Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.

Koit ja Hämarik

Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)

Mõistagi ei hakanud me seda saksa keelde ümber pandud muistendit uuesti tagasi eesti keelde tõlkima. Et aga minu mitu Eesti tuttavat ütlesid, et pole seda lugu enam ammu kuulnud, viitan siinkohal eestikeelsele Wikipediale. Niisiis, kes tahab seda lapsepõlvest tuttavat lugu uuesti lugeda, vaadaku siit järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Koit_ja_H%C3%A4marik

Minu arvates on see imeline ja mõjus muinasjutt. Ta näitab, kuivõrd on põhjamaa inimeste elulaad olnud ja on ka praegu mõjutatud loodusest, aastaaegadest, suve ja talve vastandlikkusest. Sellist muinasjuttu lihtsalt ei saaks Saksamaal jutustada, sest meile on sellised võimsad loodusnähtused nagu Koidu ja Hämariku kohtumine võõrad.

Vilista sellele!

Oh ei, ma ei taha hoiatada taskuvaraste eest, mind huvitab väike kleepekas sildi keskel:

LINDUDEL ON KEELATUD LAULDA TÖÖPÄEVADEL KELLA 23-st KUNI 9-ni.

(Õnneks linnud vilistavad sellele.)

Unetuna Tallinnas

Olin joonud liiga palju kohvi, jäänud liiga kauaks lugema Sofi Oksaneni romaani ja kui ma polnud kella veerand kolmeks öösel ikka veel unne suikunud, ei tasunudki see enam vaeva. Väljas polnud ikka veel või siis nüüd enam tõeliselt pime ja nii istusingi veel tunnikeseks arvuti taha, veidi enne kella nelja läksin välja, et nautida Toompeal päikesetõusu.

Jätnud paar ööklubi ees tolgendavat purjus kuju kiiresti selja taha, jõuan üles Toompeale, seal valitseb suur vaikus, üksnes lehed sahisevad tuules. Mulle on alati meeldinud mõistatada, kus täpselt päike end üle horisondi upitab. Enamasti panen üksjagu mööda. Ja siis ta ilmub, helepunane ja kaunis, upitab end Viimsi poolsaare tagant nähtavale. Üks laev saabub sadamasse, tekk pidulikult tulesäras. Kajakad ja pääsukesed saadavad oma hõiked hommikutaeva poole ja aegamööda kallavad päikesekiired Laia tänava katused üle kuldse valgusega.

Kui vaatemäng on läbi, saan jutule Janeki ja Ankoga, kes istuvad sealsamas pehmetes tugitoolides. Nad tähistasid päikesetõusu pudeli punase veiniga ning kui see on peaaegu tühi ja maagiline meeleolu hajub, räägime maast ja ilmast. (Kuna me ei jõudnud eesti keelega kuigi kaugele, tuli peagi välja, et ma oskan vene keelt. See, et noor naine Münchenist räägib vene keelt, avaldas neile säärast muljet, et nad kraamisid suure vaimustusega välja ka oma keeleoskuse, mis omakorda äratas minus lapsepõlvemälestuse, ema kohkunud silmad, kui kolmeaastane põnn teatas: „Ma armastan Leninit!“)

Ma ei ütle ära kutsest hommikusöögile. Sõidame ratastega mööda inimtühje tänavaid kastanite alt läbi bensiinijaama, kust ostame kuivanud mandli-croissante. Anko keedab kohvi ja seejärel istume kolmekesi rõdul, kastame saiakesi kohvi sisse ja räägime reisimisest, eesti naljadest ja kanala ehitusest ‒ kella kaheksani hommikul. Siis pöördub igaüks tagasi oma toimetuste juurde.