Astuge sisse!

Üks või teine lugeja võib-olla mäletab, et kohtus Eduardiga minu teises postituses. Tookord jalutas ta grupi õpetajatega Toompeal. Eduard Kohlhof on giid ja ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina igale poole toppida. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda.

Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.

Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.

Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.

Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.

Nädalavahetusel

… ootab neid, kellel seks lusti, palju lugemist!

Tänasest on „kirjavahetuse“ rubriigi all lõpuks tõeliselt palju lugeda. Seepärast juhin siinkohal kõigi tähelepanu sellele alalehele. Kõik, kes te seda lehekülge veel pole avastanud või pole sinna ammu sattunud: vaadake kindlasti!

Mul on hea meel, et uutel alalehtedel on nüüd juba nii mõndagi huvitavat leida ja loodan, et avaldatud kirjad lisavad minu blogile ja kogu linnakirjutaja projektile ilusaid ja põnevaid tahke.

Tänan kõiki oma kirjapartnereid, kes on selle projektiga liitunud. Ja kõikidele ajaveebi lugejatele soovin häid lugemiselamusi!

Lilled linnamüüri taga

Homme algab Tallinna lillefestival, mille käigus valmib eri maade aednike ja arhitektide käe all 31 miniatuurset aeda. Teemadeks on seekord „Rahvusmustrid“ ja „Rannaküla aed“ ning aiad jäävad Tornide väljakut kaunistama kolmeks kuuks. Festivali ettevalmistusi on juba mitu päeva võimatu mitte märgata. Ükskõik, mis kellaajal ma Tornide väljakust ka ei mööduks, ikka näen inimesi toimetamas: istutamas, toksimas, maad kaevamas. Lapsed sabas tilpnemas, varustatud klapptoolide ja termoskannudega, muudavad aednikud pargimuru suureks vabaõhuelutoaks.

Rajades aedu otse linnaväravate ette, jätkab lillefestival ammuste aegade traditsioone. Nimelt kuulus keskajal Tallinna linnakodanikule enamjaolt ka väljaspool linna asuv maatükk, kus võis kasvatada aedvilju ja karjatada loomi. Vanadelt Tallinna vaadetelt on hästi näha, et aiad algasid otse linnamüüri taga. Veel mõned aastad tagasi oli Tornide väljak Tallinna inimeste sõnul pargilõik, millest rutuga läbi mindi. Ent 2009. aastal tõi lillefestival õied linnamüüri äärde tagasi ‒ ja õitega koos on tulnud ka inimesed.


P.S. Kellel on huvi vanade linnavaadete vastu, sel tasub heita pilk festivali korraldaja, Kadriori pargi koduleheküljele.

Eemalt

Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.

Minu jalgratas, Tallinn ja mina

Olen juba nädala jagu jalgratta õnnelik omanik ning kuulun sellega väikesesse, kuid kartmatusse ratturite ringi, kes asuvad just praegu linna vallutama. Alumine foto on tehtud ... Kalamaja sadamas.

Kõigest, mida leidub Kalamajas

Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, saksa nimega „Fischermaie“. Ta tekkis arvatavasti 13. sajandil. Selles sadamast lääne pool asuvas eeslinnas ei elanud üksnes kalurid, vaid ka madrused, lootsid, voori- ja veomehed. Igaüks, kes saabus Revalisse laevaga, leidis end kõigepealt sellest asulast. Külalisi ootasid ees kõrtsid ja lõbumajad.

