Nov 24, 2011

Mõnus tunnike diivanil

Muretseks jõulukinke? Kus sa sellega! Parem mõtlen tagasi Tallinna peale. Meenutan linnakirjutajaaegu ja kõiki toredaid avastusi. Vaatan rahus fotosid, loen üht-teist ja saan jälle midagi uut teada. Olen ikka veel uudishimulik.

Minu fotonäitus „Tallinn – Inimeste ja majade lood“ on nüüd ka võrgus olemas, ühes kõigi piltide ja tekstidega. Siit leiab saksakeelse versiooni ja siit eestikeelse. Häid elamusi!

Oct 6, 2011

Veel üks tervitus lugejatele

Juba nädal aega ei ole ma enam Tallinnas. Ja nädal aega ei ole ma enam linnakirjutaja.

Enamikku neist inimestest, kes aitasid üsna erineval moel kaasa sellele, et siinsest projektist sai see, mis tast lõpuks sai, olen juba isiklikult tänanud. Oma lugejaid saan isiklikult tänada vaid erandjuhtudel, sest enamikku teist ma ei tunne. (Ehkki mõni lugeja tutvustas end kas hüvastijätukohtumisel või näituse avamisel. Mul oli selle üle tõesti hea meel!)

Seepärast tahan siinkohal veel kord südamest tervitada ja tänada kõiki selle ajaveebi lugejaid: mõtlesin teile palju! Mul on hea meel, et te selle blogi üles leidsite, selles ringi vaatasite ja sellele truuks jäite. Aitäh, kui te seda kellelegi soovitasite. Suur tänu paljude kenade, inspireerivate ja rikastavate kommentaaride eest! Nägemist ehk tšau, nagu eestlased ütlevad, kõike head ja võib-olla kohtume veel kunagi.

Oct 5, 2011

Fotod – näituse avamine

Nagu lubatud, mõni mäletsus näituse „Tallinn –inimeste ja majade lood“ avamiselt 2011. aasta 26. septembril Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus:








Järgemööda: Akadeemilise raamatukogu direktori Andres Kollisti ja minu, Tallinna linnakirjutaja, tervitussõnavõtt. Kohaletulnute esimesed uudishimulikud pilgud. Palju tänusõnu: Näiteks Nele Meikarile, kes tõlkis peale siinse blogi ka näituse tekstid või Michael Zinsmeisterile kui ühele neist, kes olid nõus laskma end selle näituse jaoks pildistada.

Fotod: Vahur Afanasjev. Teisi avamise pilte saab vaadata Akadeemilise raamatukogu kodulehelt.

Sep 28, 2011

P.S: Peatse kohtumiseni!

Raksed lahkumised kipuvad pikale venima. Annan endast veel Saksamaalt märku, mitte enam küll päris postitustega, sest võin neid kirjutada ainult siin Tallinnas. Kuid tahan panna veel üles eilse näituseavamise ja reedese hüvastijätukohtumise pilte. Niisiis, peatse kohtumiseni!

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Ma ei olnudki

Juhan Kreemi ettepanek oli ühtaegu kena ja provokatiivne: „Tulge meile Linnaarhiivi külla ja ma näitan Teile, mida mina linnakirjutaja all mõistan!“ Arusaadavalt ei olnud mul võimalik sellisest kutsest keelduda.

Juhan Kreem on ajaloolane ja tema doktoritöö käsitleb Tallinna linna suhteid maad valitsenud Saksa Orduga. Alates 1996. aastast töötab ta teadurina Tallinna Linnaarhiivis. Kui arhiivi jõuan, juhatab Juhan Kreem mind ruumi, mida ta nimetab „varakambriks“. Kuid see ei sära ega sätenda põrmugi ja ‒ vabandatagu mind ‒ näeb pigemini välja kui kütteruum. Laes jooksevad jämedad ventilatsioonitorud, kahe ukse taga seisavad suured metallist kapid hulga sahtlitega. Siin asuvadki Tallinna linna ajaloo kõige olulisemad dokumendid: uhked, paksude pitseritega kaunistatud ürikud, kiriku käsiraamatud, indulgentsikirjad ja arveraamatud. Kõige vanem dokument linnaarhiivis on 1237. aastast pärinev ürik, millega lubatakse Jaani seegile annetusi teha. Kõige olulisem on ehk ürik Lübecki õiguse annetamise kohta aastast 1248.


Vaadates neid isesuguseid sule ja tindiga käsitsi kirjutatud dokumente, jõuan peagi järeldusele: keskajal oli linnakirjutaja sama hästi kui täielikult minu vastand: nimelt hea juriidilise haridusega inimene, kes töötas linnavalitsuses ja koostas kohusetundlikult igapäevast asjaajamist kajastavaid dokumente. Linnakirjutaja tegevus oli läbi ja lõhki tehnilise iseloomuga ja sel polnud mingit pistmist kirjandusliku eneseteostusega.

Kui nii võtta, siis on Tallinna linnakirjutaja vanim suuremahuline teos nõndanimetatud märkmeraamat aastate 1333 – 1374 kohta. Tegu on raamatuga, kuhu üks linnateenistuja pani kirja kõik selle, mida ei tohtinud unustada: raehärrade ja maksude nimekirjad, märkmed sõjavarustuse väljalaenamisest ja ka lihtlabase ülestähenduse selle kohta, kelle kätte on antud linna tornide võtmed.


Linnakirjutajad ei võinud aimatagi, milline tähendus on neil kunagi tulevikus kroonikutena. Nad täitsid vaid oma kohust ega teadnud, et sajandeid hiljem hindame nende kirjapandut kui ajastu dokumente, pannes need välja hästi valvatud vitriinidesse. Milliseid 2011. aastat kajastavaid allikaid uuritakse 500 või 600 aasta pärast? Siinset ajaveebi kindlasti mitte. Kas tuleviku ajaloolastel õnnestubki meie aja infotulvas valikuid teha?

Varem oli pärgamenti üsnagi kasinalt ja see oli filtriks, mis sundis tegema vahet olulisel ja ebaolulisel. Aastal 1347 pidid ühele pärgamendirullile mahtuma kõik Tallinna linna õigused ja privileegid. Rull kirjutati tihedalt ja peenes kirjas täis ning kui sedasama teksti pidanuks kujundama arvutis, oleks kirja suuruseks valitud kõige rohkem 9. Kui Eestisse jõudis reformatsioon, taaskasutati aga ääretult pragmaatiliselt katoliku kiriku käsiraamatuid. Nende lehed pleegitati ja nad leidsid kasutust kaupmeeste arveraamatutena. Nii kumavadki mõne kaubaseisu arvestava rehnungi vahelt läbi liturgiliste laulude noodid.

