Seitse tundi magamata

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...


P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Tants surmaga!

Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal õhurünnakus Lüübekile täielikult. Ka Tallinna Surmatantsu algselt 30 meetri pikkusest kompositsioonist on säilinud vaid neljandik − ent siiski!

Niguliste kirik paistab minu aknast ja mul oli juba mitu nädalat plaanis Niguliste muuseumit lõpuks ometi külastada, kuid iga kord, kui end kokku võtsin, oli esmaspäev või teisipäev ja kirik suletud. Nüüd olen lõpuks siin ja nagu ma arvasingi, näeb maal välja samasugune nagu turismigiidis, ainult et suurem ja klaasi taga.

Surm kutsub kõiki inimesi järge mööda tantsima. Kõigepealt paavsti, seejärel keisri ja keisritari, siis tulevad kardinal, kuningas ja piiskop. Rohkem isikuid siinsel fragmendil kujutatud ei ole, kuid arvatavasti olid neiks kaupmehed, käsitöölised ja talupojad, viimasena ilmselt hällilaps.

Mind aitas seda maali mõista keskalamsaksakeelse teksti tõlge, mis maali selgitab. Alguses juhatab Surm ringmängu sisse: „Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud puha korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi.“

Seejärel ulatab ta oma tantsupartnerile käe ja dialoogid, mis seejärel lahti rulluvad, järgivad alati ühte ja sedasama skeemi. Surm lausub: „Tantsi minuga!“ Tema poolt kõnetatu vastab: „Oh ei, palun halasta!“

Surm ütleb keisrile: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!“ Keiser Surmale vastu: „Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, sa töötad ringi isegi mu üdi.“

Surm ütleb keisritarile: „Hei, emand keisritar, nüüd käime vähe!“ Keisritar Surmale vastu: „Oh las`ma elan veel, ma väga palun sind!“

Surm ütleb kuningale: „Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!“ Kuningas Surmale vastu: „Oo surm, mind võlub sinu kõnekeel, kuid seda tantsu pole mina õppind veel!“

Oh ei, seda tantsu pole me veel õppinud. Me ei tahagi seda õppida. Üritame südilt unustada, et peame ükskord surema ja kui me ei suuda elu lõplikkusest enam mööda vaadata, on meie vastuseks hetkele suunatud nautlemine. Ära lükka midagi homse varna, ela nüüd ja praegu, naudi väikest õnne, las päike paista, ela värvikirevat elu. Need läbinisti positiivsed sõnad ei anna meile ometigi vastust, kui endalt küsime, mil moel seista silmitsi surma ja õnnetusega.

Järeldus, milleni pidid jõudma hiliskeskajal elanud inimesed Surmatantsu vaadates, oli kardinaalselt erinev: ela vooruslikult, hoidu upsakusest. „Kuid ainult upsakusest tunned mõnu, teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu“, ütleb Surm kardinalile. „Seevõrd on rohkem ränka muret ees.“ Ja kuningale sõnab ta: „Su mõtted kulusid vaid selleks ära, et püüda ilmaliku ilma sära. Mis kasu said? Kui minust, ajapikku saab sinustki vaid tera kuristikku.“ Kas inimestel oli neid manitsusi kuuldes kergem surra?

(Kasutatud tõlget Mai Lumiste teosest „Tallinna Surmatants“ (1976))

Kaunitarid

Tutvusin Toomas Mäeväljaga Toomkiriku ekskursioonil. Ta on orelimeister ja igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et vaadata üle kirikute orelid ja vajadusel neid häälestada. Olin hiljuti tema saatjaks ja sain teada palju huvitavat Tallinnas ja Eestis asuvate orelite kohta.


Eesti orelimaastiku eripära on see, et on siin algupärasel kujul säilinud iseäranis palju romantilisi oreleid 19. ja varasest 20. sajandist. Saksamaal neid niisama hästi kui ei leidu, sest seal levis 20. sajandi alguses nõndanimetud oreliliikumine. Selle liikumise siht oli muuta orelid taas barokiajastu laadseteks. Mõte oli hea, kuid toimiti kiirustades ning sageli oli tulemuseks kaheldava väärtusega kompromiss. Eestisse oreliliikumine ei jõudnud ning peagi tõi nõukogude võimu ateistlik ideoloogiaga kaasa kirikuelu ja ka oreliehituse soikumise. Kui selle võimu aeg pärast 1991. aastat läbi sai, ootasid romantilised orelid mõnes mõttes nagu uinunud kaunitarid oma päästjaid.