Kalamaja ‒ see on kõik ühel ajal. Toredalt restaureeritud majad ja imeilus puitarhitektuur, armetud barakid ning lagunevad hooned. Hoole ja armastusega kujundatud aiad, priimulad õitsemas jalgraja ääres, sõstrapõõsad. Pastelne kollane, helesinine, rootsi punane, laimiroheline ning pruun ja hall. Juugendstiil ja funktsionalism. Vana surnuaed, kus pole hauakive, sest need võeti nõukogude ajal maha. Selle aja mälestusmärgina ka stalinistlikus stiilis hoone ‒ pompoosne kultuurikeskus. Kontserdid. Montessori lasteaed, peened restoranid ja disainipoed. Ja väikesed müügiputkad trammipeatustes. Ahjukütte ja värskelt niidetud rohu lõhn. Boheemlaste kodumaa: siin juuakse teed ja mitte kohvi. Vanad suitsuahjud, korstnad, mahajäetud laevatehas. Kultuurikilomeeter, mille on vaimustunult omaks võtnud jalgratturid ja jalutajad. Rohelised muruplatsid pikniku pidamiseks, rihma otsas jalutavad koerad, laulvad linnud.

Kalamaja ‒ neil päevil minu lemmiklinnaosa.

Meelissõnad – I osa

Eesti keel ei kuulu selliste keelte hulka, mida saksa emakeelega inimesel oleks kerge õppida. Üheks põhjuseks on kas või 14 käänet, erinevad tegevusnime vormid ja täishäälikute rohkus. (Ääremärkus: soome-ugri keelena on eesti keel lähedalt suguluses soome ja kaugemalt ungari keelega.)

Kui hakata sõnu õppima, pole sakslasel seevastu põhjust nuriseda. Nimelt on eesti keelde sajandite jooksul kogunenud üllatavalt palju saksa laensõnu. On tore ja innustav neid sõnu järgemööda avastada. Näib, nagu tahaks keel nende sõnade kaudu öelda: „Õpi mind!“

Niisiis: saksa „Reise“ on eesti „reis“, „Apotheke“ on „apteek“ ja „Treppe“ on „trepp“. Kui sõna algab saksa keeles häälikuga „sch“ („š“), kaob see eesti keeles lihtsalt ära, sest eestlasele ei meeldi susistada. Eesti „tund“ on saksa „Stunde“, „tuba“ on „Zimmer“ ning „pekk“ on „Speck“. Ning saksakeelne „Schlossplatz“ muutub eesti keeles „Lossi platsiks“.

Ka ei leidu eesti tähestikus „z“ tähte. Lähemalt vaadates osutubki ta tegelikult üleliigseks, mille tõestuseks on järgmised sõnad: „politsei“ („Polizei“), „residents“ („Residenz“) ja „vürts“ („Gewürz“). Kes sõnas „vürts“ lisaks ka „ge“ alla neelas, seda ma ei tea.

Sel viisil kokkuhoitud tähed jätavad aga ruumi rohketele „öö-dele“ ja „aa-dele“, nagu sõnades: „mööbel“, „daatum“ ja „fotoaparaat“. Kui sa seejuures üritad veel moodustada frangi murde kombel keeletipu „r“-i ning hääldad „p-d“ ja t-d“ veidi pehmemalt, tead keelest juba nii mõndagi. „Pilt“ („Bild“), „tekk“ („Decke“) ning „prillid“ („Brille“), kas pole?

Kui räägin mõnele eestlasele, et mind ajavad sellised sõnad muigama, ei saa ta sellest aru. „Mis mõttes naljakas? Sõnu kirjutatakse lihtsalt nii, nagu neid hääldatakse.“ See on tõsi. Ja ometi tuletavad nad mulle aeg-ajalt meelde kuueaastaste laste püüdeid kirjutama õppida. Ning see on pigem „reekel“.

Eriti ilusaid (saksa ja teiste keelte) laensõnu:

Suvikevad (järg)

Pilt on üles võetud Kumu kunstimuuseumi ees, kui õhku täitis korraga lindude kisa. Ka rändlinnud naasevad.

Hommikumuusika

Hommikul ei ärata mind sugugi äratuskella tirin, plärin ega helin.
Äratajaks on hoopis eesti hümn. Igal hommikul kella seitsme ajal heisatakse Pika Hermanni tippu Eesti lipp. Samal ajal kõlab hümn: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pikk Hermann kuulub Toompea lossikompleksi juurde, kus käib koos Eesti parlament, Riigikogu.

