Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!
Jun 9, 2011
Kaks päeva Tartut (järg)
Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!
Jun 7, 2011
Kaks päeva Tartut- teine osa
Nagu kuu aega tagasi Tallinnas, nii on ka praegu Tartu puhul tegu vaid esimeste muljetega, mis ma pärast paari siin veedetud päeva endaga kaasa võtan. Ometi ei saa ma teisti kui pean Tartut kohe Tallinnaga võrdlema.
Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.
Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.
Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.
Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.
Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.
Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.
Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.
Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.
Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.
Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.
Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.
Jun 6, 2011
Eelreklaam: Balti tund raadios
Veel enne kui ma Tartust Tallinna poole teele asusin, andsin linnakirjutaja projekti teemal intervjuu „Balti tunni“ toimetajale Albert Casparile. Homme õhtul saab siis Radio Weser.TV raadioprogrammi vahendusel kuulda, mida ma talle rääkisin. Nimelt on seekordse „Balti tunni“ fookuses aprillis Berliinis toimunud üritus, mille korraldas Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum. Seal arutasid teiste seas kunstiajaloolane Krista Kodres, Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe, ajaloolane Karsten Brüggemann ja endine Tallinna Goethe-Instituudi juhataja Mikko Fritze teemal „Traditsioon ja internet“. Ka seda vestlust saab „Balti tunni“ saates kuulata. Lisainformatsiooni leiab aadressilt http://infobalt.blogspot.com/.
Raadiosaadet saab kuulata Bremeni piirkonnas sagedusel 92,5 ja kaablivõrgus sagedusel 101,85. Samuti on saadet võimalik kuulata reaalajas Radio Weser.TV koduleheküljel http://www.radioweser.tv/index.php?id=33&L=1. Saade on järelkuulatav internetiaadressil www.baltische-stunde.de.
Raadiosaadet saab kuulata Bremeni piirkonnas sagedusel 92,5 ja kaablivõrgus sagedusel 101,85. Samuti on saadet võimalik kuulata reaalajas Radio Weser.TV koduleheküljel http://www.radioweser.tv/index.php?id=33&L=1. Saade on järelkuulatav internetiaadressil www.baltische-stunde.de.
Jun 5, 2011
Kaks päeva Tartut – esimene osa
On tõesti märkimisväärne, et Tallinna linnakirjutaja esimene kohtumine lugejatega leidis aset Tartus. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga äärmiselt iseloomulik.
Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.
Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.
Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.
Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.
Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?
Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.
Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.
Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.
Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?
Jun 4, 2011
Sirelilõhn
Ma ei tea ühtki teist linna, kus kasvaks nii palju sirelipõõsaid. Juba päevi kannab tuul sirelilõhna läbi linna ja see teeb mind lausa purju.
Jun 2, 2011
Teated: Eesti Ekspress, kommentaar, Tartu
Tänases Eesti Ekspressis ilmus lühike küsimustik, mille ma ära täitsin. Küsimused käivad selle kohta, milline raamat, film või plaat on mulle viimasel ajal korda läinud. Kui vastuseid saab lugeda ka internetist, panen lingi siia üles.
Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et saksakeelse postituse „Tramm“ juurde on tekkinud vägagi lugemisväärt kommentaar.
Nüüd sõidan aga Tartusse, kus räägin õhtul Saksa Kultuuri Instituudis linnakirjutaja projektist ja loen mõned tekstid oma ajaveebist ette. Postitusega Eesti suuruselt teisest linnast võib igatahes arvestada… Peatse kohtumiseni!
Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et saksakeelse postituse „Tramm“ juurde on tekkinud vägagi lugemisväärt kommentaar.
Nüüd sõidan aga Tartusse, kus räägin õhtul Saksa Kultuuri Instituudis linnakirjutaja projektist ja loen mõned tekstid oma ajaveebist ette. Postitusega Eesti suuruselt teisest linnast võib igatahes arvestada… Peatse kohtumiseni!
Jun 1, 2011
Musta laega saal
Mis tunne oli elada Harju tänav 1 majas aastal 1989, sellest kirjutas Irja Grönhölm mulle oma esimeses kirjas. Viis, kuidas mina sedasama kohta rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kogen, erineb tema kirjeldatust täielikult. Ometi sain nüüdsama aimu, kuidas see toona võis olla. Sest viie päeva jooksul tuli mul joosta vaid läbi tagahoovi, et jõuda kirjandusfestivalile „HeadRead“.
Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.
Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.
Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.
Foto: Kärt Kukkur
Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.
Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.
Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.
Foto: Kärt Kukkur
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
