Kudumisgrafiti

Alternatiiv vanaema jaoks valmistatud pajakinnastele: kudumisgrafiti! Palju, palju koolilapsi kudus ja heegeldas ning nüüd kaunistavad nende tööd Tammsaare parki kirjude värvilaikudena. Mulle igatahes meeldib!

Meelissõnad – II osa

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu:

Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.

Eelreklaam: Linnakirjutaja WDR 5 raadioprogrammis

Homme on (juhtumisi) nii kaheksal Saksamaa liidumaal kui ka Eestis riiklik püha (Kristuse ihu püha Saksamaal ja võidupüha Eestis). See on hea põhjus kuulata rahus raadiot, näiteks saadet „Scala – Aktuelles aus der Kultur“ („Scala – Aktuaalset kultuurivallast“) WDR5 programmis. Kohe saate alguses saab kuulda minuga tehtud intervjuud ja kahte blogi sissekannet. (Kena vaheldus: ärge lugege ajaveebi, vaid kuulake seda!) Saates on jutuks ka kultuuripealinna aasta ja selle keskne teema „Mereäärsed lood“: http://www.wdr5.de/sendungen/scala/s/d/23.06.2011-12.05/b/geschichten-vom-meer-und-von-mehr.html

Saade on WDR5 raadioprogrammis eetris homme kella 12.05 kuni 13.00 ja kordusena kella 23.05 kuni südaööni. Kes ei ela Põhja-Reini-Vestfaali liidumaal, saab, nagu ikka, saatest osa interneti vahendusel: http://www.wdr.de/wdrlive/wdrplayer/wdr5player.html

Head kuulamist!

Koit ja Hämarik

Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)

Mõistagi ei hakanud me seda saksa keelde ümber pandud muistendit uuesti tagasi eesti keelde tõlkima. Et aga minu mitu Eesti tuttavat ütlesid, et pole seda lugu enam ammu kuulnud, viitan siinkohal eestikeelsele Wikipediale. Niisiis, kes tahab seda lapsepõlvest tuttavat lugu uuesti lugeda, vaadaku siit järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Koit_ja_H%C3%A4marik

Minu arvates on see imeline ja mõjus muinasjutt. Ta näitab, kuivõrd on põhjamaa inimeste elulaad olnud ja on ka praegu mõjutatud loodusest, aastaaegadest, suve ja talve vastandlikkusest. Sellist muinasjuttu lihtsalt ei saaks Saksamaal jutustada, sest meile on sellised võimsad loodusnähtused nagu Koidu ja Hämariku kohtumine võõrad.

Vilista sellele!

Oh ei, ma ei taha hoiatada taskuvaraste eest, mind huvitab väike kleepekas sildi keskel:

LINDUDEL ON KEELATUD LAULDA TÖÖPÄEVADEL KELLA 23-st KUNI 9-ni.

(Õnneks linnud vilistavad sellele.)

Jutuke pühapäevakohvi kõrvale

Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab uhke maja. Selle fassaad on kaetud ookerkollase krohviga, aknaid raamivad valged äärised ja nende kohal on kaarjad viilud. Esimesele korrusele viib väike trepp ja oledki astunud sisse martsipanituppa, mis kuulub Kalevi šokolaadivabrikule. Paremat kätt müüakse vitriini taha välja pandult hõrke kompvekke. Vasakul istub Külli Mihkla ja maalib ingelliku kannatuse ja täpse käega martsipanikujukesi.

Külli on õppinud graafikuks ja tegeles aastaid tarbegraafikaga. Kui tema töös hakkas üha enam ja enam võimust võtma arvuti, pööras ta moodsale tehnikale selja ja vahetas hiire jälle pintsli vastu. Mõnda aega töötas ta portselanimaalijana, aga viimased kaheksa aastat on ta kastnud pintslit toiduvärvi sisse, joonistades päevast päeva paljudele väikestele loomakestele armsaid nägusid. Koerad, ahvid, kassid, linnud, kalad, kilpkonnad ‒ vaateakendel on esindatud pea kõik loomaliigid.

Suurem osa neist ligikaudu 200 vormist, mille abil magusast mandlimassist saavad armsad kujukesed, on 19. sajandist pärit originaalid. Tol ajal kuulus maja baltisaksa juurtega Studede perekonnale, kelle Pikale tänavale rajatud martsipanitootmine oli tõeline edulugu. Need hõrgud maiustused olid sedavõrd kuulsad, et nendega varustati omal ajal isegi tsaari õukonda Peterburis. See ajaloojärk leidis lõpu 1939. aastal baltisakslaste „ümberasustamisega“, kui Eestist lahkus teiste hulgas äri tollane omanik Alexander Reinhold Stude.

Ka pensionil olles on 79-aastane Otto Kubo martsipanitoa hea haldjas. 56 aastat tagasi alustas ta kondiitritoodete vabrikus „Kalev“ tööd keemikuna, seejärel oli ta rohkem kui 30 aastat kesklaboratooriumi juhataja, hiljem peadirektori asetäitja välissuhete alal. „Kalevi“ vabrik, mis kannab seda nime aastast 1948, loodi 1940. aastal, kui Pika tänava äri natsionaliseeriti ja liideti mitme teise kondiitritööstusettevõtte ja magusatootjaga.

Otto Kubo räägib suurepäraselt saksa keelt, ta väljendusviis on rafineeritud ja ta kõneleb aeglaselt, et leida sobivaid väljendeid. Ta õppis saksa keelt poisikesena oma vanaemalt, kes oli pärit baltisaksa-rootsi perekonnast. Seepärast on Ottol alati eriti hea meel, kui martsipani saladuste vastu tunnevad huvi saksa keelt rääkivad külalised. Ta astub tagatoast müügiruumi ja annab selgutusi kõigi nende aarete kohta, mis ta on aastate jooksul kokku kogunud: vanad reklaamkuulutused ajalehest „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“, martsipaninukuke, mille kinkis 1935. aastal pulmadeks peigmees oma väljavalitule, poe ülesvõte aastast 1924, mis kujutab uhket Studede perekonda koos klientide ja töötajatega tähistamas ettevõtte juubelit.

Martsipanitoa endisi sakslastest omanikke ei jõudnud Otto Kubo tundma õppida, sest oli 1930. aastatel selleks veel liiga noor. Seevastu kohvikut Maiasmokk, mis kannab veel praegugi sedasama nime, mis toonagi, ja selle maitsvaid kooke, mäletab ta väga hästi. Ka ei ole ta unustanud kohviku vaateakende väljapanekuid, mis olid terve linna kauneimad. Iseäranis jõulude ajal vahtis väike Otto pikalt nina vastu akent, sest see, mida ta nägi klaasi taga, oli imelisest imelisem: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Okasroosike, päkapikud ja terved karjad põhjapõtru.