Seitse tundi magamata

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...


P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Kaunitarid

Tutvusin Toomas Mäeväljaga Toomkiriku ekskursioonil. Ta on orelimeister ja igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et vaadata üle kirikute orelid ja vajadusel neid häälestada. Olin hiljuti tema saatjaks ja sain teada palju huvitavat Tallinnas ja Eestis asuvate orelite kohta.


Eesti orelimaastiku eripära on see, et on siin algupärasel kujul säilinud iseäranis palju romantilisi oreleid 19. ja varasest 20. sajandist. Saksamaal neid niisama hästi kui ei leidu, sest seal levis 20. sajandi alguses nõndanimetud oreliliikumine. Selle liikumise siht oli muuta orelid taas barokiajastu laadseteks. Mõte oli hea, kuid toimiti kiirustades ning sageli oli tulemuseks kaheldava väärtusega kompromiss. Eestisse oreliliikumine ei jõudnud ning peagi tõi nõukogude võimu ateistlik ideoloogiaga kaasa kirikuelu ja ka oreliehituse soikumise. Kui selle võimu aeg pärast 1991. aastat läbi sai, ootasid romantilised orelid mõnes mõttes nagu uinunud kaunitarid oma päästjaid.

Mis teeb ühest orelist romantilise oreli? Selline orel püüab jäljendada tervet orkestrit ja segada selle eri kõlavärve võimalikult pehmelt. Mängupuldi nuppudel olevatelt siltidelt võib lugeda justkui orkestri koosseisu: oboe, metsasarv, klarnet, trompet...Romantilist tüüpi orelite valmistajad armastasid eriti neid vilesid, mis kõlavad kui keelpillid või flöödid.


Toomkiriku orel, mille restaureeris 1998. aastal orelirestaureerimisfirma Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Frankfurt/Oder) on heas seisus. Kõik 73 registrit ja 4500 vilet on töökorras. Toomkiriku orel ühendab endas ühtaegu kahe kuulsa saksa orelivalmistaja käekirja. Oreli ehitas Weißenfelsi orelimeister Friedrich Ladegast ja ta õnnistati sisse 1878. aastal. 1913. aastal otsustas kogudus orelit moderniseerida ja lasi selle Wilhelm Saueril (Frankfurt/Oder) ümber ehitada. Suurem osa Ladegasti viledest ja prospekt ehk siis see osa, mida kirikulised orelist näevad, jäid aga alles ja nii ongi see pill praegu nii-öelda „best-of-süntees“ – Ladegasti-Saueri orel.

Oleviste kiriku orel nii hästi säilinud ei ole, kuid ka temast lähtub lumm, mida on võimeline tekitama vaid muusikariistade kuninganna. Koos Toomas Mäeväljaga turnisin orelis ringi. Tõsijutt, turnisin, sest see, mis väljastpoolt nii kaunilt hõbe- ja kullakarvaselt helgib, sarnaneb seestpoolt pigemini tolmuse laoruumiga. Väikesed puuastmed viivad eri registrite, see tähendab eri suuruses puust või metallist vilede juurde. Kui ma seal niimoodi ettevaatlikult orelit uurisin ja kõige suuremate vilede vahelt kõrgelt ülevalt alla kirikuruumi piilusin, hakkasid organist ja laulja proovi tegema. Puit nagises, lõõtsad puhisesid ja siinsamas kõrval olevad viled hakkasid laulma – see oli väga, väga ülev.


Väike vihje kõigile peatsetele ja võimalikele Tallinna külastajatele: igal laupäeval toimub Toomkirikus pooletunnine orelikontsert. See „Orelipooltund“ on täiesti tasuta. Praegusel suvisel ajal annavad seal sageli kontserte ka organistid välismaalt, sest nad kibelevad proovima tõelist romantilist orelit.