Meelissõnad – II osa

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu:

Meelissõnad – I osa

Eesti keel ei kuulu selliste keelte hulka, mida saksa emakeelega inimesel oleks kerge õppida. Üheks põhjuseks on kas või 14 käänet, erinevad tegevusnime vormid ja täishäälikute rohkus. (Ääremärkus: soome-ugri keelena on eesti keel lähedalt suguluses soome ja kaugemalt ungari keelega.)

Kui hakata sõnu õppima, pole sakslasel seevastu põhjust nuriseda. Nimelt on eesti keelde sajandite jooksul kogunenud üllatavalt palju saksa laensõnu. On tore ja innustav neid sõnu järgemööda avastada. Näib, nagu tahaks keel nende sõnade kaudu öelda: „Õpi mind!“

Niisiis: saksa „Reise“ on eesti „reis“, „Apotheke“ on „apteek“ ja „Treppe“ on „trepp“. Kui sõna algab saksa keeles häälikuga „sch“ („š“), kaob see eesti keeles lihtsalt ära, sest eestlasele ei meeldi susistada. Eesti „tund“ on saksa „Stunde“, „tuba“ on „Zimmer“ ning „pekk“ on „Speck“. Ning saksakeelne „Schlossplatz“ muutub eesti keeles „Lossi platsiks“.

Ka ei leidu eesti tähestikus „z“ tähte. Lähemalt vaadates osutubki ta tegelikult üleliigseks, mille tõestuseks on järgmised sõnad: „politsei“ („Polizei“), „residents“ („Residenz“) ja „vürts“ („Gewürz“). Kes sõnas „vürts“ lisaks ka „ge“ alla neelas, seda ma ei tea.

Sel viisil kokkuhoitud tähed jätavad aga ruumi rohketele „öö-dele“ ja „aa-dele“, nagu sõnades: „mööbel“, „daatum“ ja „fotoaparaat“. Kui sa seejuures üritad veel moodustada frangi murde kombel keeletipu „r“-i ning hääldad „p-d“ ja t-d“ veidi pehmemalt, tead keelest juba nii mõndagi. „Pilt“ („Bild“), „tekk“ („Decke“) ning „prillid“ („Brille“), kas pole?

Kui räägin mõnele eestlasele, et mind ajavad sellised sõnad muigama, ei saa ta sellest aru. „Mis mõttes naljakas? Sõnu kirjutatakse lihtsalt nii, nagu neid hääldatakse.“ See on tõsi. Ja ometi tuletavad nad mulle aeg-ajalt meelde kuueaastaste laste püüdeid kirjutama õppida. Ning see on pigem „reekel“.

Eriti ilusaid (saksa ja teiste keelte) laensõnu: