May 30, 2011

Astuge sisse!

Üks või teine lugeja võib-olla mäletab, et kohtus Eduardiga minu teises postituses. Tookord jalutas ta grupi õpetajatega Toompeal. Eduard Kohlhof on giid ja ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina igale poole toppida. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda.

Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.

Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.

Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.

Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.



May 27, 2011

Nädalavahetusel

… ootab neid, kellel seks lusti, palju lugemist!

Tänasest on „kirjavahetuse“ rubriigi all lõpuks tõeliselt palju lugeda. Seepärast juhin siinkohal kõigi tähelepanu sellele alalehele. Kõik, kes te seda lehekülge veel pole avastanud või pole sinna ammu sattunud: vaadake kindlasti!

Mul on hea meel, et uutel alalehtedel on nüüd juba nii mõndagi huvitavat leida ja loodan, et avaldatud kirjad lisavad minu blogile ja kogu linnakirjutaja projektile ilusaid ja põnevaid tahke.

Tänan kõiki oma kirjapartnereid, kes on selle projektiga liitunud. Ja kõikidele ajaveebi lugejatele soovin häid lugemiselamusi!

May 26, 2011

Lilled linnamüüri taga

Homme algab Tallinna lillefestival, mille käigus valmib eri maade aednike ja arhitektide käe all 31 miniatuurset aeda. Teemadeks on seekord „Rahvusmustrid“ ja „Rannaküla aed“ ning aiad jäävad Tornide väljakut kaunistama kolmeks kuuks. Festivali ettevalmistusi on juba mitu päeva võimatu mitte märgata. Ükskõik, mis kellaajal ma Tornide väljakust ka ei mööduks, ikka näen inimesi toimetamas: istutamas, toksimas, maad kaevamas. Lapsed sabas tilpnemas, varustatud klapptoolide ja termoskannudega, muudavad aednikud pargimuru suureks vabaõhuelutoaks.

Rajades aedu otse linnaväravate ette, jätkab lillefestival ammuste aegade traditsioone. Nimelt kuulus keskajal Tallinna linnakodanikule enamjaolt ka väljaspool linna asuv maatükk, kus võis kasvatada aedvilju ja karjatada loomi. Vanadelt Tallinna vaadetelt on hästi näha, et aiad algasid otse linnamüüri taga. Veel mõned aastad tagasi oli Tornide väljak Tallinna inimeste sõnul pargilõik, millest rutuga läbi mindi. Ent 2009. aastal tõi lillefestival õied linnamüüri äärde tagasi ‒ ja õitega koos on tulnud ka inimesed.


P.S. Kellel on huvi vanade linnavaadete vastu, sel tasub heita pilk festivali korraldaja, Kadriori pargi koduleheküljele.

May 23, 2011

Eemalt


Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.

May 20, 2011

Minu jalgratas, Tallinn ja mina


Olen juba nädala jagu jalgratta õnnelik omanik ning kuulun sellega väikesesse, kuid kartmatusse ratturite ringi, kes asuvad just praegu linna vallutama. Alumine foto on tehtud ... Kalamaja sadamas.

May 19, 2011

Kõigest, mida leidub Kalamajas

Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, saksa nimega „Fischermaie“. Ta tekkis arvatavasti 13. sajandil. Selles sadamast lääne pool asuvas eeslinnas ei elanud üksnes kalurid, vaid ka madrused, lootsid, voori- ja veomehed. Igaüks, kes saabus Revalisse laevaga, leidis end kõigepealt sellest asulast. Külalisi ootasid ees kõrtsid ja lõbumajad.

Kalamaja ‒ see on kõik ühel ajal. Toredalt restaureeritud majad ja imeilus puitarhitektuur, armetud barakid ning lagunevad hooned. Hoole ja armastusega kujundatud aiad, priimulad õitsemas jalgraja ääres, sõstrapõõsad. Pastelne kollane, helesinine, rootsi punane, laimiroheline ning pruun ja hall. Juugendstiil ja funktsionalism. Vana surnuaed, kus pole hauakive, sest need võeti nõukogude ajal maha. Selle aja mälestusmärgina ka stalinistlikus stiilis hoone ‒ pompoosne kultuurikeskus. Kontserdid. Montessori lasteaed, peened restoranid ja disainipoed. Ja väikesed müügiputkad trammipeatustes. Ahjukütte ja värskelt niidetud rohu lõhn. Boheemlaste kodumaa: siin juuakse teed ja mitte kohvi. Vanad suitsuahjud, korstnad, mahajäetud laevatehas. Kultuurikilomeeter, mille on vaimustunult omaks võtnud jalgratturid ja jalutajad. Rohelised muruplatsid pikniku pidamiseks, rihma otsas jalutavad koerad, laulvad linnud.

Kalamaja ‒ neil päevil minu lemmiklinnaosa.

May 16, 2011

Meelissõnad – I osa

Eesti keel ei kuulu selliste keelte hulka, mida saksa emakeelega inimesel oleks kerge õppida. Üheks põhjuseks on kas või 14 käänet, erinevad tegevusnime vormid ja täishäälikute rohkus. (Ääremärkus: soome-ugri keelena on eesti keel lähedalt suguluses soome ja kaugemalt ungari keelega.)

Kui hakata sõnu õppima, pole sakslasel seevastu põhjust nuriseda. Nimelt on eesti keelde sajandite jooksul kogunenud üllatavalt palju saksa laensõnu. On tore ja innustav neid sõnu järgemööda avastada. Näib, nagu tahaks keel nende sõnade kaudu öelda: „Õpi mind!“

Niisiis: saksa „Reise“ on eesti „reis“, „Apotheke“ on „apteek“ ja „Treppe“ on „trepp“. Kui sõna algab saksa keeles häälikuga „sch“ („š“), kaob see eesti keeles lihtsalt ära, sest eestlasele ei meeldi susistada. Eesti „tund“ on saksa „Stunde“, „tuba“ on „Zimmer“ ning „pekk“ on „Speck“. Ning saksakeelne „Schlossplatz“ muutub eesti keeles „Lossi platsiks“.

Ka ei leidu eesti tähestikus „z“ tähte. Lähemalt vaadates osutubki ta tegelikult üleliigseks, mille tõestuseks on järgmised sõnad: „politsei“ („Polizei“), „residents“ („Residenz“) ja „vürts“ („Gewürz“). Kes sõnas „vürts“ lisaks ka „ge“ alla neelas, seda ma ei tea.

Sel viisil kokkuhoitud tähed jätavad aga ruumi rohketele „öö-dele“ ja „aa-dele“, nagu sõnades: „mööbel“, „daatum“ ja „fotoaparaat“. Kui sa seejuures üritad veel moodustada frangi murde kombel keeletipu „r“-i ning hääldad „p-d“ ja t-d“ veidi pehmemalt, tead keelest juba nii mõndagi. „Pilt“ („Bild“), „tekk“ („Decke“) ning „prillid“ („Brille“), kas pole?

Kui räägin mõnele eestlasele, et mind ajavad sellised sõnad muigama, ei saa ta sellest aru. „Mis mõttes naljakas? Sõnu kirjutatakse lihtsalt nii, nagu neid hääldatakse.“ See on tõsi. Ja ometi tuletavad nad mulle aeg-ajalt meelde kuueaastaste laste püüdeid kirjutama õppida. Ning see on pigem „reekel“.

Eriti ilusaid (saksa ja teiste keelte) laensõnu: