Seitse tundi magamata

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...


P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Sajab kui oavarrest

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.

Meelissõnad – III osa

Väikese keelekursuse lõpetuseks. Seekord ilma saksa või muude laensõnade abita, sest isegi kui eesti keeles tõepoolest on ligi 2000 saksa laensõna, jääb eesti keel mulle enamjaolt üsna võõraks!

Ent ta pole seepärast vähem ilus. Üks neid sõnu, mida eestlastel meeldib välismaalastele õpetada, on öö. Koos sõnaga sööma saab moodustada lause Söö öös, mis on palju parem kui Otto ja Anna. „Söö öös“ on muide ühe restorani reklaamlause. Sama tore sõna on öötöö.


Üks popbänd on pühendanud laulu tööööööbikule (töö+öö+ööbik). Kes rabab liiga palju tööd teha, võib muutudagi tööööööbikuks. (Eriti valgetel öödel.) Samamoodi kummastav sõna on jäääär. Tavaelus küllap sama väheütlev kui tööööööbik, kuid bändinimena kõlab päris hästi.

Ilus on ka sõna Läänemeri, sest ta õpetab meile, et meie vaatenurk asjadele on vaid üks võimalikest. (Saksa keeles tunneme seda ju Idamerena). Kahjuks ei ole, nagu ma järele uurisin, soome keeles Lõunamerd.

Milline aga on eestlaste vaatenurk abielule, peaksime ära mõistatama, kui teame, mida tähendavad sõna-sõnalt abielumees (abi+elu+mees) ja abielunaine (abi+elu+naine).

Ja lõpuks, väike sõnapärl on minu jaoks iseloom. See, mis üht inimest iseloomustab, on − jällegi täht-tähelt loetuna − tema „ise loom“.

Hea kassiahastuse vastu

„Martsipanitoa“ lähedal asuva Ajaloomuuseumi peaukse esisel kiviterrassil Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab neil päevil teinekord üks viiuldaja. Pärast päikeseloojangut annab ta seal kontserdi – möödujate või oma armastatu rõõmuks, polegi ma aru saanud. Igal juhul seisab möödakäijatest veidi eemal noor naine, kes teda ainiti vaatab.

Paremat kohta oleks viiuldajal raskse leida. Trepi kõige ülemisel astmel asetseval seisukohal ei puudu teatraalsus, peale selle püüavad majade viilkatused heli esiti kinni, lastes selle alles hetk hiljem õhtutaeva poole tõusta. Nii istusin minagi rõõmsalt kõnniteeservale ja kuulasin kontserti.

Mul on Pariisis sõbranna. Ta ütleb, et kui tal tuleb peale kassiahastus, jalutab ta linnas ja linn võtab kassiahastuse kui imeväel ära. Ka Tallinn suudab seda. Annab sulle avalisüli, mis tal parajasti pakkuda on, nõudmata midagi vastutasuks. Vaheldust, meelelahutust, ilusaid hetki, veidraid hetki, hetki, mis ajavad naerma... Sellest võib osa saada igaüks, ilma et see millekski kohustaks. Kes tahab, jääb seisma, kes ei taha, läheb edasi.

Jään sageli peatuma, sest mulle meeldib õppida lähemalt tundma inimesi, keda kohtan oma igapäevastel käikudel: kitarrimängijaid, kes kord ühe, kord teise paarilisega Lühikese Jala müürieendil musitseerivad, bluesi-lauljat Pika Jala nurgalt, kes imiteerib oma häälega hiiglama hästi elektrikitarri, kunstnikke, kes istuvad klapptoolidel Niguliste kiriku ees kasvavate kõrgete pärnapuude all, ja minugi poolest kas või pastelsetes rüüdes krišnaiide, kes iga päev hilisel pärastlõunal minu akna alt mööda tantsivad.



See kõik ei ole omane üksnes Tallinnale, võiksin samalaadseid asju kogeda ka teistes linnades, kuid siin on mul selleks aega ja tahtmist ning ma naudin seda. Et on linn ja mitte maa. Anonüümset ühtekuuluvustunnet, et võin olla osa linnast, vabadust olla kohal ja vabadust jälle ära minna. (Ja muidugi seda, et erinevalt maal või maastikul olekust, ei olda linnas sedavõrd enda hooleks jäetud.)

