Kaks päeva Tartut (järg)

Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!

Kaks päeva Tartut- teine osa

Nagu kuu aega tagasi Tallinnas, nii on ka praegu Tartu puhul tegu vaid esimeste muljetega, mis ma pärast paari siin veedetud päeva endaga kaasa võtan. Ometi ei saa ma teisti kui pean Tartut kohe Tallinnaga võrdlema.

Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.

Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.

Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.

Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.

Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.

Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.

Kaks päeva Tartut – esimene osa

On tõesti märkimisväärne, et Tallinna linnakirjutaja esimene kohtumine lugejatega leidis aset Tartus. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga äärmiselt iseloomulik.

Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.

Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.

Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.

Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.

Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?