Grafiti ilma nõela pistmata

Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.

Parsifal ajakapslis

Täna toimub Noblessneri valukojas ooperi Parsifal esietendus (tegu on selle Wagneri ooperi esiettekandega Eestis). Endine laevatehase valukoda on 2009. aastast alates ikka ja jälle kasutusel kontserdi- ja teatrisaalina ning just see, et sealne atmosfäär on kõike muud kui teatrimajale omane, muudabki mängukoha iseäranis kütkestavaks. Lavastaja Nicola Raabi sõnul Saksamaal midagi võrreldavat ei leia ja lisab, et mängukoht kujutab tema jaoks omalaadset „ajakapslit“.

Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.

Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.




P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.


Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.


Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.


Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?

Võimalused

Täna toimus minu esimene ülesastumine Tallinnas, milleks oli poodiumidiskussioon Vabaduse väljakul. Diskussioonist võtsid osa Maris Hellrand, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist, ajaloolane ja raamatu „Tallinn/Reval. Kunstiajalooline jalutuskäik Läänemere-äärses linnas“ autor Andreas Fülberth ning mina. Modereeris „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik ja kirjandustoimetaja Peeter Helme. Rääkisime eesti-saksa suhetest ja kultuuripealinna aastast.

Tekib ahhaa-efekt: kultuuripealinna aasta pakutud võimalused ei peitu kaugeltki ainult ametlikus programmis ja lootuses, et üritused meelitavad ligi palju külastajaid. Kultuuripealinna aasta annab ka teistele institutsioonidele ja üksikisikutele tõuke projekte ellu viia. Mõned neist võisid juba pikemat aega kavas olla ning nüüd on lõpuks põhjust neid teoks teha.

Andreas Fülberth märgib, et nii suurel hulgal raamatuid Tallinna kohta kui viimastel kuudel ilmus viimati 1980. aastal, mil Tallinnas toimus olümpiaregatt. Maris Hellrand räägib aga, et kõige rohkem tuntakse Tallinn 2011 ürituste vastu huvi Saksamaal. Kas see on seotud eriliste suhetega Saksamaa ja Eesti vahel või sakslased lihtsalt armastavad kultuuripealinnu, seda me ei tea.

Kaks fotot tänasest päevast: Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny juhatab diskussiooni sisse; Vaade lavale Vabaduse väljakul.



Laval olevad inimesed vasakult paremale: sünkroontõlk Juta Voogla, kunstiajaloolane Andreas Fülberth, Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny, linnakirjutaja Sarah Jana Portner, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand, moderaator ja kirjandustoimetaja Peeter Helme.

Fotod: Deutsches Kulturforum östliches Europa

Õhtune programm

Eile algas kultuuripealinna aasta ühes oma paljude üritustega ka minu jaoks. Vaatasin õhtul Kanuti Gildi SAALis tantsuetendust. Vanasti kogunesid siia meelt lahutama Kanuti gildi liikmed, nüüd aga POT Festivali külastajad. Esines Mart Kangro. Etenduses „Start. Based on a True Story“ tantsib eesti koreograaf oma elulugu. Oma keha ihalust tantsida. Valusaid kohtumisi suure laia maailmaga väljaspool Eestit.

Paar päeva tagasi käisin vaatamas MIMprojecti etendust. Tükki mängiti ehitussoojakus ja selle nimi oli „MIM Goes Sustainable“. Idee: energiasäästlik teatrietendus. Pealtvaatajad sõtkuvad vaheldumisi jalgratastel, et toota lavavalgustuse tarvis elektrit. See-eest ei pea nad maksma pileti eest.