Showing posts with label pisiasjad. Show all posts
Showing posts with label pisiasjad. Show all posts

Sep 28, 2011

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Ma ei olnudki

Juhan Kreemi ettepanek oli ühtaegu kena ja provokatiivne: „Tulge meile Linnaarhiivi külla ja ma näitan Teile, mida mina linnakirjutaja all mõistan!“ Arusaadavalt ei olnud mul võimalik sellisest kutsest keelduda.

Juhan Kreem on ajaloolane ja tema doktoritöö käsitleb Tallinna linna suhteid maad valitsenud Saksa Orduga. Alates 1996. aastast töötab ta teadurina Tallinna Linnaarhiivis. Kui arhiivi jõuan, juhatab Juhan Kreem mind ruumi, mida ta nimetab „varakambriks“. Kuid see ei sära ega sätenda põrmugi ja ‒ vabandatagu mind ‒ näeb pigemini välja kui kütteruum. Laes jooksevad jämedad ventilatsioonitorud, kahe ukse taga seisavad suured metallist kapid hulga sahtlitega. Siin asuvadki Tallinna linna ajaloo kõige olulisemad dokumendid: uhked, paksude pitseritega kaunistatud ürikud, kiriku käsiraamatud, indulgentsikirjad ja arveraamatud. Kõige vanem dokument linnaarhiivis on 1237. aastast pärinev ürik, millega lubatakse Jaani seegile annetusi teha. Kõige olulisem on ehk ürik Lübecki õiguse annetamise kohta aastast 1248.


Vaadates neid isesuguseid sule ja tindiga käsitsi kirjutatud dokumente, jõuan peagi järeldusele: keskajal oli linnakirjutaja sama hästi kui täielikult minu vastand: nimelt hea juriidilise haridusega inimene, kes töötas linnavalitsuses ja koostas kohusetundlikult igapäevast asjaajamist kajastavaid dokumente. Linnakirjutaja tegevus oli läbi ja lõhki tehnilise iseloomuga ja sel polnud mingit pistmist kirjandusliku eneseteostusega.

Kui nii võtta, siis on Tallinna linnakirjutaja vanim suuremahuline teos nõndanimetatud märkmeraamat aastate 1333 – 1374 kohta. Tegu on raamatuga, kuhu üks linnateenistuja pani kirja kõik selle, mida ei tohtinud unustada: raehärrade ja maksude nimekirjad, märkmed sõjavarustuse väljalaenamisest ja ka lihtlabase ülestähenduse selle kohta, kelle kätte on antud linna tornide võtmed.


Linnakirjutajad ei võinud aimatagi, milline tähendus on neil kunagi tulevikus kroonikutena. Nad täitsid vaid oma kohust ega teadnud, et sajandeid hiljem hindame nende kirjapandut kui ajastu dokumente, pannes need välja hästi valvatud vitriinidesse. Milliseid 2011. aastat kajastavaid allikaid uuritakse 500 või 600 aasta pärast? Siinset ajaveebi kindlasti mitte. Kas tuleviku ajaloolastel õnnestubki meie aja infotulvas valikuid teha?

Varem oli pärgamenti üsnagi kasinalt ja see oli filtriks, mis sundis tegema vahet olulisel ja ebaolulisel. Aastal 1347 pidid ühele pärgamendirullile mahtuma kõik Tallinna linna õigused ja privileegid. Rull kirjutati tihedalt ja peenes kirjas täis ning kui sedasama teksti pidanuks kujundama arvutis, oleks kirja suuruseks valitud kõige rohkem 9. Kui Eestisse jõudis reformatsioon, taaskasutati aga ääretult pragmaatiliselt katoliku kiriku käsiraamatuid. Nende lehed pleegitati ja nad leidsid kasutust kaupmeeste arveraamatutena. Nii kumavadki mõne kaubaseisu arvestava rehnungi vahelt läbi liturgiliste laulude noodid.

Kuid kogu pedantsusele vaatamata ei suutnud ka keskaja linnakirjutajad täielikult hoiduda mõningasest sümpaatiast ilusa ja kõrvalise vastu. Et asi oleks ülevaatlikum, tähistasid nad erinevaid arveraamatu sissekandeid sümbolitega ‒ selle asemel, et kasutada meie kombel värvilisi märkepabereid. Nii mõnigi jurist näitas üles tõelist kunstiannet, visandades nõtke suletõmbega kaale, torne, hobuseraudu ja pudeleid. Alati ei piirdutud aga üksnes sümbolitega sissekannete eristamiseks. Vahetevahel ei saanud linnakirjutaja lihtsalt teisiti kui pidi raamatusse ka oma kolleegi lõusta maalima.

Vaat nii. Ehk ei peagi ma linnakirjutaja ametit internetiajastul täielikult kahtluse alla seadma? Olulised on nii arvud ja faktid kui ka ilusad sõnad ja pisiasjad.

P.S. Pildid nr 2, 3 ja 4 on pärit Tallinna Linnaarhiivist

Sep 17, 2011

Praegu


See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.

Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.

Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.

Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.

Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.

Sep 4, 2011

Pidu Uues Maailmas



Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.


Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.


Aug 13, 2011

Laupäev, sisseostupäev


Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Aug 5, 2011

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 3. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Olgugi et see pole kunstina mõeldud, näeb see ometigi väga vahva välja. Mina nimetaksin seda juhuse tahtel sündinud kunstiks, mis läheb teinekord sujuvalt üle tänavakunstiks. Siin ei ole enam tõesti vaja küsida: „Mida tahab kunstnik meile sellega öelda?“ Kunstnikul ei olnud (ilmelt) üldse mõttes kunsti teha.

See kunstnik oli koduperenaine.


See kunstnik oli elektri alajaama isolaatorite värvija.


See kunstnik külastas Kiek in de Kök`i.


See kunstnik oli Transpordiameti töötaja.


See kunstnik tüdines tervisejooksust.

Jul 21, 2011

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Jul 10, 2011

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 1. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Neid võib leida kas või fassaadidel. Kord ronivad mööda katuseviile vaarikad, kord on müürikivid suukorviks, kord näitab vihmaveetoru keelt.





See prillidega härrasmees elab Pikal tänaval. Temast räägitakse järgmist lugu. Kord võtnud rikas kaupmees ilusa noore naise. Noorpaari õnne tumestanud vaid üks asi, nimelt tuli naisel, kui ta õhtuti lahti riietus ja öösärgi selga libistas, taluda endal võõraid pilke. Vastasmaja naaber, vana piiluja, vahtis häbematult noorpaari aknast sisse. Kumba nood pilgud enam häirisid, kas ilusat naist või tema abikaasat, lugu ei räägi. Igatahes osutus rikas kaupmees nutikaks meheks, kes leidis hädale rohtu. Ta laskis valmistada büsti, mis oli otsekui uudishimuliku naabri suust kukkunud ja kinnitas selle katuseharjale. Sealtpeale tulnud naabril iga kord, kui ta tahtis kaeda kaunist neidist, vaadata tõtt ka iseendaga. See ajanud tal vahtimise isu ära. Nii vast elanudki kaupmees ja tema naine õnnelikult oma elupäevade lõpuni...

Jul 8, 2011

Kudumisgrafiti (järg)

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:



Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.