Kuid kogu pedantsusele vaatamata ei suutnud ka keskaja linnakirjutajad täielikult hoiduda mõningasest sümpaatiast ilusa ja kõrvalise vastu. Et asi oleks ülevaatlikum, tähistasid nad erinevaid arveraamatu sissekandeid sümbolitega ‒ selle asemel, et kasutada meie kombel värvilisi märkepabereid. Nii mõnigi jurist näitas üles tõelist kunstiannet, visandades nõtke suletõmbega kaale, torne, hobuseraudu ja pudeleid. Alati ei piirdutud aga üksnes sümbolitega sissekannete eristamiseks. Vahetevahel ei saanud linnakirjutaja lihtsalt teisiti kui pidi raamatusse ka oma kolleegi lõusta maalima.

Vaat nii. Ehk ei peagi ma linnakirjutaja ametit internetiajastul täielikult kahtluse alla seadma? Olulised on nii arvud ja faktid kui ka ilusad sõnad ja pisiasjad.

P.S. Pildid nr 2, 3 ja 4 on pärit Tallinna Linnaarhiivist

Sep 27, 2011

Teated: neli intervjuud

Neil päevil saab Eesti meedias lugeda või kuulata lausa mitut minuga tehtud intervjuud. Esimene neist ilmus eile ajalehes Pealinn ja ma andsin selle tegelikult juba augustis. Enamikule küsimustest vastaksin aga praegu üsna samamoodi ja seepärast pole midagi lahti, kui see ilmub alles nüüd. Eile õhtust saadik on aga Postimehe online-väljaandes üleval lühike infotekst minu kohta ja ka intervjuu. Viimane on päris värske, vestlesin ajakirjanikuga alles eile ennelõunal Kadriorus NOP-i kohvikus. Eile õhtul pärast näituse avamist küsitlesid mind aga kaks raadioajakirjanikku. Esimene neist oli Kristel Kossar (kes on muuseas ka ühel näituse fotodest) ja teine oli Rootsi ajakirjanik Gunnar Bolin. Seda, mida rääkisin Kristel Kossariga, sai kuulda täna hommikul kell üheksa Kuku raadios. Millal läheb eetrisse intervjuu Rootsi raadiole, ma veel ei tea, kuid loodan peagi teada saada. (Võib-olla oskab mõni selle blogi lugejatest ka rootsi keelt? Mina rootsi keelt ei oska, see-eest rääkis Gunnar Bolin hästi saksa keelt.)

Kes nüüd kardab, et see ongi minu viimane postitus, siis olge mureta. Minu peas on hüvastijätupostitus küll juba peaaegu valmis ja ka sobiva foto tegin eile hommikul kell pool kaheksa, kuid viimane postitus on veel kirja panemata. Eks näis, millal mul selleks aega jääb. Praegu pean aga kindlasti veel linna peale minema, et üht-teist osta. (Pärast mitu päeva kestnud vihmasadu paistab täna jälle ere päike.)

Sep 25, 2011

Valik pilte ja lugusid

Nagu lubatud, annan juba ette veidike aimu, mida näituselt oodata:

Eks ole suurem osa turistifotosid üles võetud majadest mööda jalutades. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil ‒ juhul kui sul on õnne ‒ võib saada tuttavaks inimestega, kes linnas elavad.

Näitusel väljas olevaid fotosid tuleb seega vaadata alati kahekaupa, üks foto kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt. Iga fotopaari juurde kuuluv tekst jutustab lühikese loo, mis koosneb kahest osast. Esimene osa räägib minevikust, teine tänapäevast. Vaataja võib neid lugusid ise edasi jutustada.


Kas või järgnevate fotode ja lugude põhjal:


Hooned Vaimu tänava lõunaküljel on vanemad, need olid olemas juba varasel 15. sajandil, nagu tõendab kinnistusraamatu kanne, kus on juttu „majadest Pika ja Väikese tänava vahel“ (viimase all on ilmselt mõeldud Vaimu tänavat). Kogu hoonetekompleksi ei ole veel jõutud renoveerida ja ehituslooliselt läbi uurida ja nii on neis sisehoovi ümber paiknevates väikestes majades veel hulgaliselt avastamisväärset. Ehk annab just see asjaolu tagahoovile romantilise ilme, mida rõhutab veelgi müüre kattev metsik viinapuu.


Sisehoovist viib puutrepp töökotta, mida jagavad kingsepp ja kääriteritaja. Kääriteritaja nimi on Slava Hanov ja ta on töötanud selles poes 31 aastat. Poliitilised murrangud ja majanduskriisid tema ärisse sama hästi kui ei puutunud, kundedest pole tal kunagi puudust olnud. Juuksurid teritavad siin oma kääre, kokad nuge ja kirurgid operatsiooniriistu. Välismaal elavad eestlased toovad aga kodus käies teritada oma küünetangid, sest neis linnades, kus nad töötavad, kääriteritajaid enam ei leidu.



Nõmme linnaosa on tõeline aedlinn, mis peidab end männimetsa rohelusse. Majas Väikese Illimari tänaval on elanud koguni kaks kuulsat kirjanikest abielupaari. Kõigepealt elasid siin Marie Under ja Artur Adson, kes ehitasid siinsele krundile väikese maja. Kui nad 1944. aastal Rootsi põgenesid, jätsid nad maja oma sõprade Elo ja Friedebert Tuglase hoolde. Tuglased elasid siin kuni 1971. aastani, tehes majale juurdeehituse, kuid nagu nende eelkäijadki armastasid nad eriti aeda, milles õitses omal ajal üle 100 eri roosisordi.


Roose pole kuigi palju alles jäänud. Kirjanike raamatukogu on aga säilinud ja ta on nüüd kõigile avatud. Oma 20 000 eksemplariga on see hindamatu varaait uurijaile, kelle päralt on väike lugemissaal. Juhul kui mõni neist ei tea, kust otsida hädavajalikku raamatut, tuleb nõu ja jõuga appi Eha Rand. Peale selle korraldab Eha külastajatele ka ekskursioone, sest endine kirjanike kodumaja ei ole üksnes raamatukogu, vaid töötab 1976. aastast ka muuseumina.

Sep 24, 2011

Eelreklaam: „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“

Hiljuti tegin sellest juba juttu, kuid nüüd teatan täiesti ametlikult: 26. septembrist on Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus võimalik vaadata näitust „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“!

24 fotopaari abil, millest üks kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt, näitan just seesugust Tallinna, millist kogesin oma sellesuvistel uurimisretkedel läbi linna. Peaaegu kõik turistid pildistavad vaimustusega Tallinna ajaloolisi fassaade ja need pildid on talletatud lugematutesse fotoalbumitesse ja kõvaketastele mälestusena puhkusereisist. Tahtsin neid fotosid omalt poolt täiendada ja seepärast kujutan piltidel ka inimesi, kes Tallinna vanades majades töötavad või elavad.

Näituse avamine, mis toimub esmaspäeval, 26. septembril kell 17.00, on samal ajal ka projekti „Tallinna linnakirjutaja 2011“ lõpupidu. Jutustan seal lühidalt näituse saamisloost ja seejärel pakun raamatukogu kohvikus veini ja suupisteid.

Näitus on avatud 26. septembrist 22. oktoobrini Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Rävala puiestee 10; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 10-19, laupäeval 10-15). Seejärel on näitus üleval 1. kuni 30. novembrini Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühingu ruumides Kadriorus (Jaan Poska 15; lahtiolekuajad iga päev 10-18). Lõpuks rändavad pildid detsembris Rahvusraamatukokku ja neid võib 5. kuni 23. detsembrini vaadata saksa lugemissaali ees (Tõnismägi 2, 7. korrus; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 11-20, laupäeval 12-19).
Pilte saatvad tekstid on näitusel eesti keeles, kuid lisalehtedelt leiab ka saksakeelse versiooni. Kutsungi siinkohal näitust vaatama kõiki minu ajaveebi lugejaid, kes Tallinnas elavad või kel on lähiajal kavas Tallinna külastada.

Näituse saksakeelset versiooni saab näha eeldatavasti 2012. aasta märtsis Usedomi kirjanduspäevadel ja seejärel peaks ta veel mõnda paika rändama. Kui üksikasjad on selgunud, annan sellest siin teada. Peale selle on mul kavas panna näituse fotod pdf formaadis üles ka internetti. Seega tasub siinset blogi külastada ka pärast minu Tallinnast lahkumist!

Panen siia peagi üles ka väikese valiku sellest, mida näitusel näha saab. Enne ütlen aga siinkohal veel kord SUUR TÄNU kõigile inimestele, kes mind selle näituse tegemisel aitasid ‒ iseäranis tänan neid, kes olid nõus laskma end pildistada! Mul on hea meel, et see näitus sai teoks.

Ikka veel üllatused


Eile õhtul nõidus keegi ära Raekoja. Mööda Raekoja müüre rändas ringi sadu valgeid mulle. Läks nagu alati: käin linnas ringi ja üllatun. Mul pole aimugi, kes või mis oli selle aktsiooni taga, kuid sain tänu sellele jälle üllatuse osaliseks.

Sep 21, 2011

Eelreklaam: reedene hüvastijätukohtumine

Mingis mõttes on nimetus „hüvastijätukohtumine“ veider. Sest reedene lugejatega kohtumine on tegelikult minu esimene ametlik ja avalik lugejatega kohtumine Tallinnas. Sest see, kui esitasin Domus Revaliensise Kultuuripäevadel spontaanselt ühe Jaan Krossi novelli või kui kohtusin 21. Kooli õpilastega, oli siiski midagi muud. Teisest küljest on see üritus midagi rohkemat kui minu esimene ja viimane kohtumine Tallinna lugejatega. Sest juba nädala pärast sõidan ära koju, sinna ei saa midagi parata.

Aga see selleks, aeg lendab ja peaksime seda õigesti kasutama. Seepärast esitan siinkohal südamliku kutse. Reedel kell 15 loen Rahvusraamatukogu saksa lugemissaalis ette mõne teksti oma ajaveebist ja mul on hea meel, kui sellele järgneb vestlus kohaletulnutega.

Sep 20, 2011

Lugemissoovitus tantsijaile

Sügis on saabumas, on külm ja tuuline ning hea meelega võtaks raamatu, tõmbaks end pehmete patjade kuhilasse kerra ja loeks seitse päeva jutti. Täna õhtul võtan endale aega, et vähemalt ühte raamatut lehitseda:

Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.

Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.

Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.

Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:

Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.


Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.

Sep 17, 2011

Praegu


See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.

Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.

Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.

Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.

Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.

Sep 14, 2011

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju (järg)


Kui neil päevil päike paistab, löövad Kadrioru pargi värvid särama. Lähen sinna veel sageli jalutama, kuni ka puude lehed kirjuks värvuvad.

Sep 11, 2011

Vaate küsimus

Hetkeline hämming: seisan ühe Pikal tänaval asuva maja ukse ees, olles vajutanud kellanuppu, mille kõrval on kiri „Kuuskemaa galerii“. Olen valmis sisse astuma, vaatan ainiti enda ette ja ehmatan, kui äkitselt läheb lahti minust vasakule jääv madal puust ukseluuk ja sealt pistab pea välja Jüri Kuuskemaa: „Tere tulemast!“ Ta ulatab mulle käe ja viib mind neli astet allapoole, kus asub tema kuningriik.

Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.

Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.

19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.

Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.

Sep 10, 2011

Eelreklaam: Filmilõik saates „Kultur.21“

Linnakirjutaja hakkab kaamera ees seismisega lõpuks juba ära harjuma … Tervelt kaks päeva saatis mind minu käikudel Tallinnas Frank Lukeit Deutsche Welle telekanalist. Külastasime galeriisid ja kohtusime kunstnikega, jõime kohvi ja luusisime Kalamajas, käisime teatrietendustel ja vanalinnas ning lõpuks sündis neist kohtumistest väike film, mis linastub täna (laupäeval) Deutsche Welle kanalil saates „Kultur.21“. Kes näeb telepilti satelliidi vahendusel, saab saate saksakeelset versiooni vaadata kella 21.30-st ja ingliskeelset versiooni kella 0.30-st (Saksamaa aja järgi). Inimesed, kel pole katusel satelliiditaldrikut, võivad saadet näha internetist.

Sep 7, 2011

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Sep 5, 2011

Lilled linnamüüri taga (lõpp)


Küsimus: Mis on saanud lillenäitusest, mille ettevalmistustest kirjutasin maikuus? Vastus: Sellest on saanud äärmiselt armastatud ja kaunis jalutuspaik. Teinekord, kui sealt rattaga mööda kihutasin ja nägin, kui palju inimesi astus mööda puukooremultšiga kaetud jalgrada peenarde vahel, tuli mulle pähe võrdlus palverännakuga. Lillede juurde! Oi kui meelsasti oleks nii mõnigi palverändaja istunud ühele väikestest pinkidest, mis paljudes aedades seisid ja ootasid. Need olid aga pandud nööri taha ja ööpäev läbi hoidsid neil silma peal kolm valvurit. Ronida tohtis üksnes punasele Kielist pärit diivanile, mis muutis selle hiiglasliku mööblitüki nii noorte kui ka vanade külastajate hulgas täielikuks hitiks. (Sinna juurde kuuluva aia kujundas Tallinna sõpruslinna meeskond. Diivani originaal asub muide Kieli rannapromenaadil.) Viimastel päevadel on üks aed teise järel üles võetud, Lillefestival on juba lõppenud.

Sep 4, 2011

Eelreklaam: Minu jalgratas ja mina ZDF-is

Telekanali ZDF mõte intervjueerida mind ratta seljas, meeldis mulle kohe. Sest nagu enamik minu lugejaid on ehk juba aru saanud, avastan Tallinna eriti meelsasti rattaga sõites. Sõitsin niisiis kaks nädalat tagasi koos ZDF-i saatejuhi Andreas Klinneriga ringi kultuurikilomeetril ja Paljassaare poolsaarel, vastates muuseas paarile küsimusele. Selle sportliku ja igati nauditava võttepäeva tulemust saab näha homme (esmaspäeval) saates „Täna Euroopas“. Algus on kell 16. Kes aga sel kellaajal ei saa või ei taha televiisori ees istuda, võib saadet veel mõne nädala jooksul vaadata aadressilt www.heuteineuropa.zdf.de.

Pidu Uues Maailmas



Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.


Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.


Sep 2, 2011

Täitumised (järg)


Pilt kujutab eilse lillemüüja kõrvalletti (Vabaduse väljakul). Ka eurole üleminek ei ole Eestis veel päris lõpule jõudnud …

Sep 1, 2011

Täitumised

Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.

Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.

Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.

Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.

Aug 30, 2011

... et tuli eal ei kustuks


Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu

Aug 26, 2011

Grafiti ilma nõela pistmata


Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.

Aug 25, 2011

Parsifal ajakapslis

Täna toimub Noblessneri valukojas ooperi Parsifal esietendus (tegu on selle Wagneri ooperi esiettekandega Eestis). Endine laevatehase valukoda on 2009. aastast alates ikka ja jälle kasutusel kontserdi- ja teatrisaalina ning just see, et sealne atmosfäär on kõike muud kui teatrimajale omane, muudabki mängukoha iseäranis kütkestavaks. Lavastaja Nicola Raabi sõnul Saksamaal midagi võrreldavat ei leia ja lisab, et mängukoht kujutab tema jaoks omalaadset „ajakapslit“.

Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.

Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.




P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.

Aug 23, 2011

Nõukogude-Saksa mittekallaletungi leping

Kui ma kirjutasin eile Eesti teest iseseisvusele ja 1989. aasta 23. augustil aset leidnud Balti ketist, mis kulges Tallinnast Vilniusse, juhtis üks tähtpäev minu tähelepanu teiselegi. Nimelt korraldati Balti kett meenutamaks 50 aasta möödumist Nõukogude-Saksa mittekallaletungi lepingust, mida tuntakse eelkõige Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Täna on niisiis pakti 72. aastapäev ja kasutan seda ettekäändena, et sellest lühidalt kirjutada. Loomulikult oleme kõik koolis õppinud , et selline pakt sõlmiti. Mida tähendas pakt aga toona Eestis elanud inimestele ja nende järeltulijatele, seda mõistsin alles siis ‒ mõistsin sel kombel, et ei unusta seda enam kunagi ‒ , kui veetsin kolm aastat tagasi ühe päeva Saaremaa muuseumis Kuressaares.

Mittekallaletungi lepingu salajaste lisaprotokollidega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa, üks pool kuulutati saksa ja teine nõukogude „huvisfääriks“. Eesti jäi kokkuleppe kohaselt Nõukogude Liidule. Kokkulepitut täpsustati ja ka muudeti osaliselt Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga 28. septembrist 1939. Lepingus sätestati muu hulgas see, et nõukogude „huvisfääris“ elavad saksa rahvusest inimesed „asustatakse ümber“ Saksamaale.

Nägin Kuressaares fotosid, mis kujutasid inimesi kohvritega laevale minemas, kujutasid eesti ja rootsi sõpru hüvastijätuks lehvitamas ja nutmas. Baltisakslased pidid naasma „tagasi koju“ ‒ „koju“ äsjarajatud „riigiprovintsidesse“ Warthelandi ja Danzigisse Lääne-Preisimaal, mis asusid suuremalt jaolt äsja okupeeritud Poola aladel. Inimeste pisarad ei tulnud ainult lahkumisvalust. Nii need, kes Eestist lahkusid, kui ka need, kes Eestisse jäid, aimasid üsna hästi, miks sakslased minema pidid.

Septembri lõpus nõudis Nõukogude Liit Eestilt, Lätilt ja Leedult “vastastikuse abistamise pakti“ sõlmimist ‒ tegu oli ultimaatumiga ja vastupanu nõukogude ülemvõimule oli lootusetu. 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul sõitsid esimesed nõukogude kolonnid üle Eesti piiri. 25 000 sõduri sissetoomisele andis aluse „baaside leping“. Samal päeval lahkus esimene laev baltisaksa „ümberasujatega“ ‒ „Utlandshörn“ ‒ Tallinna sadamast. Aasta lõpuks oli suurem osa baltisakslasi (ligi 14 000) Eestist lahkunud, 1941. aastal järgnesid veel „järelümberasujad“, kelle seas oli ka palju eestlasi, kes olid suutnud tõestada oma saksa päritolu.

Peale fotode jättis sügava jälje mu mällu Kuressaares nähtud maakaart paljude piiri- ja rindejoontega. 1940. aasta juunis marssis Eestisse veel hulganisti sõdureid, hõivates hooneid ja elumaju. Poliitiline kontroll läks Stalini usaldusisiku Andrei Ždanovi kätte ja Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Pärast „valimiste“ läbiviimist võeti Eesti ‒ samal ajal Läti ja Leeduga ‒ augustis vormiliselt Nõukogude Liitu vastu. 1941. aasta juuni keskpaigas algasid massilised küüditamised.

Nädal aega hiljem alustas Saksa sõjavägi operatsiooni „Barbarossa“, tungides kallale Nõukogude Liidule, 7. juulil jõudis sõjavägi Eesti pinnale. Esimesel hetkel tundusid saksa sõdurid paljudele eestlastele pärast kogetud häda ja hirmu pigem vabastajatena, kuid nad ei olnud seda. Eestit majandus rakendati tööle saksa sõjamasina jaoks ja okupandid alustasid territooriumi „puhastamist“ ‒ juudid (pärit peamiselt, kuid mitte ainult Leedust; Eesti juudi kogukond oli võrdlemisi väike), poliitvangid ja teised vähemusgrupid viidi endisel Eesti alal asuvatesse töö- ja kontsentratsioonilaagritesse.

1944. aasta märtsis alustas Punaarmee õhurünnakuid saksa okupatsiooni all olevale Eestile (palju sai kannatada ka Tallinn). Kui 1944. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas, algas massiline põgenemine Rootsi. Mitte kõik, kes tahtsid, ei mahtunud laevadele. (Teiste seas põgenes Ilon Wikland.) 1944. aasta septembri keskpaigaks oli Eesti jälle Punaarmee käes. Need inimesed aga, keda saatus oli paari aasta eest okupeeritud Poolasse viinud, liitusid samal ajal hiiglasliku inimhulgaga, kes põgenes või aeti Poolast välja lääne poole.

(Tekst on koostatud Saaremaa muuseumis ja Tallinna Okupatsioonide muuseumis saadud muljete põhjal ning tuginedes järgnevatele raamatute: K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen "Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt"(„Tallinn. Linna lühiajalugu“) ja W. Schlau. „"Die Deutschbalten" („Baltisakslased“)

Aug 22, 2011

Õhupallid öötaevas


„Happy birthday“ ‒ selliselt kõlas nii USA välisministri Hillary Clintoni kui ka Iiri lauljatari Sinéad O´Connori tervitus Eestile. Kui nii võtta, siis peeti laupäeval taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul tõesti suurt sünnipäevapidu. Toimus tasuta kontsert („Vabaduse laul“), kus esinesid mitmesugused muusikud, peeti kõnesid ja anti edasi videotervitusi ning kõige lõpus oli ilutulestik. Järgmisel päeval tähistati „Islandi päeva“.

Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 ei tulnud nagu pauk selgest taevast ‒ ja ometi ei saanud selles ka lõpuni päris kindel olla. Nõukogude Liidu autoriteet hakkas murenema 1980. aastate keskpaigast, samal ajal kogusid jõudu rahvuslikud ja reformiliikumised. Suursündmusi nagu 1989. aasta 23. augustil toimunud Balti kett ja poliitilisi teetähiseid nagu 1988. aastal vastu võetud ühepoolne suveräänsusdeklaratsioon või rahvushümni kasutuselevõtt tuli riburadamisi ning need kõik lõid eeldused selleks, et astuda 20. augustil 1991 Moskva putšikatse tuules viimane samm.

Samal ajal kui poliitikud nõu pidasid, kuidas Moskva sündmustele reageerida, kogunesid inimesed Tallinnas Toompea lossi ette ja teletorni juurde. Polnud teada, kas sõjavägi asub Moskva putšistide poolele või mitte ning rahvas tahtis – kui asi läheb tõsiseks ‒ sõduritele vastu astuda. Sõjavägi relvi siiski ei haaranud ning hilisõhtul kell 23.02 kuulutasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongress Eesti taas iseseisvaks. Kahe päeva pärast tunnustas Island esimese Lääne-Euroopa riigina ametlikult Eesti vabariiki.

Hetk enne 20 aasta taguse maagilise kellaja kukkumist lugesid laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesed üheskoos järelejäänud sekundeid. Seejärel lasid nad lendu õhupallid, mille olid saanud lauluväljakule sisenedes. Tuhanded valged kerad tõusid üles öötaeva poole.

Kas iga õhupall kandis pilvede poole ka mõne soovi? See, mida eestlased 1980. aastate lõpus igatsesid ja mille nimel võitlesid, on ühemõtteliselt selge. Inimesed tolleaegsetel videotel meenutavad mulle pilte 1980. aastate Lääne-Saksamaa rahudemonstratsioonidest: südamlikud jalgpallurisoenguga mehed, värviliste nailonjakkidega naised, nende hulgas vanemad inimesed, näod vagusid täis. Kui mõtlen Saksamaa peale, tundub mulle, justnagu oleks see kõik olnud sada aastat tagasi, kuid ajahüpe, mille on viimase kahekümne aastaga teinud läbi Eesti, on võrratult vägevam. Mida soovivad aga inimesed, kes end toona vabaks laulsid, täna? Või oli suurem osa laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesi soovidetagi õnnelik?
Kui vaatan neid inimesi, ise muheledes, nähes neljakümneaastaseid mehi häbenemata sinimustvalgeid heegeldatud mütsikesi kandmas, tundub mulle, otsekui tunneksid eestlased oma rahvusele mõeldes siirast õnne.

Aug 21, 2011

Päev Haapsalus – 2. osa

Tallinna Linnamuuseum esitab didaktilist nutikust üles näidates külastajatele küsimusi, mis on väljas suurtel stendidel ja millele seejärel eksponaadid vastuse annavad. Üks küsimustest on järgmine: „Kas Eestis on elanud maailmakuulsaid inimesi?“ Paari kuu eest poleks ma veel osanud sellele vastata.

Ja ometi tundsin juba lapsena üht kuulsat eestlast, nimelt Ilon Wiklandi, naist, kes oli kõigile minu kangelastele joonistanud pähe armsad nöbininaga näod. Madlike, röövlitütar Ronja, Bullerby lapsed,vennad Lõvisüdamed ja Lärmisepa tänava Lota…Ilon Wikland sündis 1930. aastal Tartus, kuid elas noore tüdrukuna mitu aastat Haapsalus vanavanemate pool ja nii avatigi seal 2006. aastal tema muuseum („Iloni Imedemaa“). Külastasin seda muuseumi ja nüüd mõistan, miks joonistab Ilon Wikland just nii, nagu ta joonistab.

