Eelreklaam: Filmilõik saates „Kultur.21“

Linnakirjutaja hakkab kaamera ees seismisega lõpuks juba ära harjuma … Tervelt kaks päeva saatis mind minu käikudel Tallinnas Frank Lukeit Deutsche Welle telekanalist. Külastasime galeriisid ja kohtusime kunstnikega, jõime kohvi ja luusisime Kalamajas, käisime teatrietendustel ja vanalinnas ning lõpuks sündis neist kohtumistest väike film, mis linastub täna (laupäeval) Deutsche Welle kanalil saates „Kultur.21“. Kes näeb telepilti satelliidi vahendusel, saab saate saksakeelset versiooni vaadata kella 21.30-st ja ingliskeelset versiooni kella 0.30-st (Saksamaa aja järgi). Inimesed, kel pole katusel satelliiditaldrikut, võivad saadet näha internetist.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Lilled linnamüüri taga (lõpp)

Küsimus: Mis on saanud lillenäitusest, mille ettevalmistustest kirjutasin maikuus? Vastus: Sellest on saanud äärmiselt armastatud ja kaunis jalutuspaik. Teinekord, kui sealt rattaga mööda kihutasin ja nägin, kui palju inimesi astus mööda puukooremultšiga kaetud jalgrada peenarde vahel, tuli mulle pähe võrdlus palverännakuga. Lillede juurde! Oi kui meelsasti oleks nii mõnigi palverändaja istunud ühele väikestest pinkidest, mis paljudes aedades seisid ja ootasid. Need olid aga pandud nööri taha ja ööpäev läbi hoidsid neil silma peal kolm valvurit. Ronida tohtis üksnes punasele Kielist pärit diivanile, mis muutis selle hiiglasliku mööblitüki nii noorte kui ka vanade külastajate hulgas täielikuks hitiks. (Sinna juurde kuuluva aia kujundas Tallinna sõpruslinna meeskond. Diivani originaal asub muide Kieli rannapromenaadil.) Viimastel päevadel on üks aed teise järel üles võetud, Lillefestival on juba lõppenud.

Eelreklaam: Minu jalgratas ja mina ZDF-is

Telekanali ZDF mõte intervjueerida mind ratta seljas, meeldis mulle kohe. Sest nagu enamik minu lugejaid on ehk juba aru saanud, avastan Tallinna eriti meelsasti rattaga sõites. Sõitsin niisiis kaks nädalat tagasi koos ZDF-i saatejuhi Andreas Klinneriga ringi kultuurikilomeetril ja Paljassaare poolsaarel, vastates muuseas paarile küsimusele. Selle sportliku ja igati nauditava võttepäeva tulemust saab näha homme (esmaspäeval) saates „Täna Euroopas“. Algus on kell 16. Kes aga sel kellaajal ei saa või ei taha televiisori ees istuda, võib saadet veel mõne nädala jooksul vaadata aadressilt www.heuteineuropa.zdf.de.

Pidu Uues Maailmas

Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.


Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.

Täitumised (järg)

Pilt kujutab eilse lillemüüja kõrvalletti (Vabaduse väljakul). Ka eurole üleminek ei ole Eestis veel päris lõpule jõudnud …

Täitumised

Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.

Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.

Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.

Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.