Nov 24, 2011

Mõnus tunnike diivanil

Muretseks jõulukinke? Kus sa sellega! Parem mõtlen tagasi Tallinna peale. Meenutan linnakirjutajaaegu ja kõiki toredaid avastusi. Vaatan rahus fotosid, loen üht-teist ja saan jälle midagi uut teada. Olen ikka veel uudishimulik.

Minu fotonäitus „Tallinn – Inimeste ja majade lood“ on nüüd ka võrgus olemas, ühes kõigi piltide ja tekstidega. Siit leiab saksakeelse versiooni ja siit eestikeelse. Häid elamusi!

Oct 6, 2011

Veel üks tervitus lugejatele

Juba nädal aega ei ole ma enam Tallinnas. Ja nädal aega ei ole ma enam linnakirjutaja.

Enamikku neist inimestest, kes aitasid üsna erineval moel kaasa sellele, et siinsest projektist sai see, mis tast lõpuks sai, olen juba isiklikult tänanud. Oma lugejaid saan isiklikult tänada vaid erandjuhtudel, sest enamikku teist ma ei tunne. (Ehkki mõni lugeja tutvustas end kas hüvastijätukohtumisel või näituse avamisel. Mul oli selle üle tõesti hea meel!)

Seepärast tahan siinkohal veel kord südamest tervitada ja tänada kõiki selle ajaveebi lugejaid: mõtlesin teile palju! Mul on hea meel, et te selle blogi üles leidsite, selles ringi vaatasite ja sellele truuks jäite. Aitäh, kui te seda kellelegi soovitasite. Suur tänu paljude kenade, inspireerivate ja rikastavate kommentaaride eest! Nägemist ehk tšau, nagu eestlased ütlevad, kõike head ja võib-olla kohtume veel kunagi.

Oct 5, 2011

Fotod – näituse avamine

Nagu lubatud, mõni mäletsus näituse „Tallinn –inimeste ja majade lood“ avamiselt 2011. aasta 26. septembril Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus:








Järgemööda: Akadeemilise raamatukogu direktori Andres Kollisti ja minu, Tallinna linnakirjutaja, tervitussõnavõtt. Kohaletulnute esimesed uudishimulikud pilgud. Palju tänusõnu: Näiteks Nele Meikarile, kes tõlkis peale siinse blogi ka näituse tekstid või Michael Zinsmeisterile kui ühele neist, kes olid nõus laskma end selle näituse jaoks pildistada.

Fotod: Vahur Afanasjev. Teisi avamise pilte saab vaadata Akadeemilise raamatukogu kodulehelt.

Sep 28, 2011

P.S: Peatse kohtumiseni!

Raksed lahkumised kipuvad pikale venima. Annan endast veel Saksamaalt märku, mitte enam küll päris postitustega, sest võin neid kirjutada ainult siin Tallinnas. Kuid tahan panna veel üles eilse näituseavamise ja reedese hüvastijätukohtumise pilte. Niisiis, peatse kohtumiseni!

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Ma ei olnudki

Juhan Kreemi ettepanek oli ühtaegu kena ja provokatiivne: „Tulge meile Linnaarhiivi külla ja ma näitan Teile, mida mina linnakirjutaja all mõistan!“ Arusaadavalt ei olnud mul võimalik sellisest kutsest keelduda.

Juhan Kreem on ajaloolane ja tema doktoritöö käsitleb Tallinna linna suhteid maad valitsenud Saksa Orduga. Alates 1996. aastast töötab ta teadurina Tallinna Linnaarhiivis. Kui arhiivi jõuan, juhatab Juhan Kreem mind ruumi, mida ta nimetab „varakambriks“. Kuid see ei sära ega sätenda põrmugi ja ‒ vabandatagu mind ‒ näeb pigemini välja kui kütteruum. Laes jooksevad jämedad ventilatsioonitorud, kahe ukse taga seisavad suured metallist kapid hulga sahtlitega. Siin asuvadki Tallinna linna ajaloo kõige olulisemad dokumendid: uhked, paksude pitseritega kaunistatud ürikud, kiriku käsiraamatud, indulgentsikirjad ja arveraamatud. Kõige vanem dokument linnaarhiivis on 1237. aastast pärinev ürik, millega lubatakse Jaani seegile annetusi teha. Kõige olulisem on ehk ürik Lübecki õiguse annetamise kohta aastast 1248.


Vaadates neid isesuguseid sule ja tindiga käsitsi kirjutatud dokumente, jõuan peagi järeldusele: keskajal oli linnakirjutaja sama hästi kui täielikult minu vastand: nimelt hea juriidilise haridusega inimene, kes töötas linnavalitsuses ja koostas kohusetundlikult igapäevast asjaajamist kajastavaid dokumente. Linnakirjutaja tegevus oli läbi ja lõhki tehnilise iseloomuga ja sel polnud mingit pistmist kirjandusliku eneseteostusega.

