Showing posts with label Grafiti. Show all posts
Showing posts with label Grafiti. Show all posts

Sep 7, 2011

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Aug 26, 2011

Grafiti ilma nõela pistmata


Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.

Jul 21, 2011

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Jul 8, 2011

Kudumisgrafiti (järg)

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:



Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.

Jun 28, 2011

Kudumisgrafiti


Alternatiiv vanaema jaoks valmistatud pajakinnastele: kudumisgrafiti! Palju, palju koolilapsi kudus ja heegeldas ning nüüd kaunistavad nende tööd Tammsaare parki kirjude värvilaikudena. Mulle igatahes meeldib!