Õhupallid öötaevas

„Happy birthday“ ‒ selliselt kõlas nii USA välisministri Hillary Clintoni kui ka Iiri lauljatari Sinéad O´Connori tervitus Eestile. Kui nii võtta, siis peeti laupäeval taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul tõesti suurt sünnipäevapidu. Toimus tasuta kontsert („Vabaduse laul“), kus esinesid mitmesugused muusikud, peeti kõnesid ja anti edasi videotervitusi ning kõige lõpus oli ilutulestik. Järgmisel päeval tähistati „Islandi päeva“.

Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 ei tulnud nagu pauk selgest taevast ‒ ja ometi ei saanud selles ka lõpuni päris kindel olla. Nõukogude Liidu autoriteet hakkas murenema 1980. aastate keskpaigast, samal ajal kogusid jõudu rahvuslikud ja reformiliikumised. Suursündmusi nagu 1989. aasta 23. augustil toimunud Balti kett ja poliitilisi teetähiseid nagu 1988. aastal vastu võetud ühepoolne suveräänsusdeklaratsioon või rahvushümni kasutuselevõtt tuli riburadamisi ning need kõik lõid eeldused selleks, et astuda 20. augustil 1991 Moskva putšikatse tuules viimane samm.

Samal ajal kui poliitikud nõu pidasid, kuidas Moskva sündmustele reageerida, kogunesid inimesed Tallinnas Toompea lossi ette ja teletorni juurde. Polnud teada, kas sõjavägi asub Moskva putšistide poolele või mitte ning rahvas tahtis – kui asi läheb tõsiseks ‒ sõduritele vastu astuda. Sõjavägi relvi siiski ei haaranud ning hilisõhtul kell 23.02 kuulutasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongress Eesti taas iseseisvaks. Kahe päeva pärast tunnustas Island esimese Lääne-Euroopa riigina ametlikult Eesti vabariiki.

Hetk enne 20 aasta taguse maagilise kellaja kukkumist lugesid laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesed üheskoos järelejäänud sekundeid. Seejärel lasid nad lendu õhupallid, mille olid saanud lauluväljakule sisenedes. Tuhanded valged kerad tõusid üles öötaeva poole.

Kas iga õhupall kandis pilvede poole ka mõne soovi? See, mida eestlased 1980. aastate lõpus igatsesid ja mille nimel võitlesid, on ühemõtteliselt selge. Inimesed tolleaegsetel videotel meenutavad mulle pilte 1980. aastate Lääne-Saksamaa rahudemonstratsioonidest: südamlikud jalgpallurisoenguga mehed, värviliste nailonjakkidega naised, nende hulgas vanemad inimesed, näod vagusid täis. Kui mõtlen Saksamaa peale, tundub mulle, justnagu oleks see kõik olnud sada aastat tagasi, kuid ajahüpe, mille on viimase kahekümne aastaga teinud läbi Eesti, on võrratult vägevam. Mida soovivad aga inimesed, kes end toona vabaks laulsid, täna? Või oli suurem osa laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesi soovidetagi õnnelik?
Kui vaatan neid inimesi, ise muheledes, nähes neljakümneaastaseid mehi häbenemata sinimustvalgeid heegeldatud mütsikesi kandmas, tundub mulle, otsekui tunneksid eestlased oma rahvusele mõeldes siirast õnne.

Laulupidu

Jah, ma poetasin mõne pisara. Ehkki ma pole ju eestlane. (Kas tohin sellest hoolimata nutta?) Ehkki ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ei olnud ma arvestanud sellega, mis tuli. Avalauluna kõlas „Mis maa see on?“ ja seejärel hümn. Istusime loožis, niisiis keset koore, nii meist vasakul kui ka paremal seisis sadu laulvaid inimesi. Ja ei laulnud ainult koorid, vaid nendega ühines ka publik. Sel moel laulu keskel polnud ma kunagi olnud. Minu ümber oli vaid laul. Jah, oli tõepoolest selline tunne, et kogu rahvas laulab. See oli ülev hetk, mis läks otse südamesse.

See, mis tol reedel õhtul järgnes, oli tõeline vaatemäng. Laululava esine oli otsekui kirjudest rahvariietest meri, mis voogas, laineid üksteise poole ja jälle eemale tõugates. Mind kütkestas, kuidas korratust keerisest ilmusid ikka ja jälle geomeetrilised kujundid! Kui aga viis tuhat seelikut ühel ja samal ajal ümber oma telje keerutasid, kuulis kahinat ka päris kõrgel.

Laulu- ja tantsupeo külastajate jaoks oli tähtsaim päev aga pühapäev. (Lühidalt ametlik teave: sel nädalavahetusel toimunud laulu- ja tantsupidu ei olnud üldlaulu- ja tantsupidu, mis tuleb jälle alles 2014. aastal, vaid noorte tantsu- ja laulupidu. Tantsupidu oli reede ja laupäeva õhtul, laulupidu pühapäeva pärastlõunal. Pühapäeva ennelõunal toimus ka suur rongkäik ning tantsijad, lauljad ja muusikud liikusid üheskoos kesklinnast lauluväljakule.)


