Ikka veel üllatused

Eile õhtul nõidus keegi ära Raekoja. Mööda Raekoja müüre rändas ringi sadu valgeid mulle. Läks nagu alati: käin linnas ringi ja üllatun. Mul pole aimugi, kes või mis oli selle aktsiooni taga, kuid sain tänu sellele jälle üllatuse osaliseks.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Tänavad

Mulle tundub, et inimesed, kes praegu Tallinnas ei viibi või pole siin kunagi käinudki, saavad minu ajaveebi lugedes linnast mõningase ettekujutuse. Viimastel nädalatel olen kirjutanud mõnest inimesest, jutustanud lugusid, juhtinud tähelepanu detailidele, isegi ühele prügikastile. Siiski märkan, et sel kujutluspildil on midagi olulist puudu, nimelt vaade tänavatele.

Mõeldagu niisiis ümaratest munakividest sillutise juurde näiteks seesugused fassaadid:






Peaaegu juhuslikult on kõik fotod püstiformaadis. Kuna viimasel ajal on jutuks olnud võrdlus Pariisiga, ütlen järgmist: Pariis on ‒ Eiffeli tornist hoolimata ‒ horisontaalne linn, mille toredus näitab end kogu selle ulatuvuses. Tallinn on vertikaalne linn, sihvakam, oma elegantsis kõrguste poole pürgiv. Tallinn, see on kirikutornidest moodustuv siluett, see on gooti fassaadid ja vanad, kõrged pärnapuud. Pariis, see on paleed, sillad, mida on täis kogu Seine ning hoolikalt pügatud puude laiad alleed parkides.

Pean jälgima, et millestki ei jääks kirjutamata vaid seetõttu, et see on saanud mulle liialt tuttavaks. Kuid ka siis ei õnnestu mul mahutada veebipäevikusse kõiki selle linna tahke. Olen justnagu liblikapüüdja, kes jookseb järele kirjudele ja põgusatele hetkedele, tahtes neid kõiki oma võrku püüda. Aga see ei lähe tal korda. Kui ta püüab vasakul kinni kaks, lendab paremal kolm käest. Võib-olla ei nähta neid enam kunagi.

Minu kirjutuslaua kohal ripub nimekiri asjadest, millest tahaksin veel kirjutada. Näiteks teistest linnaosadest kui vanalinn ja Kalamaja. “Muudkui vanalinn“ ‒ nii kirjutasin äsja postkaardistendide valiku kohta. „Muudkui vanalinn“ ‒ see kehtib ka minu siin avaldatud elamuste, muljete ja kogemuste kohta, rippugu nimekiri siis laua kohal või mitte. Sest siin ma elan ja siin on kauge, möödunud mineviku jäljed, mida ma otsin, kergemini leitavad.

Veel on liblikapüüdjal ligi kaks kuud aega.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 1. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Neid võib leida kas või fassaadidel. Kord ronivad mööda katuseviile vaarikad, kord on müürikivid suukorviks, kord näitab vihmaveetoru keelt.





See prillidega härrasmees elab Pikal tänaval. Temast räägitakse järgmist lugu. Kord võtnud rikas kaupmees ilusa noore naise. Noorpaari õnne tumestanud vaid üks asi, nimelt tuli naisel, kui ta õhtuti lahti riietus ja öösärgi selga libistas, taluda endal võõraid pilke. Vastasmaja naaber, vana piiluja, vahtis häbematult noorpaari aknast sisse. Kumba nood pilgud enam häirisid, kas ilusat naist või tema abikaasat, lugu ei räägi. Igatahes osutus rikas kaupmees nutikaks meheks, kes leidis hädale rohtu. Ta laskis valmistada büsti, mis oli otsekui uudishimuliku naabri suust kukkunud ja kinnitas selle katuseharjale. Sealtpeale tulnud naabril iga kord, kui ta tahtis kaeda kaunist neidist, vaadata tõtt ka iseendaga. See ajanud tal vahtimise isu ära. Nii vast elanudki kaupmees ja tema naine õnnelikult oma elupäevade lõpuni...