Showing posts with label suvi. Show all posts
Showing posts with label suvi. Show all posts

Sep 28, 2011

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Sep 1, 2011

Täitumised

Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.

Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.

Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.

Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.

Aug 30, 2011

... et tuli eal ei kustuks


Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu

Aug 20, 2011

Päev Haapsalus – 1. osa

Nüüd olen ära käinud ka Haapsalus. Külaskäik sai jällegi teoks pühapäevase väljasõidu raames ja kiire võrdlusena olgu öeldud, et Haapsalu on üsna Pärnu moodi, ainult et külahõngulisem ja seetõttu õdusam.

Haapsalu on kuulus õhkõhukeste sallide poolest, mida seal valmistatakse. Sellise salli kude peab olema nii peen, et sall mahub läbi sõrmuse. Kui ses väikelinnas jalutasime, leidis parasjagu aset tänavafestival ja programmi osana toimus ka kudumisvõistlus. Joonise järgi kudumises võttis mõõtu oma kakskümmend daami, noorim osaleja oli vaevu 16 täis ‒ julgegu veel keegi öelda, et käsitöö on midagi vanaemade jaoks.


Haapsalu hiilgeaegu meenutab raudteejaam, kus rongid kahjuks enam ei peatu, küll aga bussid. Kui raudteejaam 1907. aastal valmis sai, võis Haapsalu kiidelda sellega, et seal asub Euroopa pikim katusega kaetud perroon (214 meetrit). Haapsalusse suunduv raudteelõik suleti 1990. aastate keskpaiku, sealtpeale on Tallinnast saabuvate rongide lõpp-peatuseks Riisipere. 2004. aastast saadik pole isegi enam rööpaid, jäänud on vaid raudteemuuseum ja paar vana vedurit.


Oma endisest tähendusest on vähem minetanud Kuursaal ja rannapromenaad. Seal naudivad külastajad praegugi heegeldatud laudlinadel kohvi ja kooki ning patseerivad mõõdetud sammul uniselt loksuva vee ääres. Väikeste heledate puumajade kohal troonivad aga kaitsvalt piiskopilinnuse varemed. Omal ajal kuulus linnus mitme sajandi kestel Saare-Lääne piiskopkonnale.


Aug 13, 2011

Laupäev, sisseostupäev


Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Aug 10, 2011

Päev Pärnus

Eesti linnad on üksteisega tihedalt seotud ja täidavad sageli mingit kindlat funktsiooni. Nagu sain teada juunis, on Tartu vaimu ja ideede linn. Pärnu aga on jõudeoleku ja puhkuse linn ja seda nimetatakse ka suvepealinnaks.

Sel nädalavahetusel tegin pühapäevase väljasõidu, mis viiski mind Pärnusse. Suvepealinn on mõistagi palju väiksem kui päris pealinn. Idüllilisem, kirjum ning täis lükitud juugendstiili pärle. Esimene supelasutus rajati siia 19. sajandi keskpaigas ja varsti sai Pärnust Vene tsaaririigi armastatud kuurort ning pärast regulaarse laevaühenduse sisseseadmist üle Läänemere saabus 1930. aastatel õitseng. Nonde hiilgavate aegade mälestus on Ammende Villa, mille lasi 1904. aastal ehitada kaupmees Hermann Ammende, et pidada seal oma tütre pulmi.


Mulle jääb aga Pärnut meenutama üks meloodia. Pean alustama veidi kaugemalt, et sellest muusikapalast rääkida.

Hiljuti veetsin ühe teise pühapäevapärastlõuna Laial tänaval asuvas kohvikus, kus istutakse nikerdatud toolidel ja süüakse heegeldatud laualinadel šokolaadikoogikesi. Lugesin ka üht veidi vanamoodsat raamatut pealkirjaga „Kallis Renata“, kus õhetavate põskedega noored tüdrukud pidevalt valssi ja masurkat tantsivad. Taustaks mängis ‒ ehk juba liigagi sobivalt ‒ CD helge salongimuusikaga.

Pärnu Kuursaali ees istub müürinukil mees ja mängib akordionit. Muusika tuleb valjuhääldist, mis on peidetud heki sisse. Hetkeks kangastub mulle, kuis suvitajad Kuursaalis tantsivad, kuis härrad daame tantsule kutsuvad, kuis nood naeratades noogutavad, kergejalgselt õige rütmi leiavad ja end keerutada lasevad, kuni neil pea ringi käima hakkab. Oh, kuis Renata selliseid õhtuid armastas! Siin on ta jälle, mind hiljuti kohvikus saatnud meloodia.

Sellest avastusest elevil, küsin pargipingil istuvalt vanemalt abielupaarilt, mis muusika see on. Vanapaar vaatab mind hämmeldunult, küsigu ma seda ometi inimestelt, kes seda pidu korraldavad. Mõnisada meetrit eemal on püsti pandud vabaõhulava ning parajasti tehakse seal soundchecki ja timmitakse basse parajaks. Vaikselt hekist kostvat lauluviisi ei pane abielupaar tähelegi.