Iloni vanematel oli alati hirmus palju tegemist ja seepärast elas Ilon kolm esimest eluaastat vanavanemate pool Tartus. Pärast seda kui vaimuhaige onu püstoli haaras ja üks kuul väikse Iloni õlga riivas, võtsid ema ja isa ta enda juurde Tallinna. Ilon oli seal sageli üksi. Sellel oli ka häid külgi, kas või see, et võis toituda põhiliselt šokolaadikookidest, kuid sügaval sisimas lubas tüdruk juba toona, et temast saab kunagi parem ema.

Kui ema sõitis tööasjus Itaaliasse, saadeti Ilon, kes oli siis kaheksa-aastane, vanaema ja vanaisa juurde Haapsallu. Selles väikelinnas tundis ta end turvaliselt, mängis sõpradega rannas, vanavanemad hoidsid tal silma peal ning ka Iloni koer oli alati seltsiks.


Kui vanemad lahku läksid ja ikka veel suures maailmas ringi rändasid, jäi Ilon Haapsallu, kuni sai selgeks, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas. Kui kätte jõudis1944. aasta sügis, saatsid vanavanemad 14-aastase lapselapse Rootsi. Merel sattus põgenike laev tormi kätte ning Ilon uskus, et nad kõik upuvad. Kuidagi jõudsid nad siiski Stockholmi lähedal asuvate skäärideni ning Ilon otsustas, et temast peab võimalikult kiiresti saama rootslane.

Ta leidis sugulaste pool peavarju, õppis kähku ära keele ja astus kunstikooli; saanud emaks ja soovides pärast esimese lapse sündi jälle joonistama hakata, sattus ta Astrid Lindgreni peale, kes otsis parasjagu raamatu „Mio, mu Mio“ tarvis illustraatorit. Algas pikk, inspireeriv ja usalduslik koostöö.

Haapsalusse naasis Ilon Wikland koos Astrid Lindgreniga aastal 1989. Ta ei uskunud enam, et see veel kunagi võimalikuks osutub. Seistes piiskopilinnuse varemete juures, tuli tal end kokku võtta, et mitte nutma puhkeda. Ta hakkas tasapisi mõistma, et oli kõik need aastad kandnud hinges päris palju eestilikku.

Nüüd, kus ma seda kõike tean, avastan Ilon Wiklandi piltidelt pisiasju, mis on viimastel kuudel jäänud ka minu fotoobjektiivi ette: õitsvaid kastanipuid, suitsupääsukesi, sirelioksa aknalaual.

Raamatu “Sammeli, Epp ja mina” kahel illustratsioonil on Ilon Wikland kujutanud ka Tallinna. Ühel neist jookseb ema tütrega Toompea mäest üles, sest nad on esimesel koolipäeval hiljaks jäämas. Teisel pildil veedavad kaks sõbrannat aega Raekoja platsil.



Mattise röövliloss raamatust „Röövlitütar Ronja“ on aga surmkindlalt Haapsalu piiskopilinnusele mõeldes joonistatud.

Aug 20, 2011

Päev Haapsalus – 1. osa

Nüüd olen ära käinud ka Haapsalus. Külaskäik sai jällegi teoks pühapäevase väljasõidu raames ja kiire võrdlusena olgu öeldud, et Haapsalu on üsna Pärnu moodi, ainult et külahõngulisem ja seetõttu õdusam.

Haapsalu on kuulus õhkõhukeste sallide poolest, mida seal valmistatakse. Sellise salli kude peab olema nii peen, et sall mahub läbi sõrmuse. Kui ses väikelinnas jalutasime, leidis parasjagu aset tänavafestival ja programmi osana toimus ka kudumisvõistlus. Joonise järgi kudumises võttis mõõtu oma kakskümmend daami, noorim osaleja oli vaevu 16 täis ‒ julgegu veel keegi öelda, et käsitöö on midagi vanaemade jaoks.


Haapsalu hiilgeaegu meenutab raudteejaam, kus rongid kahjuks enam ei peatu, küll aga bussid. Kui raudteejaam 1907. aastal valmis sai, võis Haapsalu kiidelda sellega, et seal asub Euroopa pikim katusega kaetud perroon (214 meetrit). Haapsalusse suunduv raudteelõik suleti 1990. aastate keskpaiku, sealtpeale on Tallinnast saabuvate rongide lõpp-peatuseks Riisipere. 2004. aastast saadik pole isegi enam rööpaid, jäänud on vaid raudteemuuseum ja paar vana vedurit.


Oma endisest tähendusest on vähem minetanud Kuursaal ja rannapromenaad. Seal naudivad külastajad praegugi heegeldatud laudlinadel kohvi ja kooki ning patseerivad mõõdetud sammul uniselt loksuva vee ääres. Väikeste heledate puumajade kohal troonivad aga kaitsvalt piiskopilinnuse varemed. Omal ajal kuulus linnus mitme sajandi kestel Saare-Lääne piiskopkonnale.


Aug 19, 2011

Ratas, mille selga saab istuda kahekesi

Rentisin hiljuti koos oma õega tandemjalgratta ja me väntasime minu lemmikranda Paljassaare poolsaarel. Oli augustikuine, mõnusalt tuuline ilm, merel olid suured lained, et hüppa aga üle, ja päike muudkui paistis. Ometi jääb mulle see pärastlõuna meelde eelkõige tänu inimestele, keda me Kalamajas ja Koplis kohtasime.

Kõigepealt tuli meile vastu väike tüdruk oma vanaemaga. Kui ta meid nägi, tegi ta suured silmad ja ütles seejärel tõsiselt ja üldsegi mitte eriti kõvasti: „Super!“ Varsti pärast seda kõnetas meid pargipingil istuv vanem abielupaar: „Kuidas sellist jalgratast küll kutsutakse?“ Siis näitas meile näpuga kolm jõnglast ühteaegu: „Emme, vaata!“ Mootorrattur, kes meist mööda sõitis, vajutas korraks tuurid põhja, kamp poisse, kes pidas muruplatsil pikniku, hüüdis, et läheksime istuksime nende seltsi. Kui meil tuli aga ratast väikesest künkast üles lükata, küsis kaks naist, ise sama vanad kui meie: „Kuidas küll sellise ratta selga saab?“ Sedasi, ütlesime, lendasime sadulasse ja jätkasime teekonda, jättes puumajad selja taha, mööda kultuurikilomeetrit edasi, lastes kella ja vongeldes jalakäijate vahelt läbi. Kõige toredam ja meeldejäävam oli aga üks juhtum bussipeatuses. Pingil istus keskealine naine kulunud T-särgis, jalge ees mitu plastikkotti. Ta näeb meid, justkui ehmub, ja hakkab valju häälega naerma, sellist pugisevat naeru, mis tuleb kuskilt väga sügavalt ‒ äärmiselt kummastav. Lehvitasime talle rõõmsalt ja naersime kaasa.

