

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.

Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.

Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.

Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Suvila asemel

2011-07-13T22:08:00.002+03:00

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.

Õhtumuusika

2011-07-12T22:31:00.001+03:00

Nüüd, kus Toompealt kostev muusika kõlab iga päev kaks minutit varem, muutun ma nukraks. Pika Hermanni tipus asuv Eesti lipp langetatakse täpselt päikese loojangul ja selle taustal kõlab rahvaviis. Igal õhtul avatud aknal istudes tean täiesti kindlalt: pikemaks suvi enam ei lähe.

Kaunitarid

2011-07-12T10:38:00.001+03:00

Tutvusin Toomas Mäeväljaga Toomkiriku ekskursioonil. Ta on orelimeister ja igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et vaadata üle kirikute orelid ja vajadusel neid häälestada. Olin hiljuti tema saatjaks ja sain teada palju huvitavat Tallinnas ja Eestis asuvate orelite kohta.

Eesti orelimaastiku eripära on see, et on siin algupärasel kujul säilinud iseäranis palju romantilisi oreleid 19. ja varasest 20. sajandist. Saksamaal neid niisama hästi kui ei leidu, sest seal levis 20. sajandi alguses nõndanimetud oreliliikumine. Selle liikumise siht oli muuta orelid taas barokiajastu laadseteks. Mõte oli hea, kuid toimiti kiirustades ning sageli oli tulemuseks kaheldava väärtusega kompromiss. Eestisse oreliliikumine ei jõudnud ning peagi tõi nõukogude võimu ateistlik ideoloogiaga kaasa kirikuelu ja ka oreliehituse soikumise. Kui selle võimu aeg pärast 1991. aastat läbi sai, ootasid romantilised orelid mõnes mõttes nagu uinunud kaunitarid oma päästjaid.

Mis teeb ühest orelist romantilise oreli? Selline orel püüab jäljendada tervet orkestrit ja segada selle eri kõlavärve võimalikult pehmelt. Mängupuldi nuppudel olevatelt siltidelt võib lugeda justkui orkestri koosseisu: oboe, metsasarv, klarnet, trompet...Romantilist tüüpi orelite valmistajad armastasid eriti neid vilesid, mis kõlavad kui keelpillid või flöödid.

Toomkiriku orel, mille restaureeris 1998. aastal orelirestaureerimisfirma Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Frankfurt/Oder) on heas seisus. Kõik 73 registrit ja 4500 vilet on töökorras. Toomkiriku orel ühendab endas ühtaegu kahe kuulsa saksa orelivalmistaja käekirja. Oreli ehitas Weißenfelsi orelimeister Friedrich Ladegast ja ta õnnistati sisse 1878. aastal. 1913. aastal otsustas kogudus orelit moderniseerida ja lasi selle Wilhelm Saueril (Frankfurt/Oder) ümber ehitada. Suurem osa Ladegasti viledest ja prospekt ehk siis see osa, mida kirikulised orelist näevad, jäid aga alles ja nii ongi see pill praegu nii-öelda „best-of-süntees“ – Ladegasti-Saueri orel.

Oleviste kiriku orel nii hästi säilinud ei ole, kuid ka temast lähtub lumm, mida on võimeline tekitama vaid muusikariistade kuninganna. Koos Toomas Mäeväljaga turnisin orelis ringi. Tõsijutt, turnisin, sest see, mis väljastpoolt nii kaunilt hõbe- ja kullakarvaselt helgib, sarnaneb seestpoolt pigemini tolmuse laoruumiga. Väikesed puuastmed viivad eri registrite, see tähendab eri suuruses puust või metallist vilede juurde. Kui ma seal niimoodi ettevaatlikult orelit uurisin ja kõige suuremate vilede vahelt kõrgelt ülevalt alla kirikuruumi piilusin, hakkasid organist ja laulja proovi tegema. Puit nagises, lõõtsad puhisesid ja siinsamas kõrval olevad viled hakkasid laulma – see oli väga, väga ülev.

Väike vihje kõigile peatsetele ja võimalikele Tallinna külastajatele: igal laupäeval toimub Toomkirikus pooletunnine orelikontsert. See „Orelipooltund“ on täiesti tasuta. Praegusel suvisel ajal annavad seal sageli kontserte ka organistid välismaalt, sest nad kibelevad proovima tõelist romantilist orelit.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 1. osa

2011-07-10T22:32:00.004+03:00

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Neid võib leida kas või fassaadidel. Kord ronivad mööda katuseviile vaarikad, kord on müürikivid suukorviks, kord näitab vihmaveetoru keelt.

See prillidega härrasmees elab Pikal tänaval. Temast räägitakse järgmist lugu. Kord võtnud rikas kaupmees ilusa noore naise. Noorpaari õnne tumestanud vaid üks asi, nimelt tuli naisel, kui ta õhtuti lahti riietus ja öösärgi selga libistas, taluda endal võõraid pilke. Vastasmaja naaber, vana piiluja, vahtis häbematult noorpaari aknast sisse. Kumba nood pilgud enam häirisid, kas ilusat naist või tema abikaasat, lugu ei räägi. Igatahes osutus rikas kaupmees nutikaks meheks, kes leidis hädale rohtu. Ta laskis valmistada büsti, mis oli otsekui uudishimuliku naabri suust kukkunud ja kinnitas selle katuseharjale. Sealtpeale tulnud naabril iga kord, kui ta tahtis kaeda kaunist neidist, vaadata tõtt ka iseendaga. See ajanud tal vahtimise isu ära. Nii vast elanudki kaupmees ja tema naine õnnelikult oma elupäevade lõpuni...

Kudumisgrafiti (järg)

2011-07-08T09:26:00.001+03:00

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:

Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.

Laulupidu

2011-07-05T19:06:00.001+03:00

Jah, ma poetasin mõne pisara. Ehkki ma pole ju eestlane. (Kas tohin sellest hoolimata nutta?) Ehkki ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ei olnud ma arvestanud sellega, mis tuli. Avalauluna kõlas „Mis maa see on?“ ja seejärel hümn. Istusime loožis, niisiis keset koore, nii meist vasakul kui ka paremal seisis sadu laulvaid inimesi. Ja ei laulnud ainult koorid, vaid nendega ühines ka publik. Sel moel laulu keskel polnud ma kunagi olnud. Minu ümber oli vaid laul. Jah, oli tõepoolest selline tunne, et kogu rahvas laulab. See oli ülev hetk, mis läks otse südamesse.