Mis teeb ühest orelist romantilise oreli? Selline orel püüab jäljendada tervet orkestrit ja segada selle eri kõlavärve võimalikult pehmelt. Mängupuldi nuppudel olevatelt siltidelt võib lugeda justkui orkestri koosseisu: oboe, metsasarv, klarnet, trompet...Romantilist tüüpi orelite valmistajad armastasid eriti neid vilesid, mis kõlavad kui keelpillid või flöödid.


Toomkiriku orel, mille restaureeris 1998. aastal orelirestaureerimisfirma Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Frankfurt/Oder) on heas seisus. Kõik 73 registrit ja 4500 vilet on töökorras. Toomkiriku orel ühendab endas ühtaegu kahe kuulsa saksa orelivalmistaja käekirja. Oreli ehitas Weißenfelsi orelimeister Friedrich Ladegast ja ta õnnistati sisse 1878. aastal. 1913. aastal otsustas kogudus orelit moderniseerida ja lasi selle Wilhelm Saueril (Frankfurt/Oder) ümber ehitada. Suurem osa Ladegasti viledest ja prospekt ehk siis see osa, mida kirikulised orelist näevad, jäid aga alles ja nii ongi see pill praegu nii-öelda „best-of-süntees“ – Ladegasti-Saueri orel.

Oleviste kiriku orel nii hästi säilinud ei ole, kuid ka temast lähtub lumm, mida on võimeline tekitama vaid muusikariistade kuninganna. Koos Toomas Mäeväljaga turnisin orelis ringi. Tõsijutt, turnisin, sest see, mis väljastpoolt nii kaunilt hõbe- ja kullakarvaselt helgib, sarnaneb seestpoolt pigemini tolmuse laoruumiga. Väikesed puuastmed viivad eri registrite, see tähendab eri suuruses puust või metallist vilede juurde. Kui ma seal niimoodi ettevaatlikult orelit uurisin ja kõige suuremate vilede vahelt kõrgelt ülevalt alla kirikuruumi piilusin, hakkasid organist ja laulja proovi tegema. Puit nagises, lõõtsad puhisesid ja siinsamas kõrval olevad viled hakkasid laulma – see oli väga, väga ülev.


Väike vihje kõigile peatsetele ja võimalikele Tallinna külastajatele: igal laupäeval toimub Toomkirikus pooletunnine orelikontsert. See „Orelipooltund“ on täiesti tasuta. Praegusel suvisel ajal annavad seal sageli kontserte ka organistid välismaalt, sest nad kibelevad proovima tõelist romantilist orelit.

Toomkirik

Kõigist Tallinna kirikutest avaldab mulle enim muljet Toomkirik. Siin on mineviku vaim nii selgelt tajutav, et tahaks vaat et hinge kinni hoida. Väljastpoolt vaadatuna särab Toomkirik valge ja puhtana, sees moodustavad sellele kontrasti baltisaksa aadlisuguvõsade arvukad puidust vapp-epitaafid ja kenotaafid. Sünge ja võimsana ripuvad nad seintel ja meenutavad kunagisi Toompea isandaid. Vapp-epitaafid on pühendatud inimestele, kes on leidnud kirikus viimse rahupaiga. Kenotaafid meenutavad neid väärikaid koguduse liikmeid, kes pole kirikusse maetud.

Tänu hilisemale valmimisajale on kenotaafid epitaafidest tunduvalt paremini säilinud, helkides kuldselt valguse käes. Tuhmunud vapp-epitaafid, mille kirjad on enamjaolt loetamatud, kütkestavad mind aga võrratult enam. Võimu sümbolid: vapid, kotkad ja rüütlikiivrid on puidust hoolega välja nikerdatud. Mulle näib, otsekui välgataksid kiivri vaatepilust rüütli silmad, mis mind sealt jälgivad.

Kiriku puupinke ääristavad pea inimesekõrgused külgseinad, nii et iga pink moodustab omamoodi kupee, millesse saab siseneda väikese ukse kaudu. Mulle on räägitud, et Eestis ei taheta eriti teada, mis naabril teoksil. Kes siia maha istub, võib teiste inimeste kohalolu rahulikult unustada ning juurelda selle üle, kas naabrid mõtlesid 200 aasta eest samadele asjadele kui tänapäeval.

Astuge sisse!

Üks või teine lugeja võib-olla mäletab, et kohtus Eduardiga minu teises postituses. Tookord jalutas ta grupi õpetajatega Toompeal. Eduard Kohlhof on giid ja ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina igale poole toppida. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda.

Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.

Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.

Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.

Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.