Aug 18, 2011

Mõtteblokk

Algab järjekordne päev ja ma ei ole jälle midagi veebipäevikusse kirjutanud. Tunnen sellest juba puudust ning minu peas on tekkinud mõtteblokk, sest viimastest päevadest oleks nii palju kirjutada. Kas või rõõmust tandemrattaga sõitmisel või Haapsalu idüllilistest vaadetest. Kuid praegu koosneb minu linnakirjutajaelu hoopis teistsugustest ülesannetest ja kogemustest kui tavaliselt. Seisan Deutsche Welle teleprogrammi tarvis kaamera ees tagahoovides ja muuseumides ja istun kaamera ees kohvikutes ja keeran - kaamera ees - teinekord viis korda ümber sama tänavanurga. Kes ootab täna õhtul uut postitust, võiks ehk parem telekat vaadata: kell 22.30 näitab ZDF saatesarjas „Ida iludused“ filmi, mis räägib Tallinnast.

Aug 15, 2011

Eelreklaam: portreelugu raadiojaamas Deutschlandradio Kultur

Kas soovite teha homme ennelõunal väikese pausi? Mis arvate, kui kuulaks õige kella 10.50 ja 11. 00 vahel kümme minutit raadiot ? Nimelt on sel kellaajal raadiojaama Deutschlandradio Kultur saatesarjas „Profil“ eetris minust väike portreelugu. Salvestasime selle juunis, kui grupp inimesi Berlin-Brandenburgi ajakirjanike liidust külastas kultuuripealinnu Tallinna ja Turut ja sai ühel õhtul kokku ka minuga. Pärast eetrisolekut on saadet veel mõnda aega võimalik kuulata aadressil www.dradio.de. Head kuulamist!

Reliktid


Minu maja all asub raamatupood. Nii nagu Kirjanike Majale kohane ongi, isegi kui tegu pole enam sellesamaga, mis nõukogude aastakümnetel, vaid antikvariaadiga, mis avati alles mõni aasta tagasi. Seal on, muidugi mõista, palju raamatuid, peamiselt eesti keeles, kuid on ka ingliskeelseid väljaandeid ja venekeelseid pildiraamatuid. Poes saab ka maha istuda ja automaadikohvi rüübata. Turistid leiavad sealt endale postkaarte ja kirjamarke, muusikaarmastajad vanu vinüülplaate. Ühes nurgas seisab aga kaks riiulit raamatutega, mis on iseäranis ära näperdatud ja kapsaks loetud – see on poe saksakeelsete raamatute osakond.


Seni avastamata aardeid sealt küll ei leia, seda mitte. Raamatupoe müüja Maiu Varner saab isegi veidike pahaseks, kui poodi astuvad saksa turistid ja uurivad, kas siin pole ehk müüa mõnda hästi säilinud linnaplaani 18. sajandist või mõne baltisaksa aadliperekonna kirjapärandit. Ta vastab seepeale, et sellised asjad peavad olema muuseumis, mitte poeriiulitel ning seepeale kaotab enamik kundedest saksa raamatute vastu ruttu huvi.

Sellest on muidugi natuke kahju, sest nende raamatute seltsis saab veeta tõeliselt nauditava ja mõtliku tunnikese.

Esimese hooga torkavad silma säärased veidrad pealkirjad nagu Majapidamiste reovee-puhastusseadmed ja asula reovee kasutus (1938), Fotograafia ja reproduktsioonitehnika aastaraamat 1911. aasta kohta (1911) või Metsa majandamise õpetus (1943), tuletades meelde, et niisama hästi kui kõik baltisakslased kuulusid haritud kõrgkihi hulka.

Peale selle leidub pühendusi, mis selgitavad kaunis ilukirjas, kes keda ja mille puhul on raamatuga meeles pidanud. Näiteks on keegi saanud leeri puhul raamatu vaimuliku mõtteluulega, meheõele on kingitud kokaraamat ning romaani Aastavahetusel Nöddebo pastoraadis (1884) tiitellehel seisavad read: „Minu kulla-kallile Galjale väikese märgina, et meenutan teid sõpruses ega unusta teid. Vana Hessinka.“ Ehk on see raamat viimane asi, mis tuletab meelde nende daamide südamesõprust …

Tillukesed kleebised ja templid viitavad raamatute kunagistele omanikele ja müüjatele: „Vandeadvokaat E. R. Koch, Reval“ on tutvunud raamatuga Ameerika ja amerikanism (1927), „Emil Treufeldi Pärnu Raamatu-ja noodikaupluses“ oli saadaval ajakiri Õngesport (1933). Eks inimesed käisid ju varemgi hea meelega kalal ja hankisid teavet uusimate õngeritvade ja kalahaiguste kohta. Ka Kuidas mängida tennist (1927), Terrassiaiandus ja eesaiad (1922) ning mõningad raamatud kudumise ja laulmise kohta on reliktid elu tollest küljest, mis kujutas endast toonagi lõbusat ja banaalset argipäeva. (Jälle meenub mulle Renata, kes mängis nii meelsasti Olafiga tennist.)

Eriti hästi meeldib mulle raamat Kodu ja köök, mis on ilmunud 1901. aastal Riias. Raamatu algusse ja lõppu jäetud tühjad lehed on ilusa puhta käekirjaga tihedalt täis kribitud mitmesuguseid retsepte: kõrvitsasupi retsept, pirukataigna retsept, apelsinimahla retsept ja okroška (vene kurgisupi) retsept. Aastate jooksul on sellesse käsiraamatusse sattunud nii mõnigi soustiplekk.