Õnneks leidsin olulise vihje üles ka abielupaari abita, akordioniga mehe nimi on Raimond Valgre. Ta sündis 1913 ja suri 1949. Vahepealsel ajal, 1930. aastatel, tõi ta inimesed salongidesse ja panin nad tantsima ‒ muu hulgas Saaremaa valssi.

Aug 3, 2011

Apteegisaladused

Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti.

Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.

Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.

Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…


See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.

Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.


Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.

Jul 13, 2011

Suvila asemel

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.



Jul 12, 2011

Õhtumuusika

Nüüd, kus Toompealt kostev muusika kõlab iga päev kaks minutit varem, muutun ma nukraks. Pika Hermanni tipus asuv Eesti lipp langetatakse täpselt päikese loojangul ja selle taustal kõlab rahvaviis. Igal õhtul avatud aknal istudes tean täiesti kindlalt: pikemaks suvi enam ei lähe.

Jul 1, 2011

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?



Jun 21, 2011

Koit ja Hämarik

Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)

Mõistagi ei hakanud me seda saksa keelde ümber pandud muistendit uuesti tagasi eesti keelde tõlkima. Et aga minu mitu Eesti tuttavat ütlesid, et pole seda lugu enam ammu kuulnud, viitan siinkohal eestikeelsele Wikipediale. Niisiis, kes tahab seda lapsepõlvest tuttavat lugu uuesti lugeda, vaadaku siit järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Koit_ja_H%C3%A4marik

Minu arvates on see imeline ja mõjus muinasjutt. Ta näitab, kuivõrd on põhjamaa inimeste elulaad olnud ja on ka praegu mõjutatud loodusest, aastaaegadest, suve ja talve vastandlikkusest. Sellist muinasjuttu lihtsalt ei saaks Saksamaal jutustada, sest meile on sellised võimsad loodusnähtused nagu Koidu ja Hämariku kohtumine võõrad.

Jun 4, 2011

Sirelilõhn


Ma ei tea ühtki teist linna, kus kasvaks nii palju sirelipõõsaid. Juba päevi kannab tuul sirelilõhna läbi linna ja see teeb mind lausa purju.

May 13, 2011

Suvikevad (järg)


Pilt on üles võetud Kumu kunstimuuseumi ees, kui õhku täitis korraga lindude kisa. Ka rändlinnud naasevad.

May 11, 2011

Suvikevad


Foto on tehtud Harju mäel Toompea jalamil. Et keegi enam ei arvaks, et ma torman siinkandis endiselt mütsi ja kinnastega ringi. See on möödanik, see oli eelmisel nädalal. Taevas on juba mitu päeva pilvitu, puud lähevad üha rohelisemaks ja inimesed laevad end päikese käes. Täna algas suvikevad!

May 3, 2011

Ootused

Siin ma olen. Saabusin täpselt 1. mail. Õigupoolest küll 1. mai hilisõhtul, varasem lend tühistati. Alguses olin pettunud, sest olin tahtnud näha Eestit ja Tallinnat päevavalges. Kuid ega päike ei tahtnudki loojuda. Lennuk lendas muudkui põhja poole ja päike samuti. Kui mu õhusõiduk kell 22.45 (kohaliku aja järgi) pöörde maandumisraja poole tegi, nägin Läänemere kohal veel viimast siilu punast taevast. Aimdus eesootavast!

Minult on viimaste päevade jooksul küsitud, mida ma oma Tallinnas viibimiselt ootan. Suurt midagi. Sest sel hetkel, kui ma midagi ootan, ei käi ma siin linnas enam eelarvamustevabalt ringi. Aga pika ja valge suve üle tunnen rõõmu küll.

Veel on ilmad jahedad, peaaegu talvised. Interneti ilmateate järgi on kolm kraadi sooja. Siinsed inimesed kinnitavad mulle: eelmisel nädalal olevat olnud soojem. Puud ei ole veel lehte läinud ja hoovides sulavad viimased määrdunud lumehunnikud.

Ma ei ole kärsitu ja kannatan need kolm soojakraadi välja, suvi tuleb kindlasti kiiremini kui arvata oskad. Tallinnas tõusis täna päike kell 5.17 ja 21.19 läheb ta looja. See teeb päeva pikkuseks 16 tundi ja kaks minutit. Võrdluseks: tänane päev Münchenis kestab vaid 14 tundi ja 37 minutit. (Päike tõusis 5.52, loojub 20.29). Kevadlilli on aga praegugi. Paksudes vammustes naised ja mehed müüvad koduaia nartsisse ja tulpe ning priimula- ja stsillakimbukesi.

Mäletan lapsepõlvest ühte luuletust, milles stsilla sinine õis ütleb: „Sama sinine ja puhas on suvetaevas.“