Eesti hümni meloodia autor on Hamburgist pärit Friedrich Pacius, kes elas suurema osa elust Soomes. Hümni sõnad kirjutas eesti ajakirjanik ja kirjanik Johann Voldemar Jannsen ning esimest korda lauldi seda 1869. aasta üldlaulupeol Tartus. 1920. aastal kinnitati see Eesti Vabariigi hümniks.

Nõukogude ajal oli hümn keelatud. Sellest hoolimata kuulsid paljud eestlased seda iga päev. Põhja-Eestis oli võimalik kuulata Soome raadiot ning seal kõlas see meloodia igal õhtul saatepäeva lõpetuseks. Nimelt lauldakse ka Soome riigihümni Paciuse viisil, olgugi et teiste sõnadega.

Laulva revolutsiooni ajal tuli Eesti hümn uuesti kasutusele, samuti nagu sini-must-valge lipp. Juba 1989. aastal, kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist, lehvis sini-must-valge jälle Pika Hermanni tipus.

Tramm

Trammisõit käib siin järgmiselt. Reisijad ootavad kuulekalt kõnniteel.
Tramm sõidab mitmerealise sõidutee keskel. Peatus on tähistatud vastavasisulise liiklusmärgiga teeserval. Kui tramm jõuab enam-vähem märgiga kohakuti, jääb ta seisma. Inimesed tormavad paigalt, jooksevad üle kahe sõiduraja, lipsates läbi autode vahelt, mis jäävad lõpuks siiski seisma - ning jõuavad viimaks täiesti tervena trammi usteni.
Nad astuvad trammi, uksed sulguvad ja tramm jätkab sõitu.

Suvikevad

Foto on tehtud Harju mäel Toompea jalamil. Et keegi enam ei arvaks, et ma torman siinkandis endiselt mütsi ja kinnastega ringi. See on möödanik, see oli eelmisel nädalal. Taevas on juba mitu päeva pilvitu, puud lähevad üha rohelisemaks ja inimesed laevad end päikese käes. Täna algas suvikevad!

Mere äärde

Vanalinnas ununeb meri kergesti. Vanad aidad seisavad tummalt, laoruumide uksed on suletud, kaupa enam vintsidega üles ei tõmmata. Üksnes kirikutornide vahel tiirutavad kajakad räägivad sellest, et Tallinn oli kunagi hansalinn ja on praegugi sadamalinn.

Vanasti ulatanud meri otse Suure Rannavärava alla. Vanalinna põhjapoolses servas pidi ta koos Paksu Margareetaga linna sadama poolt kaitsma. Raeprotokollides mainitakse, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat. Aastasadade jooksul meri taandus ning seal, kus seisid kunagi laevad ankrus, juhib kuuerealine sõidutee liiklust vanalinnast mööda.

Taamal meelitab äsja rajatud kultuurikilomeeter Tallinna elanikke taas mere äärde. Kultuurikilomeeter kulgeb nõukogude ajal suletud maa-alal piki vana raudteetammi reisisadamast kuni Kalamaja asumini. Mere ääres annab tooni tööstusmaastik: laohooned, lagunevad telliskivimajad, kaldal seisvad laevad. Aga meri on meri. Inimesed istuvad kaldakividel ja vaatavad kaugusesse. Laps korjab kivikesi. Mehed õngitsevad.

Siit pisut ida poole jääb sadam. Reisiterminali hoone tagant eristab silm kauguses vaevu suuri laevu. On pärastlõuna ja sadam on rahulik, paar unist inimest, ratastega kohvrid käe otsas, uurivad väikeses turuhallis pakutavat kaupa. Otsekui seda oleks vaja tõestada, näitavad viidad, et Tallinnast saab teed mööda Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ja veeteed pidi Stockholmi ja Helsinkisse. Siis sisenen ma Suure Rannavärava kaudu uuesti linna.