Minu ajaveebi saksa lugejad kujutavad pühapäevast meeleolu ehk kõige paremini ette, kui nad mõtlevad hiigel-, hiigelsuurele, rõõmsale ja kirjule rahvapeole. Ainult laste lõbustusatraktsioonid tuleb kujutluspildilt välja jätta. Baieri lugejad peavad välja jätma ka õlu, sest see ei mängi siin olulist rolli. Juurde tuleb aga mõelda võimas laulukoor ja suur piknikuväli, millele inimesed oma tekid laiali laotavad.

Õigupoolest tulevad eestlased kokku äärmiselt vastumeelselt, see ei ole, nagu nad ütlevad, nende loomuses. Laulupeol teevad nad aga erandi, siis tervitatakse rõõmsalt igaüht ja jääb tõesti mulje, et pool Eestimaad koguneb piknikule. Niisiis kes püüab sellest peost oma peas pilti maalida, peaks viimaks lisama ka järgneva mõtte, nimelt, et kõik peokülalised tunnevad end üksnes seetõttu, et nad on kokku tulnud, ühe suure perena. Kindlasti ka ühe rahvana.

Kõrvalepõige laulupeo ajalukku

Et esimene eesti laulupidu toimus 1869. aastal Tartus, teab siinmail iga sülelapski. Esimese laulupeo algataja oli publitsist Johann Voldemar Jannsen ja juba toona tuli kokku ligi 850 osavõtjat ja 15 000 pealtvaatajat. Sellel peol, nagu ka rahvusliku ärkamise ajal toimunud järgmistel laulupidudel oli poliitiline iseloom, laulud tugevdasid rahvuslikku identiteeti ja ühtlasi aitasid eristuda sakslastest ja venelastest.

Inspiratsiooni olid toonased laulupeo teerajajad saanud siiski baltisakslastelt, kes olid juba mõni aasta varem korraldanud samalaadseid üritusi väiksemas mastaabis. Pärast seda kui Jannsen oli osa võtnud 1857. ja 1866. aasta balti laulupidudest Tallinnas, kasutas ta 1869. aastal ajendina pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva, et taotleda luba eesti laulupeo korraldamiseks. Kümme aastat hiljem toimus teine laulupidu. Sellega sarnane traditsioon kujunes välja ka Lätis ja Leedus.


Aastakümneid toimusid laulupeod üksnes ülevalt poolt ette antud raamides, kõigepealt tuli ülistada tsaari, hiljem Leninit ja Stalinit. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel säilitada laulupidu päris omaenda peona. Pärast kohustuslike numbrite esitamist võeti lõpuks üles ikkagi vanad ja armsad laulud ja viisid. 1989. aastal sai sellest Eesti, Läti ja Leedu rahva poolt alles hoitud traditsioonist „laulva revolutsiooni“ liikumapanev jõud. Alates 2003. aastast kuuluvad kõigi kolme Balti riigi laulu-ja tantsupeod UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kõige kauemaks jäävad mulle aga ilmselt meelde inimeste näod. Lapsed lauluväljakult lahkumas, ülemeelikus tujus, sest kõik läks hästi korda, mõni on võtnud teise kukile. Poisid, kes astusid rongkäigus teiste ees ja kandsid väikeste lapsekätega raskeid lippe. Rahvariiete, päikeseprillide ja lillepärgadega teismelised, uhked õpetajad, väsinud tantsijad, suikumas õndsalt puude varjus.

Hommikumuusika

Hommikul ei ärata mind sugugi äratuskella tirin, plärin ega helin.
Äratajaks on hoopis eesti hümn. Igal hommikul kella seitsme ajal heisatakse Pika Hermanni tippu Eesti lipp. Samal ajal kõlab hümn: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pikk Hermann kuulub Toompea lossikompleksi juurde, kus käib koos Eesti parlament, Riigikogu.

Eesti hümni meloodia autor on Hamburgist pärit Friedrich Pacius, kes elas suurema osa elust Soomes. Hümni sõnad kirjutas eesti ajakirjanik ja kirjanik Johann Voldemar Jannsen ning esimest korda lauldi seda 1869. aasta üldlaulupeol Tartus. 1920. aastal kinnitati see Eesti Vabariigi hümniks.

Nõukogude ajal oli hümn keelatud. Sellest hoolimata kuulsid paljud eestlased seda iga päev. Põhja-Eestis oli võimalik kuulata Soome raadiot ning seal kõlas see meloodia igal õhtul saatepäeva lõpetuseks. Nimelt lauldakse ka Soome riigihümni Paciuse viisil, olgugi et teiste sõnadega.

Laulva revolutsiooni ajal tuli Eesti hümn uuesti kasutusele, samuti nagu sini-must-valge lipp. Juba 1989. aastal, kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist, lehvis sini-must-valge jälle Pika Hermanni tipus.