Jun 28, 2011

Kudumisgrafiti


Alternatiiv vanaema jaoks valmistatud pajakinnastele: kudumisgrafiti! Palju, palju koolilapsi kudus ja heegeldas ning nüüd kaunistavad nende tööd Tammsaare parki kirjude värvilaikudena. Mulle igatahes meeldib!

Jun 27, 2011

Meelissõnad – II osa

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu:





Jun 24, 2011

Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.

Jun 22, 2011

Eelreklaam: Linnakirjutaja WDR 5 raadioprogrammis

Homme on (juhtumisi) nii kaheksal Saksamaa liidumaal kui ka Eestis riiklik püha (Kristuse ihu püha Saksamaal ja võidupüha Eestis). See on hea põhjus kuulata rahus raadiot, näiteks saadet „Scala – Aktuelles aus der Kultur“ („Scala – Aktuaalset kultuurivallast“) WDR5 programmis. Kohe saate alguses saab kuulda minuga tehtud intervjuud ja kahte blogi sissekannet. (Kena vaheldus: ärge lugege ajaveebi, vaid kuulake seda!) Saates on jutuks ka kultuuripealinna aasta ja selle keskne teema „Mereäärsed lood“: http://www.wdr5.de/sendungen/scala/s/d/23.06.2011-12.05/b/geschichten-vom-meer-und-von-mehr.html

Saade on WDR5 raadioprogrammis eetris homme kella 12.05 kuni 13.00 ja kordusena kella 23.05 kuni südaööni. Kes ei ela Põhja-Reini-Vestfaali liidumaal, saab, nagu ikka, saatest osa interneti vahendusel: http://www.wdr.de/wdrlive/wdrplayer/wdr5player.html

Head kuulamist!

Jun 21, 2011

Koit ja Hämarik

Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)

Mõistagi ei hakanud me seda saksa keelde ümber pandud muistendit uuesti tagasi eesti keelde tõlkima. Et aga minu mitu Eesti tuttavat ütlesid, et pole seda lugu enam ammu kuulnud, viitan siinkohal eestikeelsele Wikipediale. Niisiis, kes tahab seda lapsepõlvest tuttavat lugu uuesti lugeda, vaadaku siit järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Koit_ja_H%C3%A4marik

Minu arvates on see imeline ja mõjus muinasjutt. Ta näitab, kuivõrd on põhjamaa inimeste elulaad olnud ja on ka praegu mõjutatud loodusest, aastaaegadest, suve ja talve vastandlikkusest. Sellist muinasjuttu lihtsalt ei saaks Saksamaal jutustada, sest meile on sellised võimsad loodusnähtused nagu Koidu ja Hämariku kohtumine võõrad.

Jun 20, 2011

Vilista sellele!


Oh ei, ma ei taha hoiatada taskuvaraste eest, mind huvitab väike kleepekas sildi keskel:

LINDUDEL ON KEELATUD LAULDA TÖÖPÄEVADEL KELLA 23-st KUNI 9-ni.

(Õnneks linnud vilistavad sellele.)

Jun 19, 2011

Jutuke pühapäevakohvi kõrvale

Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab uhke maja. Selle fassaad on kaetud ookerkollase krohviga, aknaid raamivad valged äärised ja nende kohal on kaarjad viilud. Esimesele korrusele viib väike trepp ja oledki astunud sisse martsipanituppa, mis kuulub Kalevi šokolaadivabrikule. Paremat kätt müüakse vitriini taha välja pandult hõrke kompvekke. Vasakul istub Külli Mihkla ja maalib ingelliku kannatuse ja täpse käega martsipanikujukesi.

Külli on õppinud graafikuks ja tegeles aastaid tarbegraafikaga. Kui tema töös hakkas üha enam ja enam võimust võtma arvuti, pööras ta moodsale tehnikale selja ja vahetas hiire jälle pintsli vastu. Mõnda aega töötas ta portselanimaalijana, aga viimased kaheksa aastat on ta kastnud pintslit toiduvärvi sisse, joonistades päevast päeva paljudele väikestele loomakestele armsaid nägusid. Koerad, ahvid, kassid, linnud, kalad, kilpkonnad ‒ vaateakendel on esindatud pea kõik loomaliigid.

Suurem osa neist ligikaudu 200 vormist, mille abil magusast mandlimassist saavad armsad kujukesed, on 19. sajandist pärit originaalid. Tol ajal kuulus maja baltisaksa juurtega Studede perekonnale, kelle Pikale tänavale rajatud martsipanitootmine oli tõeline edulugu. Need hõrgud maiustused olid sedavõrd kuulsad, et nendega varustati omal ajal isegi tsaari õukonda Peterburis. See ajaloojärk leidis lõpu 1939. aastal baltisakslaste „ümberasustamisega“, kui Eestist lahkus teiste hulgas äri tollane omanik Alexander Reinhold Stude.