See, mis tol reedel õhtul järgnes, oli tõeline vaatemäng. Laululava esine oli otsekui kirjudest rahvariietest meri, mis voogas, laineid üksteise poole ja jälle eemale tõugates. Mind kütkestas, kuidas korratust keerisest ilmusid ikka ja jälle geomeetrilised kujundid! Kui aga viis tuhat seelikut ühel ja samal ajal ümber oma telje keerutasid, kuulis kahinat ka päris kõrgel.

Laulu- ja tantsupeo külastajate jaoks oli tähtsaim päev aga pühapäev. (Lühidalt ametlik teave: sel nädalavahetusel toimunud laulu- ja tantsupidu ei olnud üldlaulu- ja tantsupidu, mis tuleb jälle alles 2014. aastal, vaid noorte tantsu- ja laulupidu. Tantsupidu oli reede ja laupäeva õhtul, laulupidu pühapäeva pärastlõunal. Pühapäeva ennelõunal toimus ka suur rongkäik ning tantsijad, lauljad ja muusikud liikusid üheskoos kesklinnast lauluväljakule.)

Minu ajaveebi saksa lugejad kujutavad pühapäevast meeleolu ehk kõige paremini ette, kui nad mõtlevad hiigel-, hiigelsuurele, rõõmsale ja kirjule rahvapeole. Ainult laste lõbustusatraktsioonid tuleb kujutluspildilt välja jätta. Baieri lugejad peavad välja jätma ka õlu, sest see ei mängi siin olulist rolli. Juurde tuleb aga mõelda võimas laulukoor ja suur piknikuväli, millele inimesed oma tekid laiali laotavad.

Õigupoolest tulevad eestlased kokku äärmiselt vastumeelselt, see ei ole, nagu nad ütlevad, nende loomuses. Laulupeol teevad nad aga erandi, siis tervitatakse rõõmsalt igaüht ja jääb tõesti mulje, et pool Eestimaad koguneb piknikule. Niisiis kes püüab sellest peost oma peas pilti maalida, peaks viimaks lisama ka järgneva mõtte, nimelt, et kõik peokülalised tunnevad end üksnes seetõttu, et nad on kokku tulnud, ühe suure perena. Kindlasti ka ühe rahvana.

Kõrvalepõige laulupeo ajalukku

Et esimene eesti laulupidu toimus 1869. aastal Tartus, teab siinmail iga sülelapski. Esimese laulupeo algataja oli publitsist Johann Voldemar Jannsen ja juba toona tuli kokku ligi 850 osavõtjat ja 15 000 pealtvaatajat. Sellel peol, nagu ka rahvusliku ärkamise ajal toimunud järgmistel laulupidudel oli poliitiline iseloom, laulud tugevdasid rahvuslikku identiteeti ja ühtlasi aitasid eristuda sakslastest ja venelastest.

Inspiratsiooni olid toonased laulupeo teerajajad saanud siiski baltisakslastelt, kes olid juba mõni aasta varem korraldanud samalaadseid üritusi väiksemas mastaabis. Pärast seda kui Jannsen oli osa võtnud 1857. ja 1866. aasta balti laulupidudest Tallinnas, kasutas ta 1869. aastal ajendina pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva, et taotleda luba eesti laulupeo korraldamiseks. Kümme aastat hiljem toimus teine laulupidu. Sellega sarnane traditsioon kujunes välja ka Lätis ja Leedus.

Aastakümneid toimusid laulupeod üksnes ülevalt poolt ette antud raamides, kõigepealt tuli ülistada tsaari, hiljem Leninit ja Stalinit. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel säilitada laulupidu päris omaenda peona. Pärast kohustuslike numbrite esitamist võeti lõpuks üles ikkagi vanad ja armsad laulud ja viisid. 1989. aastal sai sellest Eesti, Läti ja Leedu rahva poolt alles hoitud traditsioonist „laulva revolutsiooni“ liikumapanev jõud. Alates 2003. aastast kuuluvad kõigi kolme Balti riigi laulu-ja tantsupeod UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kõige kauemaks jäävad mulle aga ilmselt meelde inimeste näod. Lapsed lauluväljakult lahkumas, ülemeelikus tujus, sest kõik läks hästi korda, mõni on võtnud teise kukile. Poisid, kes astusid rongkäigus teiste ees ja kandsid väikeste lapsekätega raskeid lippe. Rahvariiete, päikeseprillide ja lillepärgadega teismelised, uhked õpetajad, väsinud tantsijad, suikumas õndsalt puude varjus.

Mis teoksil

2011-07-01T14:58:00.003+03:00

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?

Kudumisgrafiti

2011-06-28T22:53:00.000+03:00

Alternatiiv vanaema jaoks valmistatud pajakinnastele: kudumisgrafiti! Palju, palju koolilapsi kudus ja heegeldas ning nüüd kaunistavad nende tööd Tammsaare parki kirjude värvilaikudena. Mulle igatahes meeldib!

Meelissõnad – II osa

2011-06-27T21:59:00.001+03:00

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu:

Jaanipäev

2011-06-24T23:04:00.006+03:00

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.

Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.

Eelreklaam: Linnakirjutaja WDR 5 raadioprogrammis

2011-06-22T08:06:00.001+03:00

Homme on (juhtumisi) nii kaheksal Saksamaa liidumaal kui ka Eestis riiklik püha (Kristuse ihu püha Saksamaal ja võidupüha Eestis). See on hea põhjus kuulata rahus raadiot, näiteks saadet „Scala – Aktuelles aus der Kultur“ („Scala – Aktuaalset kultuurivallast“) WDR5 programmis. Kohe saate alguses saab kuulda minuga tehtud intervjuud ja kahte blogi sissekannet. (Kena vaheldus: ärge lugege ajaveebi, vaid kuulake seda!) Saates on jutuks ka kultuuripealinna aasta ja selle keskne teema „Mereäärsed lood“: http://www.wdr5.de/sendungen/scala/s/d/23.06.2011-12.05/b/geschichten-vom-meer-und-von-mehr.html

Saade on WDR5 raadioprogrammis eetris homme kella 12.05 kuni 13.00 ja kordusena kella 23.05 kuni südaööni. Kes ei ela Põhja-Reini-Vestfaali liidumaal, saab, nagu ikka, saatest osa interneti vahendusel: http://www.wdr.de/wdrlive/wdrplayer/wdr5player.html

Head kuulamist!

Koit ja Hämarik

2011-06-21T18:46:00.000+03:00

Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)

Mõistagi ei hakanud me seda saksa keelde ümber pandud muistendit uuesti tagasi eesti keelde tõlkima. Et aga minu mitu Eesti tuttavat ütlesid, et pole seda lugu enam ammu kuulnud, viitan siinkohal eestikeelsele Wikipediale. Niisiis, kes tahab seda lapsepõlvest tuttavat lugu uuesti lugeda, vaadaku siit järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Koit_ja_H%C3%A4marik

Minu arvates on see imeline ja mõjus muinasjutt. Ta näitab, kuivõrd on põhjamaa inimeste elulaad olnud ja on ka praegu mõjutatud loodusest, aastaaegadest, suve ja talve vastandlikkusest. Sellist muinasjuttu lihtsalt ei saaks Saksamaal jutustada, sest meile on sellised võimsad loodusnähtused nagu Koidu ja Hämariku kohtumine võõrad.

Vilista sellele!

2011-06-20T12:53:00.003+03:00

Oh ei, ma ei taha hoiatada taskuvaraste eest, mind huvitab väike kleepekas sildi keskel:

LINDUDEL ON KEELATUD LAULDA TÖÖPÄEVADEL KELLA 23-st KUNI 9-ni.

(Õnneks linnud vilistavad sellele.)

Jutuke pühapäevakohvi kõrvale

2011-06-19T11:56:00.001+03:00

Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab uhke maja. Selle fassaad on kaetud ookerkollase krohviga, aknaid raamivad valged äärised ja nende kohal on kaarjad viilud. Esimesele korrusele viib väike trepp ja oledki astunud sisse martsipanituppa, mis kuulub Kalevi šokolaadivabrikule. Paremat kätt müüakse vitriini taha välja pandult hõrke kompvekke. Vasakul istub Külli Mihkla ja maalib ingelliku kannatuse ja täpse käega martsipanikujukesi.

Külli on õppinud graafikuks ja tegeles aastaid tarbegraafikaga. Kui tema töös hakkas üha enam ja enam võimust võtma arvuti, pööras ta moodsale tehnikale selja ja vahetas hiire jälle pintsli vastu. Mõnda aega töötas ta portselanimaalijana, aga viimased kaheksa aastat on ta kastnud pintslit toiduvärvi sisse, joonistades päevast päeva paljudele väikestele loomakestele armsaid nägusid. Koerad, ahvid, kassid, linnud, kalad, kilpkonnad ‒ vaateakendel on esindatud pea kõik loomaliigid.

Suurem osa neist ligikaudu 200 vormist, mille abil magusast mandlimassist saavad armsad kujukesed, on 19. sajandist pärit originaalid. Tol ajal kuulus maja baltisaksa juurtega Studede perekonnale, kelle Pikale tänavale rajatud martsipanitootmine oli tõeline edulugu. Need hõrgud maiustused olid sedavõrd kuulsad, et nendega varustati omal ajal isegi tsaari õukonda Peterburis. See ajaloojärk leidis lõpu 1939. aastal baltisakslaste „ümberasustamisega“, kui Eestist lahkus teiste hulgas äri tollane omanik Alexander Reinhold Stude.

Ka pensionil olles on 79-aastane Otto Kubo martsipanitoa hea haldjas. 56 aastat tagasi alustas ta kondiitritoodete vabrikus „Kalev“ tööd keemikuna, seejärel oli ta rohkem kui 30 aastat kesklaboratooriumi juhataja, hiljem peadirektori asetäitja välissuhete alal. „Kalevi“ vabrik, mis kannab seda nime aastast 1948, loodi 1940. aastal, kui Pika tänava äri natsionaliseeriti ja liideti mitme teise kondiitritööstusettevõtte ja magusatootjaga.

Otto Kubo räägib suurepäraselt saksa keelt, ta väljendusviis on rafineeritud ja ta kõneleb aeglaselt, et leida sobivaid väljendeid. Ta õppis saksa keelt poisikesena oma vanaemalt, kes oli pärit baltisaksa-rootsi perekonnast. Seepärast on Ottol alati eriti hea meel, kui martsipani saladuste vastu tunnevad huvi saksa keelt rääkivad külalised. Ta astub tagatoast müügiruumi ja annab selgutusi kõigi nende aarete kohta, mis ta on aastate jooksul kokku kogunud: vanad reklaamkuulutused ajalehest „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“, martsipaninukuke, mille kinkis 1935. aastal pulmadeks peigmees oma väljavalitule, poe ülesvõte aastast 1924, mis kujutab uhket Studede perekonda koos klientide ja töötajatega tähistamas ettevõtte juubelit.

Martsipanitoa endisi sakslastest omanikke ei jõudnud Otto Kubo tundma õppida, sest oli 1930. aastatel selleks veel liiga noor. Seevastu kohvikut Maiasmokk, mis kannab veel praegugi sedasama nime, mis toonagi, ja selle maitsvaid kooke, mäletab ta väga hästi. Ka ei ole ta unustanud kohviku vaateakende väljapanekuid, mis olid terve linna kauneimad. Iseäranis jõulude ajal vahtis väike Otto pikalt nina vastu akent, sest see, mida ta nägi klaasi taga, oli imelisest imelisem: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Okasroosike, päkapikud ja terved karjad põhjapõtru.

Unetuna Tallinnas

2011-06-17T22:55:00.004+03:00

Olin joonud liiga palju kohvi, jäänud liiga kauaks lugema Sofi Oksaneni romaani ja kui ma polnud kella veerand kolmeks öösel ikka veel unne suikunud, ei tasunudki see enam vaeva. Väljas polnud ikka veel või siis nüüd enam tõeliselt pime ja nii istusingi veel tunnikeseks arvuti taha, veidi enne kella nelja läksin välja, et nautida Toompeal päikesetõusu.

Jätnud paar ööklubi ees tolgendavat purjus kuju kiiresti selja taha, jõuan üles Toompeale, seal valitseb suur vaikus, üksnes lehed sahisevad tuules. Mulle on alati meeldinud mõistatada, kus täpselt päike end üle horisondi upitab. Enamasti panen üksjagu mööda. Ja siis ta ilmub, helepunane ja kaunis, upitab end Viimsi poolsaare tagant nähtavale. Üks laev saabub sadamasse, tekk pidulikult tulesäras. Kajakad ja pääsukesed saadavad oma hõiked hommikutaeva poole ja aegamööda kallavad päikesekiired Laia tänava katused üle kuldse valgusega.

Kui vaatemäng on läbi, saan jutule Janeki ja Ankoga, kes istuvad sealsamas pehmetes tugitoolides. Nad tähistasid päikesetõusu pudeli punase veiniga ning kui see on peaaegu tühi ja maagiline meeleolu hajub, räägime maast ja ilmast. (Kuna me ei jõudnud eesti keelega kuigi kaugele, tuli peagi välja, et ma oskan vene keelt. See, et noor naine Münchenist räägib vene keelt, avaldas neile säärast muljet, et nad kraamisid suure vaimustusega välja ka oma keeleoskuse, mis omakorda äratas minus lapsepõlvemälestuse, ema kohkunud silmad, kui kolmeaastane põnn teatas: „Ma armastan Leninit!“)

Ma ei ütle ära kutsest hommikusöögile. Sõidame ratastega mööda inimtühje tänavaid kastanite alt läbi bensiinijaama, kust ostame kuivanud mandli-croissante. Anko keedab kohvi ja seejärel istume kolmekesi rõdul, kastame saiakesi kohvi sisse ja räägime reisimisest, eesti naljadest ja kanala ehitusest ‒ kella kaheksani hommikul. Siis pöördub igaüks tagasi oma toimetuste juurde.

Eile

2011-06-15T16:14:00.001+03:00

Eile oli juuniküüditamise 70. aastapäev. Lipud olid langetatud poolde masti või heisatud leinalindiga. 1941. aasta ööl vastu 14. juunit said Eestis, Lätis, Leedus, Bukovinas ja Bessaraabias alguse Nõukogude Liidu esimesed massiküüditamised. Ka Riias oli lipud pooles mastis, nagu kuulsin oma vanematelt, kes saabusid eile Riiast Tallinnasse.

Tallinnas algasid vahistamised kella ühe paiku öösel, inimestele jäi tund aega, et pakkida oma asjad, Kopli rongijaamas seisid ootel loomavagunid. Juuli alguseni kestnud küüditamise käigus viidi Eestist Nõukogude Liidu siserajoonidesse 10700 inimest.

Vabaduse väljakul seisid eile loomavagun ja veoauto. Kahjuks ei saanud ma vagunist pilti teha, sest mul polnud fotoaparaati kaasas ja tormasin ühelt kohtumiselt teisele. Aga ega foto polegi peamine, oluline on hetk.

Selles hetkes oli vaikset mõtisklust, õudu ja leina. Loomavagun oli ilmunud Vabaduse väljakule nii äkitselt. Viibisin sealsamas päev varem ja eile olin üsna varakult liikvel, nii et vagun ilmus tõepoolest üle öö justkui eikusagilt. Vagunist kostis hääli. Inimesed ei läinud sealt niisama mööda, vaid pöörasid koguni teelt kõrvale, et vaguni juures seisatada. Nad lugesid infotahvleid, asetasid vaguni kõrvale suvelilli, vahetasid mõtteid. Ostsin ka lille ja panin maha, ettevaatlikult.

Täna on vagun jälle kadunud.

Toomkirik

2011-06-11T10:03:00.001+03:00

Kõigist Tallinna kirikutest avaldab mulle enim muljet Toomkirik. Siin on mineviku vaim nii selgelt tajutav, et tahaks vaat et hinge kinni hoida. Väljastpoolt vaadatuna särab Toomkirik valge ja puhtana, sees moodustavad sellele kontrasti baltisaksa aadlisuguvõsade arvukad puidust vapp-epitaafid ja kenotaafid. Sünge ja võimsana ripuvad nad seintel ja meenutavad kunagisi Toompea isandaid. Vapp-epitaafid on pühendatud inimestele, kes on leidnud kirikus viimse rahupaiga. Kenotaafid meenutavad neid väärikaid koguduse liikmeid, kes pole kirikusse maetud.

Tänu hilisemale valmimisajale on kenotaafid epitaafidest tunduvalt paremini säilinud, helkides kuldselt valguse käes. Tuhmunud vapp-epitaafid, mille kirjad on enamjaolt loetamatud, kütkestavad mind aga võrratult enam. Võimu sümbolid: vapid, kotkad ja rüütlikiivrid on puidust hoolega välja nikerdatud. Mulle näib, otsekui välgataksid kiivri vaatepilust rüütli silmad, mis mind sealt jälgivad.

Kiriku puupinke ääristavad pea inimesekõrgused külgseinad, nii et iga pink moodustab omamoodi kupee, millesse saab siseneda väikese ukse kaudu. Mulle on räägitud, et Eestis ei taheta eriti teada, mis naabril teoksil. Kes siia maha istub, võib teiste inimeste kohalolu rahulikult unustada ning juurelda selle üle, kas naabrid mõtlesid 200 aasta eest samadele asjadele kui tänapäeval.

Mis puutub turismi

2011-06-09T13:53:00.000+03:00

Pildilolev plakat teatab: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“. Sõnum ei ole nähtavasti seotud asjaoluga, et plakati üles riputanud inimene eelistaks pärlikeesid. Pigem on kasu teadmisest, et piprapihv on üks soomlaste lemmikroogi. Ja kuna Helsingi asub vaid 70 kilomeetri kaugusel ning soomlased reisivad meeleldi nädalalõppudel lõuna poole, on piprapihv paljude restoranide menüüs. Merevaigu ja matrjoškadega rõõmustavad suveniiripoed aga kõigi turistide südameid, kes otsivad kingituseks „tüüpilisi“ Ida-Euroopa meeneid.

Nende teadmistega võib plakatil väljendatud mõttetera tõlgendada mitmeti. Võib-olla kuulub sõnade autor nendesinaste inimeste hulka, kes tunnevad, et vanalinnal pole nende eluga enam mingit pistmist. Seda ütlevad siin paljud. Et vanalinnas on kõik nii kallis, et neil polegi enam tahtmist minna linna kohvikusse, et nad parema meelega sõidaksid suvel üldse Tallinnast ära.

