Eelreklaam: kaks intervjuud

Nüüd, kus olen siin kolmandat kuud, tunnevad ka Tallinna ajakirjanikud linnakirjutaja vastu huvi. Seepärast annan täna kogunisti kaks intervjuud, ühe ajalehes ja teise raadios. Lehelugejad leiavad selle Eesti Päevalehe kirjandusosast, kus vastan paarile küsimusele minu ajaveebi teemal. Artiklit saab lugeda ka internetiaadressil www.epl.ee. Kes juhtub kella 13 ja 14 vahel kuulama Kuku raadio saadet „Publikumärk“, saab teada, mida huvitavat olen leidnud eesti kultuurielust. Kes ei ela Eestis (aga oskab eesti keelt), saab saadet kuulata ka neti vahendusel: www.kuku.ee.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 3. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Olgugi et see pole kunstina mõeldud, näeb see ometigi väga vahva välja. Mina nimetaksin seda juhuse tahtel sündinud kunstiks, mis läheb teinekord sujuvalt üle tänavakunstiks. Siin ei ole enam tõesti vaja küsida: „Mida tahab kunstnik meile sellega öelda?“ Kunstnikul ei olnud (ilmelt) üldse mõttes kunsti teha.

See kunstnik oli koduperenaine.


See kunstnik oli elektri alajaama isolaatorite värvija.


See kunstnik külastas Kiek in de Kök`i.


See kunstnik oli Transpordiameti töötaja.


See kunstnik tüdines tervisejooksust.

Apteegisaladused

Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti.

Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.

Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.

Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…


See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.

Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.


Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.

Muudkui vanalinn

Foto on tehtud suvalise postkaartide müügistendi juures suvalisel tänavanurgal. Kui elada viis kuud ühes linnas, siis võib juhtuda, et mõnele inimesele tuleb saata rohkem kui üks postkaart. Kolmanda ja neljanda kaardi puhul läheb mul igatahes motiivivalikuga raskeks. Vanaema ju tunneb seda kõike juba!

Seitse tundi magamata

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...


P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Sajab kui oavarrest

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.

Meelissõnad – III osa

Väikese keelekursuse lõpetuseks. Seekord ilma saksa või muude laensõnade abita, sest isegi kui eesti keeles tõepoolest on ligi 2000 saksa laensõna, jääb eesti keel mulle enamjaolt üsna võõraks!

Ent ta pole seepärast vähem ilus. Üks neid sõnu, mida eestlastel meeldib välismaalastele õpetada, on öö. Koos sõnaga sööma saab moodustada lause Söö öös, mis on palju parem kui Otto ja Anna. „Söö öös“ on muide ühe restorani reklaamlause. Sama tore sõna on öötöö.


Üks popbänd on pühendanud laulu tööööööbikule (töö+öö+ööbik). Kes rabab liiga palju tööd teha, võib muutudagi tööööööbikuks. (Eriti valgetel öödel.) Samamoodi kummastav sõna on jäääär. Tavaelus küllap sama väheütlev kui tööööööbik, kuid bändinimena kõlab päris hästi.

Ilus on ka sõna Läänemeri, sest ta õpetab meile, et meie vaatenurk asjadele on vaid üks võimalikest. (Saksa keeles tunneme seda ju Idamerena). Kahjuks ei ole, nagu ma järele uurisin, soome keeles Lõunamerd.

Milline aga on eestlaste vaatenurk abielule, peaksime ära mõistatama, kui teame, mida tähendavad sõna-sõnalt abielumees (abi+elu+mees) ja abielunaine (abi+elu+naine).

Ja lõpuks, väike sõnapärl on minu jaoks iseloom. See, mis üht inimest iseloomustab, on − jällegi täht-tähelt loetuna − tema „ise loom“.