Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti. Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.
Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.
Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…
See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.
Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.
Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.
Posts