On võimalik, et piprapihvi-põlgur paneb pahaks pealiskaudsust, millega paljud turistid oma reisi sihtpunkti suhtuvad. Ka minul on tulnud ette hetki, mil tahaks pead raputada. Näiteks hiljuti juhtusin pealt kuulama ühe saksa abielupaari vestlust. Mõlemad olid kuuekümne ringis, naine pildistas Niguliste kirikut. Mees naisele: „Sa pildistad kogu aeg ainult kirikuid.“ Naine vastu: „Seda küll, aga midagi muud siin ju pole. Ainult Niguliste ja Oleviste.“

Eks see ole ilusate linnasüdamete saatus, et väljaspoolt tulnud külalised kipuvad neid kohalikelt röövima. Ja ilmselt on turismi saatus jäädagi pahatihti pealiskaudseks. Tegu on teatud mõttes dilemmaga, muuta seda olukorda tegelikult ei saa. Kirja: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“ alla on keegi teine tundmatu inimene kritseldanud küsimuse: „Aga mida siis?“. Sellele veel vastust pole.

Kaks päeva Tartut (järg)

2011-06-09T09:18:00.001+03:00

Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!

Kaks päeva Tartut- teine osa

2011-06-07T15:43:00.005+03:00

Nagu kuu aega tagasi Tallinnas, nii on ka praegu Tartu puhul tegu vaid esimeste muljetega, mis ma pärast paari siin veedetud päeva endaga kaasa võtan. Ometi ei saa ma teisti kui pean Tartut kohe Tallinnaga võrdlema.

Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.

Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.

Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.

Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.

Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.

Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.

Eelreklaam: Balti tund raadios

2011-06-06T19:39:00.001+03:00

Veel enne kui ma Tartust Tallinna poole teele asusin, andsin linnakirjutaja projekti teemal intervjuu „Balti tunni“ toimetajale Albert Casparile. Homme õhtul saab siis Radio Weser.TV raadioprogrammi vahendusel kuulda, mida ma talle rääkisin. Nimelt on seekordse „Balti tunni“ fookuses aprillis Berliinis toimunud üritus, mille korraldas Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum. Seal arutasid teiste seas kunstiajaloolane Krista Kodres, Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe, ajaloolane Karsten Brüggemann ja endine Tallinna Goethe-Instituudi juhataja Mikko Fritze teemal „Traditsioon ja internet“. Ka seda vestlust saab „Balti tunni“ saates kuulata. Lisainformatsiooni leiab aadressilt http://infobalt.blogspot.com/.

Raadiosaadet saab kuulata Bremeni piirkonnas sagedusel 92,5 ja kaablivõrgus sagedusel 101,85. Samuti on saadet võimalik kuulata reaalajas Radio Weser.TV koduleheküljel http://www.radioweser.tv/index.php?id=33&L=1. Saade on järelkuulatav internetiaadressil www.baltische-stunde.de.

Kaks päeva Tartut – esimene osa

2011-06-05T08:45:00.000+03:00

On tõesti märkimisväärne, et Tallinna linnakirjutaja esimene kohtumine lugejatega leidis aset Tartus. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga äärmiselt iseloomulik.

Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.

Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.

Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.

Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.

Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?

Sirelilõhn

2011-06-04T16:46:00.003+03:00

Ma ei tea ühtki teist linna, kus kasvaks nii palju sirelipõõsaid. Juba päevi kannab tuul sirelilõhna läbi linna ja see teeb mind lausa purju.

Teated: Eesti Ekspress, kommentaar, Tartu

2011-06-02T07:28:00.000+03:00

Tänases Eesti Ekspressis ilmus lühike küsimustik, mille ma ära täitsin. Küsimused käivad selle kohta, milline raamat, film või plaat on mulle viimasel ajal korda läinud. Kui vastuseid saab lugeda ka internetist, panen lingi siia üles.

Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et saksakeelse postituse „Tramm“ juurde on tekkinud vägagi lugemisväärt kommentaar.

Nüüd sõidan aga Tartusse, kus räägin õhtul Saksa Kultuuri Instituudis linnakirjutaja projektist ja loen mõned tekstid oma ajaveebist ette. Postitusega Eesti suuruselt teisest linnast võib igatahes arvestada… Peatse kohtumiseni!

Musta laega saal

2011-06-01T21:19:00.003+03:00

Mis tunne oli elada Harju tänav 1 majas aastal 1989, sellest kirjutas Irja Grönhölm mulle oma esimeses kirjas. Viis, kuidas mina sedasama kohta rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kogen, erineb tema kirjeldatust täielikult. Ometi sain nüüdsama aimu, kuidas see toona võis olla. Sest viie päeva jooksul tuli mul joosta vaid läbi tagahoovi, et jõuda kirjandusfestivalile „HeadRead“.

Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.

Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.

Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.

Foto: Kärt Kukkur

Astuge sisse!

2011-05-30T10:43:00.001+03:00

Üks või teine lugeja võib-olla mäletab, et kohtus Eduardiga minu teises postituses. Tookord jalutas ta grupi õpetajatega Toompeal. Eduard Kohlhof on giid ja ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina igale poole toppida. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda.

Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.

Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.

Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.

Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.

Nädalavahetusel

2011-05-27T23:54:00.002+03:00

… ootab neid, kellel seks lusti, palju lugemist!

Tänasest on „kirjavahetuse“ rubriigi all lõpuks tõeliselt palju lugeda. Seepärast juhin siinkohal kõigi tähelepanu sellele alalehele. Kõik, kes te seda lehekülge veel pole avastanud või pole sinna ammu sattunud: vaadake kindlasti!

Mul on hea meel, et uutel alalehtedel on nüüd juba nii mõndagi huvitavat leida ja loodan, et avaldatud kirjad lisavad minu blogile ja kogu linnakirjutaja projektile ilusaid ja põnevaid tahke.

Tänan kõiki oma kirjapartnereid, kes on selle projektiga liitunud. Ja kõikidele ajaveebi lugejatele soovin häid lugemiselamusi!

Lilled linnamüüri taga

2011-05-26T13:29:00.003+03:00

Homme algab Tallinna lillefestival, mille käigus valmib eri maade aednike ja arhitektide käe all 31 miniatuurset aeda. Teemadeks on seekord „Rahvusmustrid“ ja „Rannaküla aed“ ning aiad jäävad Tornide väljakut kaunistama kolmeks kuuks. Festivali ettevalmistusi on juba mitu päeva võimatu mitte märgata. Ükskõik, mis kellaajal ma Tornide väljakust ka ei mööduks, ikka näen inimesi toimetamas: istutamas, toksimas, maad kaevamas. Lapsed sabas tilpnemas, varustatud klapptoolide ja termoskannudega, muudavad aednikud pargimuru suureks vabaõhuelutoaks.

Rajades aedu otse linnaväravate ette, jätkab lillefestival ammuste aegade traditsioone. Nimelt kuulus keskajal Tallinna linnakodanikule enamjaolt ka väljaspool linna asuv maatükk, kus võis kasvatada aedvilju ja karjatada loomi. Vanadelt Tallinna vaadetelt on hästi näha, et aiad algasid otse linnamüüri taga. Veel mõned aastad tagasi oli Tornide väljak Tallinna inimeste sõnul pargilõik, millest rutuga läbi mindi. Ent 2009. aastal tõi lillefestival õied linnamüüri äärde tagasi ‒ ja õitega koos on tulnud ka inimesed.

P.S. Kellel on huvi vanade linnavaadete vastu, sel tasub heita pilk festivali korraldaja, Kadriori pargi koduleheküljele.

Eemalt

2011-05-23T10:22:00.003+03:00

Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.

Minu jalgratas, Tallinn ja mina

2011-05-20T14:27:00.001+03:00

Olen juba nädala jagu jalgratta õnnelik omanik ning kuulun sellega väikesesse, kuid kartmatusse ratturite ringi, kes asuvad just praegu linna vallutama. Alumine foto on tehtud ... Kalamaja sadamas.

Kõigest, mida leidub Kalamajas

2011-05-19T09:40:00.001+03:00

Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, saksa nimega „Fischermaie“. Ta tekkis arvatavasti 13. sajandil. Selles sadamast lääne pool asuvas eeslinnas ei elanud üksnes kalurid, vaid ka madrused, lootsid, voori- ja veomehed. Igaüks, kes saabus Revalisse laevaga, leidis end kõigepealt sellest asulast. Külalisi ootasid ees kõrtsid ja lõbumajad.

Kalamaja ‒ see on kõik ühel ajal. Toredalt restaureeritud majad ja imeilus puitarhitektuur, armetud barakid ning lagunevad hooned. Hoole ja armastusega kujundatud aiad, priimulad õitsemas jalgraja ääres, sõstrapõõsad. Pastelne kollane, helesinine, rootsi punane, laimiroheline ning pruun ja hall. Juugendstiil ja funktsionalism. Vana surnuaed, kus pole hauakive, sest need võeti nõukogude ajal maha. Selle aja mälestusmärgina ka stalinistlikus stiilis hoone ‒ pompoosne kultuurikeskus. Kontserdid. Montessori lasteaed, peened restoranid ja disainipoed. Ja väikesed müügiputkad trammipeatustes. Ahjukütte ja värskelt niidetud rohu lõhn. Boheemlaste kodumaa: siin juuakse teed ja mitte kohvi. Vanad suitsuahjud, korstnad, mahajäetud laevatehas. Kultuurikilomeeter, mille on vaimustunult omaks võtnud jalgratturid ja jalutajad. Rohelised muruplatsid pikniku pidamiseks, rihma otsas jalutavad koerad, laulvad linnud.

Kalamaja ‒ neil päevil minu lemmiklinnaosa.

Meelissõnad – I osa

2011-05-16T09:35:00.000+03:00

Eesti keel ei kuulu selliste keelte hulka, mida saksa emakeelega inimesel oleks kerge õppida. Üheks põhjuseks on kas või 14 käänet, erinevad tegevusnime vormid ja täishäälikute rohkus. (Ääremärkus: soome-ugri keelena on eesti keel lähedalt suguluses soome ja kaugemalt ungari keelega.)

Kui hakata sõnu õppima, pole sakslasel seevastu põhjust nuriseda. Nimelt on eesti keelde sajandite jooksul kogunenud üllatavalt palju saksa laensõnu. On tore ja innustav neid sõnu järgemööda avastada. Näib, nagu tahaks keel nende sõnade kaudu öelda: „Õpi mind!“

Niisiis: saksa „Reise“ on eesti „reis“, „Apotheke“ on „apteek“ ja „Treppe“ on „trepp“. Kui sõna algab saksa keeles häälikuga „sch“ („š“), kaob see eesti keeles lihtsalt ära, sest eestlasele ei meeldi susistada. Eesti „tund“ on saksa „Stunde“, „tuba“ on „Zimmer“ ning „pekk“ on „Speck“. Ning saksakeelne „Schlossplatz“ muutub eesti keeles „Lossi platsiks“.

Ka ei leidu eesti tähestikus „z“ tähte. Lähemalt vaadates osutubki ta tegelikult üleliigseks, mille tõestuseks on järgmised sõnad: „politsei“ („Polizei“), „residents“ („Residenz“) ja „vürts“ („Gewürz“). Kes sõnas „vürts“ lisaks ka „ge“ alla neelas, seda ma ei tea.

Sel viisil kokkuhoitud tähed jätavad aga ruumi rohketele „öö-dele“ ja „aa-dele“, nagu sõnades: „mööbel“, „daatum“ ja „fotoaparaat“. Kui sa seejuures üritad veel moodustada frangi murde kombel keeletipu „r“-i ning hääldad „p-d“ ja t-d“ veidi pehmemalt, tead keelest juba nii mõndagi. „Pilt“ („Bild“), „tekk“ („Decke“) ning „prillid“ („Brille“), kas pole?

Kui räägin mõnele eestlasele, et mind ajavad sellised sõnad muigama, ei saa ta sellest aru. „Mis mõttes naljakas? Sõnu kirjutatakse lihtsalt nii, nagu neid hääldatakse.“ See on tõsi. Ja ometi tuletavad nad mulle aeg-ajalt meelde kuueaastaste laste püüdeid kirjutama õppida. Ning see on pigem „reekel“.

Eriti ilusaid (saksa ja teiste keelte) laensõnu:

Suvikevad (järg)

2011-05-13T22:13:00.002+03:00

Pilt on üles võetud Kumu kunstimuuseumi ees, kui õhku täitis korraga lindude kisa. Ka rändlinnud naasevad.

Hommikumuusika

2011-05-12T08:51:00.001+03:00

Hommikul ei ärata mind sugugi äratuskella tirin, plärin ega helin.
Äratajaks on hoopis eesti hümn. Igal hommikul kella seitsme ajal heisatakse Pika Hermanni tippu Eesti lipp. Samal ajal kõlab hümn: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pikk Hermann kuulub Toompea lossikompleksi juurde, kus käib koos Eesti parlament, Riigikogu.

Eesti hümni meloodia autor on Hamburgist pärit Friedrich Pacius, kes elas suurema osa elust Soomes. Hümni sõnad kirjutas eesti ajakirjanik ja kirjanik Johann Voldemar Jannsen ning esimest korda lauldi seda 1869. aasta üldlaulupeol Tartus. 1920. aastal kinnitati see Eesti Vabariigi hümniks.

Nõukogude ajal oli hümn keelatud. Sellest hoolimata kuulsid paljud eestlased seda iga päev. Põhja-Eestis oli võimalik kuulata Soome raadiot ning seal kõlas see meloodia igal õhtul saatepäeva lõpetuseks. Nimelt lauldakse ka Soome riigihümni Paciuse viisil, olgugi et teiste sõnadega.

Laulva revolutsiooni ajal tuli Eesti hümn uuesti kasutusele, samuti nagu sini-must-valge lipp. Juba 1989. aastal, kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist, lehvis sini-must-valge jälle Pika Hermanni tipus.

Tramm

2011-05-11T22:36:00.001+03:00

Trammisõit käib siin järgmiselt. Reisijad ootavad kuulekalt kõnniteel.
Tramm sõidab mitmerealise sõidutee keskel. Peatus on tähistatud vastavasisulise liiklusmärgiga teeserval. Kui tramm jõuab enam-vähem märgiga kohakuti, jääb ta seisma. Inimesed tormavad paigalt, jooksevad üle kahe sõiduraja, lipsates läbi autode vahelt, mis jäävad lõpuks siiski seisma - ning jõuavad viimaks täiesti tervena trammi usteni.
Nad astuvad trammi, uksed sulguvad ja tramm jätkab sõitu.

Suvikevad

2011-05-11T19:31:00.001+03:00

Foto on tehtud Harju mäel Toompea jalamil. Et keegi enam ei arvaks, et ma torman siinkandis endiselt mütsi ja kinnastega ringi. See on möödanik, see oli eelmisel nädalal. Taevas on juba mitu päeva pilvitu, puud lähevad üha rohelisemaks ja inimesed laevad end päikese käes. Täna algas suvikevad!

Mere äärde

2011-05-10T18:35:00.000+03:00

Vanalinnas ununeb meri kergesti. Vanad aidad seisavad tummalt, laoruumide uksed on suletud, kaupa enam vintsidega üles ei tõmmata. Üksnes kirikutornide vahel tiirutavad kajakad räägivad sellest, et Tallinn oli kunagi hansalinn ja on praegugi sadamalinn.

Vanasti ulatanud meri otse Suure Rannavärava alla. Vanalinna põhjapoolses servas pidi ta koos Paksu Margareetaga linna sadama poolt kaitsma. Raeprotokollides mainitakse, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat. Aastasadade jooksul meri taandus ning seal, kus seisid kunagi laevad ankrus, juhib kuuerealine sõidutee liiklust vanalinnast mööda.

Taamal meelitab äsja rajatud kultuurikilomeeter Tallinna elanikke taas mere äärde. Kultuurikilomeeter kulgeb nõukogude ajal suletud maa-alal piki vana raudteetammi reisisadamast kuni Kalamaja asumini. Mere ääres annab tooni tööstusmaastik: laohooned, lagunevad telliskivimajad, kaldal seisvad laevad. Aga meri on meri. Inimesed istuvad kaldakividel ja vaatavad kaugusesse. Laps korjab kivikesi. Mehed õngitsevad.

Siit pisut ida poole jääb sadam. Reisiterminali hoone tagant eristab silm kauguses vaevu suuri laevu. On pärastlõuna ja sadam on rahulik, paar unist inimest, ratastega kohvrid käe otsas, uurivad väikeses turuhallis pakutavat kaupa. Otsekui seda oleks vaja tõestada, näitavad viidad, et Tallinnast saab teed mööda Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ja veeteed pidi Stockholmi ja Helsinkisse. Siis sisenen ma Suure Rannavärava kaudu uuesti linna.

Võimalused

2011-05-07T23:34:00.006+03:00

Täna toimus minu esimene ülesastumine Tallinnas, milleks oli poodiumidiskussioon Vabaduse väljakul. Diskussioonist võtsid osa Maris Hellrand, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist, ajaloolane ja raamatu „Tallinn/Reval. Kunstiajalooline jalutuskäik Läänemere-äärses linnas“ autor Andreas Fülberth ning mina. Modereeris „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik ja kirjandustoimetaja Peeter Helme. Rääkisime eesti-saksa suhetest ja kultuuripealinna aastast.

Tekib ahhaa-efekt: kultuuripealinna aasta pakutud võimalused ei peitu kaugeltki ainult ametlikus programmis ja lootuses, et üritused meelitavad ligi palju külastajaid. Kultuuripealinna aasta annab ka teistele institutsioonidele ja üksikisikutele tõuke projekte ellu viia. Mõned neist võisid juba pikemat aega kavas olla ning nüüd on lõpuks põhjust neid teoks teha.

Andreas Fülberth märgib, et nii suurel hulgal raamatuid Tallinna kohta kui viimastel kuudel ilmus viimati 1980. aastal, mil Tallinnas toimus olümpiaregatt. Maris Hellrand räägib aga, et kõige rohkem tuntakse Tallinn 2011 ürituste vastu huvi Saksamaal. Kas see on seotud eriliste suhetega Saksamaa ja Eesti vahel või sakslased lihtsalt armastavad kultuuripealinnu, seda me ei tea.

Kaks fotot tänasest päevast: Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny juhatab diskussiooni sisse; Vaade lavale Vabaduse väljakul.

Laval olevad inimesed vasakult paremale: sünkroontõlk Juta Voogla, kunstiajaloolane Andreas Fülberth, Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny, linnakirjutaja Sarah Jana Portner, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand, moderaator ja kirjandustoimetaja Peeter Helme.

Fotod: Deutsches Kulturforum östliches Europa

Õhtune programm

2011-05-07T23:18:00.000+03:00

Eile algas kultuuripealinna aasta ühes oma paljude üritustega ka minu jaoks. Vaatasin õhtul Kanuti Gildi SAALis tantsuetendust. Vanasti kogunesid siia meelt lahutama Kanuti gildi liikmed, nüüd aga POT Festivali külastajad. Esines Mart Kangro. Etenduses „Start. Based on a True Story“ tantsib eesti koreograaf oma elulugu. Oma keha ihalust tantsida. Valusaid kohtumisi suure laia maailmaga väljaspool Eestit.

Paar päeva tagasi käisin vaatamas MIMprojecti etendust. Tükki mängiti ehitussoojakus ja selle nimi oli „MIM Goes Sustainable“. Idee: energiasäästlik teatrietendus. Pealtvaatajad sõtkuvad vaheldumisi jalgratastel, et toota lavavalgustuse tarvis elektrit. See-eest ei pea nad maksma pileti eest.

Lummatud

2011-05-07T11:29:00.001+03:00

Tänavanurgal. Kolm noort meest mängivad pilli: üks saksofoni, teine trummi, kolmas tamburiini. Tahan neist mööduda, kui tänavamelu peatub. Inimesed lihtsalt ei lähe edasi. Hetkega tarduvad nad oma poosidesse. Üks paarike jääb kallistama. Üks naine seisab, otsekui oleks ta kättpidi majaseina külge kleepunud. Üks mees võtab taskust telefoni ja kivistub. Näib, nagu oleks muusika nad ära nõidunud.

Inimesi tänavalt tuleb ligi, jäädes samuti seisma. Keegi trügib soolasambaks tardunu ette. Ei mingit reaktsiooni. Seejärel ei liigu ka tema enam paigast. Mulle meenub muinasjutt rotipüüdjast. Kas saksofon on ehk nõiutud? Kas muutub kivikujuks igaüks, kes tema mängu kuulama jääb?

Auto, sireen, käteplaksud. Lumm hajub. Inimesed ärkavad, teevad paar sammu ja kaovad tänavasaginasse. Kas nüüdsama toimus midagi? Minu pärastlõunane kohtumine flashmobiga.

Muljed (järg)

2011-05-06T14:59:00.000+03:00

Foto on tehtud Pikas jalas, mis viib üles Toopeale. Kumb on pilt, kumb tänav?

Muljed

2011-05-05T21:53:00.000+03:00

Mul käib pea ringi, viimase kolme päeva jooksul olen saanud tuttavaks vähemalt 127 inimesega. Ent nüüd ootab mind linn, igatseb avastamist, tahab, et ma tema jaoks aega leiaksin.

Kogu pärastlõuna jalutan ringi, vahepeal puhkan jalgu, otsin pildistamiseks huvitavaid motiive. Toompea vaateplatvormil kohtun ühega neist 127 inimesest uuesti. Eduard teeb linnaekskursiooni grupile õpetajatele. Liitun nendega ja imetlen fassaade, kuulan lõbusaid lugusid ning lipsan väikestesse ateljeedesse, kus käsitöölised oma töid pakuvad.

Millised muljed võtaksin koju kaasa, kui peaksin Tallinnast juba paari päeva pärast ära sõitma?

Kirikud, linnamüür, palju, palju torne. Vanalinna käänulised munakivisillutisega tänavad, vanad aidad. Punaste mantlite ja pearättidega tüdrukud, kes seisavad tänavanurkadel puust kärude taga ja müüvad värskelt röstitud magusaid mandleid.

Ja muidugi lusika küsimine. Tellin raekoja väikeses kohvikus põdrasuppi. Naisel, kes mu suppi savikaussi kallab, on ka rätik peas. Ta vaatab mulle säravate silmadega otsa ja küsib: kas mul siis lusikat polegi kaasas? Kas ta peaks seda mulle ehk laenama? … Keskajamäng tuli välja.

Ootused

2011-05-03T20:23:00.000+03:00

Siin ma olen. Saabusin täpselt 1. mail. Õigupoolest küll 1. mai hilisõhtul, varasem lend tühistati. Alguses olin pettunud, sest olin tahtnud näha Eestit ja Tallinnat päevavalges. Kuid ega päike ei tahtnudki loojuda. Lennuk lendas muudkui põhja poole ja päike samuti. Kui mu õhusõiduk kell 22.45 (kohaliku aja järgi) pöörde maandumisraja poole tegi, nägin Läänemere kohal veel viimast siilu punast taevast. Aimdus eesootavast!

Minult on viimaste päevade jooksul küsitud, mida ma oma Tallinnas viibimiselt ootan. Suurt midagi. Sest sel hetkel, kui ma midagi ootan, ei käi ma siin linnas enam eelarvamustevabalt ringi. Aga pika ja valge suve üle tunnen rõõmu küll.

Veel on ilmad jahedad, peaaegu talvised. Interneti ilmateate järgi on kolm kraadi sooja. Siinsed inimesed kinnitavad mulle: eelmisel nädalal olevat olnud soojem. Puud ei ole veel lehte läinud ja hoovides sulavad viimased määrdunud lumehunnikud.

Ma ei ole kärsitu ja kannatan need kolm soojakraadi välja, suvi tuleb kindlasti kiiremini kui arvata oskad. Tallinnas tõusis täna päike kell 5.17 ja 21.19 läheb ta looja. See teeb päeva pikkuseks 16 tundi ja kaks minutit. Võrdluseks: tänane päev Münchenis kestab vaid 14 tundi ja 37 minutit. (Päike tõusis 5.52, loojub 20.29). Kevadlilli on aga praegugi. Paksudes vammustes naised ja mehed müüvad koduaia nartsisse ja tulpe ning priimula- ja stsillakimbukesi.

Mäletan lapsepõlvest ühte luuletust, milles stsilla sinine õis ütleb: „Sama sinine ja puhas on suvetaevas.“