Kui nii võtta, siis on Tallinna linnakirjutaja vanim suuremahuline teos nõndanimetatud märkmeraamat aastate 1333 – 1374 kohta. Tegu on raamatuga, kuhu üks linnateenistuja pani kirja kõik selle, mida ei tohtinud unustada: raehärrade ja maksude nimekirjad, märkmed sõjavarustuse väljalaenamisest ja ka lihtlabase ülestähenduse selle kohta, kelle kätte on antud linna tornide võtmed.


Linnakirjutajad ei võinud aimatagi, milline tähendus on neil kunagi tulevikus kroonikutena. Nad täitsid vaid oma kohust ega teadnud, et sajandeid hiljem hindame nende kirjapandut kui ajastu dokumente, pannes need välja hästi valvatud vitriinidesse. Milliseid 2011. aastat kajastavaid allikaid uuritakse 500 või 600 aasta pärast? Siinset ajaveebi kindlasti mitte. Kas tuleviku ajaloolastel õnnestubki meie aja infotulvas valikuid teha?

Varem oli pärgamenti üsnagi kasinalt ja see oli filtriks, mis sundis tegema vahet olulisel ja ebaolulisel. Aastal 1347 pidid ühele pärgamendirullile mahtuma kõik Tallinna linna õigused ja privileegid. Rull kirjutati tihedalt ja peenes kirjas täis ning kui sedasama teksti pidanuks kujundama arvutis, oleks kirja suuruseks valitud kõige rohkem 9. Kui Eestisse jõudis reformatsioon, taaskasutati aga ääretult pragmaatiliselt katoliku kiriku käsiraamatuid. Nende lehed pleegitati ja nad leidsid kasutust kaupmeeste arveraamatutena. Nii kumavadki mõne kaubaseisu arvestava rehnungi vahelt läbi liturgiliste laulude noodid.

Kuid kogu pedantsusele vaatamata ei suutnud ka keskaja linnakirjutajad täielikult hoiduda mõningasest sümpaatiast ilusa ja kõrvalise vastu. Et asi oleks ülevaatlikum, tähistasid nad erinevaid arveraamatu sissekandeid sümbolitega ‒ selle asemel, et kasutada meie kombel värvilisi märkepabereid. Nii mõnigi jurist näitas üles tõelist kunstiannet, visandades nõtke suletõmbega kaale, torne, hobuseraudu ja pudeleid. Alati ei piirdutud aga üksnes sümbolitega sissekannete eristamiseks. Vahetevahel ei saanud linnakirjutaja lihtsalt teisiti kui pidi raamatusse ka oma kolleegi lõusta maalima.

Vaat nii. Ehk ei peagi ma linnakirjutaja ametit internetiajastul täielikult kahtluse alla seadma? Olulised on nii arvud ja faktid kui ka ilusad sõnad ja pisiasjad.

P.S. Pildid nr 2, 3 ja 4 on pärit Tallinna Linnaarhiivist

Sep 27, 2011

Teated: neli intervjuud

Neil päevil saab Eesti meedias lugeda või kuulata lausa mitut minuga tehtud intervjuud. Esimene neist ilmus eile ajalehes Pealinn ja ma andsin selle tegelikult juba augustis. Enamikule küsimustest vastaksin aga praegu üsna samamoodi ja seepärast pole midagi lahti, kui see ilmub alles nüüd. Eile õhtust saadik on aga Postimehe online-väljaandes üleval lühike infotekst minu kohta ja ka intervjuu. Viimane on päris värske, vestlesin ajakirjanikuga alles eile ennelõunal Kadriorus NOP-i kohvikus. Eile õhtul pärast näituse avamist küsitlesid mind aga kaks raadioajakirjanikku. Esimene neist oli Kristel Kossar (kes on muuseas ka ühel näituse fotodest) ja teine oli Rootsi ajakirjanik Gunnar Bolin. Seda, mida rääkisin Kristel Kossariga, sai kuulda täna hommikul kell üheksa Kuku raadios. Millal läheb eetrisse intervjuu Rootsi raadiole, ma veel ei tea, kuid loodan peagi teada saada. (Võib-olla oskab mõni selle blogi lugejatest ka rootsi keelt? Mina rootsi keelt ei oska, see-eest rääkis Gunnar Bolin hästi saksa keelt.)

Kes nüüd kardab, et see ongi minu viimane postitus, siis olge mureta. Minu peas on hüvastijätupostitus küll juba peaaegu valmis ja ka sobiva foto tegin eile hommikul kell pool kaheksa, kuid viimane postitus on veel kirja panemata. Eks näis, millal mul selleks aega jääb. Praegu pean aga kindlasti veel linna peale minema, et üht-teist osta. (Pärast mitu päeva kestnud vihmasadu paistab täna jälle ere päike.)