Tants surmaga!

Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal õhurünnakus Lüübekile täielikult. Ka Tallinna Surmatantsu algselt 30 meetri pikkusest kompositsioonist on säilinud vaid neljandik − ent siiski!

Niguliste kirik paistab minu aknast ja mul oli juba mitu nädalat plaanis Niguliste muuseumit lõpuks ometi külastada, kuid iga kord, kui end kokku võtsin, oli esmaspäev või teisipäev ja kirik suletud. Nüüd olen lõpuks siin ja nagu ma arvasingi, näeb maal välja samasugune nagu turismigiidis, ainult et suurem ja klaasi taga.

Surm kutsub kõiki inimesi järge mööda tantsima. Kõigepealt paavsti, seejärel keisri ja keisritari, siis tulevad kardinal, kuningas ja piiskop. Rohkem isikuid siinsel fragmendil kujutatud ei ole, kuid arvatavasti olid neiks kaupmehed, käsitöölised ja talupojad, viimasena ilmselt hällilaps.

Mind aitas seda maali mõista keskalamsaksakeelse teksti tõlge, mis maali selgitab. Alguses juhatab Surm ringmängu sisse: „Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud puha korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi.“

Seejärel ulatab ta oma tantsupartnerile käe ja dialoogid, mis seejärel lahti rulluvad, järgivad alati ühte ja sedasama skeemi. Surm lausub: „Tantsi minuga!“ Tema poolt kõnetatu vastab: „Oh ei, palun halasta!“

Surm ütleb keisrile: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!“ Keiser Surmale vastu: „Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, sa töötad ringi isegi mu üdi.“

Surm ütleb keisritarile: „Hei, emand keisritar, nüüd käime vähe!“ Keisritar Surmale vastu: „Oh las`ma elan veel, ma väga palun sind!“

Surm ütleb kuningale: „Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!“ Kuningas Surmale vastu: „Oo surm, mind võlub sinu kõnekeel, kuid seda tantsu pole mina õppind veel!“

Oh ei, seda tantsu pole me veel õppinud. Me ei tahagi seda õppida. Üritame südilt unustada, et peame ükskord surema ja kui me ei suuda elu lõplikkusest enam mööda vaadata, on meie vastuseks hetkele suunatud nautlemine. Ära lükka midagi homse varna, ela nüüd ja praegu, naudi väikest õnne, las päike paista, ela värvikirevat elu. Need läbinisti positiivsed sõnad ei anna meile ometigi vastust, kui endalt küsime, mil moel seista silmitsi surma ja õnnetusega.

Järeldus, milleni pidid jõudma hiliskeskajal elanud inimesed Surmatantsu vaadates, oli kardinaalselt erinev: ela vooruslikult, hoidu upsakusest. „Kuid ainult upsakusest tunned mõnu, teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu“, ütleb Surm kardinalile. „Seevõrd on rohkem ränka muret ees.“ Ja kuningale sõnab ta: „Su mõtted kulusid vaid selleks ära, et püüda ilmaliku ilma sära. Mis kasu said? Kui minust, ajapikku saab sinustki vaid tera kuristikku.“ Kas inimestel oli neid manitsusi kuuldes kergem surra?

(Kasutatud tõlget Mai Lumiste teosest „Tallinna Surmatants“ (1976))

Ümaratest munakividest sillutis

Jalutan meeleldi munakivisillutisel, iseäranis õhtuti, kui tänavad on peaaegu inimtühjad ja mõni neist on täienisti minu päralt. On olemas tavaline, nurgelistest kividest laotud munakivisillutis ja on säärastest ümaratest munakividest laotud sillutis, milliseid võib leida rannast. Nad ei asetse päris korralikult maapinnaga tasa, mõni tungib üsna jultunult esile. Suurem osa on hallid, mõned on punakad, teised pruunid. Balansseerin ühelt ümaralt munakivilt teisele ja kujutan ette, et olen laps, kes mängib, et kõrvale astuda ei tohi, sest ümberringi on meri.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.