Kõige lõpuks avastan hulganisti Itaalia-teemalisi kaarte ja brošüüre, mille on 1930. aastate alguses välja andnud Itaalia Turismiamet. Itaalia Riviera, Põhja-Itaalia järved, By mail motor coach to Italy … Vihikukeses, mis kannab pealkirja Suve- ja sügispuhkused Itaalias on pilt Merano linna panoraamvaatega ja selle all kiri: „Esimene reis Itaaliasse ei jää kindlasti ainukeseks, sest kes on kord Itaaliat näinud, igatseb sinna ikka ja jälle tagasi.“ Soovin selle brošüüri kunagisele omanikule postuumselt, et tema esimene reis teoks sai.

Aug 13, 2011

Laupäev, sisseostupäev


Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Aug 11, 2011

Tuvide viis


Pilt on tehtud hommikuse jalutuskäigu ajal Toompeal. Ühel katusel istus kakskümmend seitse tuvi. Kuus lendas minema. Veel kuus lendas minema. Esimesed kuus tulid tagasi. Ka teised kuus tulid tagasi. Ja seal nad kõik kakskümmend seitse jälle istuvad. (Või umbes sedamoodi.)

Aug 10, 2011

Päev Pärnus

Eesti linnad on üksteisega tihedalt seotud ja täidavad sageli mingit kindlat funktsiooni. Nagu sain teada juunis, on Tartu vaimu ja ideede linn. Pärnu aga on jõudeoleku ja puhkuse linn ja seda nimetatakse ka suvepealinnaks.

Sel nädalavahetusel tegin pühapäevase väljasõidu, mis viiski mind Pärnusse. Suvepealinn on mõistagi palju väiksem kui päris pealinn. Idüllilisem, kirjum ning täis lükitud juugendstiili pärle. Esimene supelasutus rajati siia 19. sajandi keskpaigas ja varsti sai Pärnust Vene tsaaririigi armastatud kuurort ning pärast regulaarse laevaühenduse sisseseadmist üle Läänemere saabus 1930. aastatel õitseng. Nonde hiilgavate aegade mälestus on Ammende Villa, mille lasi 1904. aastal ehitada kaupmees Hermann Ammende, et pidada seal oma tütre pulmi.


Mulle jääb aga Pärnut meenutama üks meloodia. Pean alustama veidi kaugemalt, et sellest muusikapalast rääkida.

Hiljuti veetsin ühe teise pühapäevapärastlõuna Laial tänaval asuvas kohvikus, kus istutakse nikerdatud toolidel ja süüakse heegeldatud laualinadel šokolaadikoogikesi. Lugesin ka üht veidi vanamoodsat raamatut pealkirjaga „Kallis Renata“, kus õhetavate põskedega noored tüdrukud pidevalt valssi ja masurkat tantsivad. Taustaks mängis ‒ ehk juba liigagi sobivalt ‒ CD helge salongimuusikaga.

Pärnu Kuursaali ees istub müürinukil mees ja mängib akordionit. Muusika tuleb valjuhääldist, mis on peidetud heki sisse. Hetkeks kangastub mulle, kuis suvitajad Kuursaalis tantsivad, kuis härrad daame tantsule kutsuvad, kuis nood naeratades noogutavad, kergejalgselt õige rütmi leiavad ja end keerutada lasevad, kuni neil pea ringi käima hakkab. Oh, kuis Renata selliseid õhtuid armastas! Siin on ta jälle, mind hiljuti kohvikus saatnud meloodia.

Sellest avastusest elevil, küsin pargipingil istuvalt vanemalt abielupaarilt, mis muusika see on. Vanapaar vaatab mind hämmeldunult, küsigu ma seda ometi inimestelt, kes seda pidu korraldavad. Mõnisada meetrit eemal on püsti pandud vabaõhulava ning parajasti tehakse seal soundchecki ja timmitakse basse parajaks. Vaikselt hekist kostvat lauluviisi ei pane abielupaar tähelegi.


Õnneks leidsin olulise vihje üles ka abielupaari abita, akordioniga mehe nimi on Raimond Valgre. Ta sündis 1913 ja suri 1949. Vahepealsel ajal, 1930. aastatel, tõi ta inimesed salongidesse ja panin nad tantsima ‒ muu hulgas Saaremaa valssi.

Aug 8, 2011

Tänavad

Mulle tundub, et inimesed, kes praegu Tallinnas ei viibi või pole siin kunagi käinudki, saavad minu ajaveebi lugedes linnast mõningase ettekujutuse. Viimastel nädalatel olen kirjutanud mõnest inimesest, jutustanud lugusid, juhtinud tähelepanu detailidele, isegi ühele prügikastile. Siiski märkan, et sel kujutluspildil on midagi olulist puudu, nimelt vaade tänavatele.

Mõeldagu niisiis ümaratest munakividest sillutise juurde näiteks seesugused fassaadid:






Peaaegu juhuslikult on kõik fotod püstiformaadis. Kuna viimasel ajal on jutuks olnud võrdlus Pariisiga, ütlen järgmist: Pariis on ‒ Eiffeli tornist hoolimata ‒ horisontaalne linn, mille toredus näitab end kogu selle ulatuvuses. Tallinn on vertikaalne linn, sihvakam, oma elegantsis kõrguste poole pürgiv. Tallinn, see on kirikutornidest moodustuv siluett, see on gooti fassaadid ja vanad, kõrged pärnapuud. Pariis, see on paleed, sillad, mida on täis kogu Seine ning hoolikalt pügatud puude laiad alleed parkides.

Pean jälgima, et millestki ei jääks kirjutamata vaid seetõttu, et see on saanud mulle liialt tuttavaks. Kuid ka siis ei õnnestu mul mahutada veebipäevikusse kõiki selle linna tahke. Olen justnagu liblikapüüdja, kes jookseb järele kirjudele ja põgusatele hetkedele, tahtes neid kõiki oma võrku püüda. Aga see ei lähe tal korda. Kui ta püüab vasakul kinni kaks, lendab paremal kolm käest. Võib-olla ei nähta neid enam kunagi.

Minu kirjutuslaua kohal ripub nimekiri asjadest, millest tahaksin veel kirjutada. Näiteks teistest linnaosadest kui vanalinn ja Kalamaja. “Muudkui vanalinn“ ‒ nii kirjutasin äsja postkaardistendide valiku kohta. „Muudkui vanalinn“ ‒ see kehtib ka minu siin avaldatud elamuste, muljete ja kogemuste kohta, rippugu nimekiri siis laua kohal või mitte. Sest siin ma elan ja siin on kauge, möödunud mineviku jäljed, mida ma otsin, kergemini leitavad.

Veel on liblikapüüdjal ligi kaks kuud aega.