Võimalused

Täna toimus minu esimene ülesastumine Tallinnas, milleks oli poodiumidiskussioon Vabaduse väljakul. Diskussioonist võtsid osa Maris Hellrand, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist, ajaloolane ja raamatu „Tallinn/Reval. Kunstiajalooline jalutuskäik Läänemere-äärses linnas“ autor Andreas Fülberth ning mina. Modereeris „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik ja kirjandustoimetaja Peeter Helme. Rääkisime eesti-saksa suhetest ja kultuuripealinna aastast.

Tekib ahhaa-efekt: kultuuripealinna aasta pakutud võimalused ei peitu kaugeltki ainult ametlikus programmis ja lootuses, et üritused meelitavad ligi palju külastajaid. Kultuuripealinna aasta annab ka teistele institutsioonidele ja üksikisikutele tõuke projekte ellu viia. Mõned neist võisid juba pikemat aega kavas olla ning nüüd on lõpuks põhjust neid teoks teha.

Andreas Fülberth märgib, et nii suurel hulgal raamatuid Tallinna kohta kui viimastel kuudel ilmus viimati 1980. aastal, mil Tallinnas toimus olümpiaregatt. Maris Hellrand räägib aga, et kõige rohkem tuntakse Tallinn 2011 ürituste vastu huvi Saksamaal. Kas see on seotud eriliste suhetega Saksamaa ja Eesti vahel või sakslased lihtsalt armastavad kultuuripealinnu, seda me ei tea.

Kaks fotot tänasest päevast: Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny juhatab diskussiooni sisse; Vaade lavale Vabaduse väljakul.



Laval olevad inimesed vasakult paremale: sünkroontõlk Juta Voogla, kunstiajaloolane Andreas Fülberth, Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny, linnakirjutaja Sarah Jana Portner, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand, moderaator ja kirjandustoimetaja Peeter Helme.

Fotod: Deutsches Kulturforum östliches Europa

Õhtune programm

Eile algas kultuuripealinna aasta ühes oma paljude üritustega ka minu jaoks. Vaatasin õhtul Kanuti Gildi SAALis tantsuetendust. Vanasti kogunesid siia meelt lahutama Kanuti gildi liikmed, nüüd aga POT Festivali külastajad. Esines Mart Kangro. Etenduses „Start. Based on a True Story“ tantsib eesti koreograaf oma elulugu. Oma keha ihalust tantsida. Valusaid kohtumisi suure laia maailmaga väljaspool Eestit.

Paar päeva tagasi käisin vaatamas MIMprojecti etendust. Tükki mängiti ehitussoojakus ja selle nimi oli „MIM Goes Sustainable“. Idee: energiasäästlik teatrietendus. Pealtvaatajad sõtkuvad vaheldumisi jalgratastel, et toota lavavalgustuse tarvis elektrit. See-eest ei pea nad maksma pileti eest.

Lummatud

Tänavanurgal. Kolm noort meest mängivad pilli: üks saksofoni, teine trummi, kolmas tamburiini. Tahan neist mööduda, kui tänavamelu peatub. Inimesed lihtsalt ei lähe edasi. Hetkega tarduvad nad oma poosidesse. Üks paarike jääb kallistama. Üks naine seisab, otsekui oleks ta kättpidi majaseina külge kleepunud. Üks mees võtab taskust telefoni ja kivistub. Näib, nagu oleks muusika nad ära nõidunud.

Inimesi tänavalt tuleb ligi, jäädes samuti seisma. Keegi trügib soolasambaks tardunu ette. Ei mingit reaktsiooni. Seejärel ei liigu ka tema enam paigast. Mulle meenub muinasjutt rotipüüdjast. Kas saksofon on ehk nõiutud? Kas muutub kivikujuks igaüks, kes tema mängu kuulama jääb?

Auto, sireen, käteplaksud. Lumm hajub. Inimesed ärkavad, teevad paar sammu ja kaovad tänavasaginasse. Kas nüüdsama toimus midagi? Minu pärastlõunane kohtumine flashmobiga.

Muljed (järg)

Foto on tehtud Pikas jalas, mis viib üles Toopeale. Kumb on pilt, kumb tänav?

Muljed

Mul käib pea ringi, viimase kolme päeva jooksul olen saanud tuttavaks vähemalt 127 inimesega. Ent nüüd ootab mind linn, igatseb avastamist, tahab, et ma tema jaoks aega leiaksin.

Kogu pärastlõuna jalutan ringi, vahepeal puhkan jalgu, otsin pildistamiseks huvitavaid motiive. Toompea vaateplatvormil kohtun ühega neist 127 inimesest uuesti. Eduard teeb linnaekskursiooni grupile õpetajatele. Liitun nendega ja imetlen fassaade, kuulan lõbusaid lugusid ning lipsan väikestesse ateljeedesse, kus käsitöölised oma töid pakuvad.

Millised muljed võtaksin koju kaasa, kui peaksin Tallinnast juba paari päeva pärast ära sõitma?

Kirikud, linnamüür, palju, palju torne. Vanalinna käänulised munakivisillutisega tänavad, vanad aidad. Punaste mantlite ja pearättidega tüdrukud, kes seisavad tänavanurkadel puust kärude taga ja müüvad värskelt röstitud magusaid mandleid.

Ja muidugi lusika küsimine. Tellin raekoja väikeses kohvikus põdrasuppi. Naisel, kes mu suppi savikaussi kallab, on ka rätik peas. Ta vaatab mulle säravate silmadega otsa ja küsib: kas mul siis lusikat polegi kaasas? Kas ta peaks seda mulle ehk laenama? … Keskajamäng tuli välja.

Ootused

Siin ma olen. Saabusin täpselt 1. mail. Õigupoolest küll 1. mai hilisõhtul, varasem lend tühistati. Alguses olin pettunud, sest olin tahtnud näha Eestit ja Tallinnat päevavalges. Kuid ega päike ei tahtnudki loojuda. Lennuk lendas muudkui põhja poole ja päike samuti. Kui mu õhusõiduk kell 22.45 (kohaliku aja järgi) pöörde maandumisraja poole tegi, nägin Läänemere kohal veel viimast siilu punast taevast. Aimdus eesootavast!

Minult on viimaste päevade jooksul küsitud, mida ma oma Tallinnas viibimiselt ootan. Suurt midagi. Sest sel hetkel, kui ma midagi ootan, ei käi ma siin linnas enam eelarvamustevabalt ringi. Aga pika ja valge suve üle tunnen rõõmu küll.

Veel on ilmad jahedad, peaaegu talvised. Interneti ilmateate järgi on kolm kraadi sooja. Siinsed inimesed kinnitavad mulle: eelmisel nädalal olevat olnud soojem. Puud ei ole veel lehte läinud ja hoovides sulavad viimased määrdunud lumehunnikud.

Ma ei ole kärsitu ja kannatan need kolm soojakraadi välja, suvi tuleb kindlasti kiiremini kui arvata oskad. Tallinnas tõusis täna päike kell 5.17 ja 21.19 läheb ta looja. See teeb päeva pikkuseks 16 tundi ja kaks minutit. Võrdluseks: tänane päev Münchenis kestab vaid 14 tundi ja 37 minutit. (Päike tõusis 5.52, loojub 20.29). Kevadlilli on aga praegugi. Paksudes vammustes naised ja mehed müüvad koduaia nartsisse ja tulpe ning priimula- ja stsillakimbukesi.

Mäletan lapsepõlvest ühte luuletust, milles stsilla sinine õis ütleb: „Sama sinine ja puhas on suvetaevas.“