Kirjavahetus Frank ja Britta von Aueriga

Laupäev, 4. juuni 2011:
Britta von Aueru kiri Sarah Jana Portnerile

[…] Paari aasta eest suutsin kirjutada e-kirju veel ise. 85-aastasena oli mul tekkinud arvutiga midagi kohatise sõpruse laadset. Nüüd kus olen 95, tõrguvad mu silmad kahjuks nägemast. Õnneks loeb minu poeg mulle Teie kirjatükke ette. Nad on elavad ja armastusväärsed ning äratavad minus hulganisti mälestusi minu kodulinnast.

Kalamaja näib olevat täielikult muutunud. Meie, sakslased, ei käinud seal õigupoolest kunagi, see oli sedasorti „alam linnajagu“, sealsete „räpaste jõnglastega“ ei mänginud keegi (Degenhart). Ka see, “kes saabus laevaga“, ei sattunud sinna, nagu Te kirjutate. Elasin lühikest aega Kalamaja piiril, päris raudteejaama lähedal. Sealt või siis sadamast tulles võttis meid vastu matroonilik Paks Margareeta oma kaitsvate müüridega. Nii jõudsimegi meile tuttavasse vanalinna. […]

Õppisin Luise tänaval Elisekoolis, mis asus Kaarli kiriku vastas Tõnismäe nõlval. Suvel kestis koolipäev kella 8-st 13-ni, talvel kella 9-st 14-ni. Pärast kooli läksin Laiale tänavale ema juurde, ta töötas linapoes, ja jutustasin talle õhinaga oma ennelõunastest tegemistest. Minu igapäevane koolitee, mille vastu huvi tundsite, on teil nüüd kindlasti silme ees. Oma teistest marsruutidest jutustan ehk pärastpoole. Veel aga minu meelispaigast: selleks oli linnamüüriäärne roheala, kust Kopli poolt avanes jumalik vaade tornidele ‒ toona polnud need veel üles ehitatud, vaid kujutasid endast suursuguseid varemeid ‒, Toompea lossi tagaküljele ja Pikale Hermannile. […]


Kolmapäev, 25. mai 2011:
Frank von Aueri e-kiri Sarah Jana Portnerile

[…] Minu ema, Britta von Auer, […] elas Revalis kuni 1939. aasta novembrini ‒ esialgu koos oma emaga Müürivahe tänaval; seejärel Laial tänaval, kus viimasena meie perekonnas sündisin ka mina. Kolm minu viiest õest-vennast tuli ilmale Poznańis, ülejäänud kaks sündisid juba pärast põgenemist Lääne-Saksamaale. Meie perekond kuulus Revalis Oleviste kogudusse, seal pandi paari minu vanemad ja samas ristiti ka mind. Pastoriks oli toona Erich Walter.

Nagu Te teate, toimus Teise maailmasõja alguses Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salajaste lisaprotokollide alusel baltisakslaste „ümberasustamine“ äsja hõivatud Poola aladele, enamik nõndanimetatud Warthegausse. Ometi kõlas üleskutse: „Sakslased koju“. Minu vanemad (ja mina koos nendega) saabusid laevaga Szczecin`isse 14. novembril 1939. Esilagu elasime pagulaslaagris, hiljem Herderstraßel ja lõpuks ‒ kuni põgenemiseni 1945. aasta jaanuaris ‒ Schubertstraßel Poznańis. Niisiis ei saa nimetada baltisakslasi „väljaaetuteks“.

Minu ema külastas Tallinna viimati 1993. aasta suvel. Me pidasime minu isa 82. sünnipäeva Maiasmoka kohvikus, mis kandis varem kohvik Stude nime ja kus sageli kohtusid kihlatud. Külaliste seas oli muide ka palju minu eesti sõpru. Ma ise käin Eestis sageli, kuna juhin Baltisaksa Seltsis muu hulgas Eesti osakonda; viimati sel talvel. Siis avasin Võrus meie seltsi näituse „Baltimaad ja sakslased“ […] Kuna ma olen päris hea fotograaf, on emal ettekujutus linnas toimunud muutustest olemas. Vanalinn näeb välja nagu vanasti ‒ võib-olla on ta isegi ilusam, sest palju on renoveeritud. […]


Kolmapäev, 18. mai 2011:
Sarah Jana Portneri e-kiri Frank von Auerile

[…] Kus Teie perekond elas? Teil ei ole isiklikke lapsepõlvemälestusi Revalist, aga oma perekonna jutustuste põhjal teate Te kindlasti üht-teist rääkida. Kui Te seda kirja oma emale ette loete, siis küsige tema käest, millised on tema mälestused Revalist. Mis teid pidi ta igapäevaselt liikus?, kas tal oli mõni lemmikpaik?, milline mälestus kodulinnast on kõige püsivam?

Millal käis Teie ema viimast korda Tallinnas? Ja millal Teie? Kui sageli Te Eestis ja Lätis käite? Kas Teie ema teab, kas ja kuidas on Tallinn muutunud? […]