Ka pensionil olles on 79-aastane Otto Kubo martsipanitoa hea haldjas. 56 aastat tagasi alustas ta kondiitritoodete vabrikus „Kalev“ tööd keemikuna, seejärel oli ta rohkem kui 30 aastat kesklaboratooriumi juhataja, hiljem peadirektori asetäitja välissuhete alal. „Kalevi“ vabrik, mis kannab seda nime aastast 1948, loodi 1940. aastal, kui Pika tänava äri natsionaliseeriti ja liideti mitme teise kondiitritööstusettevõtte ja magusatootjaga.

Otto Kubo räägib suurepäraselt saksa keelt, ta väljendusviis on rafineeritud ja ta kõneleb aeglaselt, et leida sobivaid väljendeid. Ta õppis saksa keelt poisikesena oma vanaemalt, kes oli pärit baltisaksa-rootsi perekonnast. Seepärast on Ottol alati eriti hea meel, kui martsipani saladuste vastu tunnevad huvi saksa keelt rääkivad külalised. Ta astub tagatoast müügiruumi ja annab selgutusi kõigi nende aarete kohta, mis ta on aastate jooksul kokku kogunud: vanad reklaamkuulutused ajalehest „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“, martsipaninukuke, mille kinkis 1935. aastal pulmadeks peigmees oma väljavalitule, poe ülesvõte aastast 1924, mis kujutab uhket Studede perekonda koos klientide ja töötajatega tähistamas ettevõtte juubelit.

Martsipanitoa endisi sakslastest omanikke ei jõudnud Otto Kubo tundma õppida, sest oli 1930. aastatel selleks veel liiga noor. Seevastu kohvikut Maiasmokk, mis kannab veel praegugi sedasama nime, mis toonagi, ja selle maitsvaid kooke, mäletab ta väga hästi. Ka ei ole ta unustanud kohviku vaateakende väljapanekuid, mis olid terve linna kauneimad. Iseäranis jõulude ajal vahtis väike Otto pikalt nina vastu akent, sest see, mida ta nägi klaasi taga, oli imelisest imelisem: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Okasroosike, päkapikud ja terved karjad põhjapõtru.

Jun 17, 2011

Unetuna Tallinnas

Olin joonud liiga palju kohvi, jäänud liiga kauaks lugema Sofi Oksaneni romaani ja kui ma polnud kella veerand kolmeks öösel ikka veel unne suikunud, ei tasunudki see enam vaeva. Väljas polnud ikka veel või siis nüüd enam tõeliselt pime ja nii istusingi veel tunnikeseks arvuti taha, veidi enne kella nelja läksin välja, et nautida Toompeal päikesetõusu.

Jätnud paar ööklubi ees tolgendavat purjus kuju kiiresti selja taha, jõuan üles Toompeale, seal valitseb suur vaikus, üksnes lehed sahisevad tuules. Mulle on alati meeldinud mõistatada, kus täpselt päike end üle horisondi upitab. Enamasti panen üksjagu mööda. Ja siis ta ilmub, helepunane ja kaunis, upitab end Viimsi poolsaare tagant nähtavale. Üks laev saabub sadamasse, tekk pidulikult tulesäras. Kajakad ja pääsukesed saadavad oma hõiked hommikutaeva poole ja aegamööda kallavad päikesekiired Laia tänava katused üle kuldse valgusega.

Kui vaatemäng on läbi, saan jutule Janeki ja Ankoga, kes istuvad sealsamas pehmetes tugitoolides. Nad tähistasid päikesetõusu pudeli punase veiniga ning kui see on peaaegu tühi ja maagiline meeleolu hajub, räägime maast ja ilmast. (Kuna me ei jõudnud eesti keelega kuigi kaugele, tuli peagi välja, et ma oskan vene keelt. See, et noor naine Münchenist räägib vene keelt, avaldas neile säärast muljet, et nad kraamisid suure vaimustusega välja ka oma keeleoskuse, mis omakorda äratas minus lapsepõlvemälestuse, ema kohkunud silmad, kui kolmeaastane põnn teatas: „Ma armastan Leninit!“)

Ma ei ütle ära kutsest hommikusöögile. Sõidame ratastega mööda inimtühje tänavaid kastanite alt läbi bensiinijaama, kust ostame kuivanud mandli-croissante. Anko keedab kohvi ja seejärel istume kolmekesi rõdul, kastame saiakesi kohvi sisse ja räägime reisimisest, eesti naljadest ja kanala ehitusest ‒ kella kaheksani hommikul. Siis pöördub igaüks tagasi oma toimetuste juurde.

Jun 15, 2011

Eile

Eile oli juuniküüditamise 70. aastapäev. Lipud olid langetatud poolde masti või heisatud leinalindiga. 1941. aasta ööl vastu 14. juunit said Eestis, Lätis, Leedus, Bukovinas ja Bessaraabias alguse Nõukogude Liidu esimesed massiküüditamised. Ka Riias oli lipud pooles mastis, nagu kuulsin oma vanematelt, kes saabusid eile Riiast Tallinnasse.

Tallinnas algasid vahistamised kella ühe paiku öösel, inimestele jäi tund aega, et pakkida oma asjad, Kopli rongijaamas seisid ootel loomavagunid. Juuli alguseni kestnud küüditamise käigus viidi Eestist Nõukogude Liidu siserajoonidesse 10700 inimest.

Vabaduse väljakul seisid eile loomavagun ja veoauto. Kahjuks ei saanud ma vagunist pilti teha, sest mul polnud fotoaparaati kaasas ja tormasin ühelt kohtumiselt teisele. Aga ega foto polegi peamine, oluline on hetk.

Selles hetkes oli vaikset mõtisklust, õudu ja leina. Loomavagun oli ilmunud Vabaduse väljakule nii äkitselt. Viibisin sealsamas päev varem ja eile olin üsna varakult liikvel, nii et vagun ilmus tõepoolest üle öö justkui eikusagilt. Vagunist kostis hääli. Inimesed ei läinud sealt niisama mööda, vaid pöörasid koguni teelt kõrvale, et vaguni juures seisatada. Nad lugesid infotahvleid, asetasid vaguni kõrvale suvelilli, vahetasid mõtteid. Ostsin ka lille ja panin maha, ettevaatlikult.

Täna on vagun jälle kadunud.

Jun 11, 2011

Toomkirik

Kõigist Tallinna kirikutest avaldab mulle enim muljet Toomkirik. Siin on mineviku vaim nii selgelt tajutav, et tahaks vaat et hinge kinni hoida. Väljastpoolt vaadatuna särab Toomkirik valge ja puhtana, sees moodustavad sellele kontrasti baltisaksa aadlisuguvõsade arvukad puidust vapp-epitaafid ja kenotaafid. Sünge ja võimsana ripuvad nad seintel ja meenutavad kunagisi Toompea isandaid. Vapp-epitaafid on pühendatud inimestele, kes on leidnud kirikus viimse rahupaiga. Kenotaafid meenutavad neid väärikaid koguduse liikmeid, kes pole kirikusse maetud.

Tänu hilisemale valmimisajale on kenotaafid epitaafidest tunduvalt paremini säilinud, helkides kuldselt valguse käes. Tuhmunud vapp-epitaafid, mille kirjad on enamjaolt loetamatud, kütkestavad mind aga võrratult enam. Võimu sümbolid: vapid, kotkad ja rüütlikiivrid on puidust hoolega välja nikerdatud. Mulle näib, otsekui välgataksid kiivri vaatepilust rüütli silmad, mis mind sealt jälgivad.

Kiriku puupinke ääristavad pea inimesekõrgused külgseinad, nii et iga pink moodustab omamoodi kupee, millesse saab siseneda väikese ukse kaudu. Mulle on räägitud, et Eestis ei taheta eriti teada, mis naabril teoksil. Kes siia maha istub, võib teiste inimeste kohalolu rahulikult unustada ning juurelda selle üle, kas naabrid mõtlesid 200 aasta eest samadele asjadele kui tänapäeval.

Jun 9, 2011

Mis puutub turismi

Pildilolev plakat teatab: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“. Sõnum ei ole nähtavasti seotud asjaoluga, et plakati üles riputanud inimene eelistaks pärlikeesid. Pigem on kasu teadmisest, et piprapihv on üks soomlaste lemmikroogi. Ja kuna Helsingi asub vaid 70 kilomeetri kaugusel ning soomlased reisivad meeleldi nädalalõppudel lõuna poole, on piprapihv paljude restoranide menüüs. Merevaigu ja matrjoškadega rõõmustavad suveniiripoed aga kõigi turistide südameid, kes otsivad kingituseks „tüüpilisi“ Ida-Euroopa meeneid.

Nende teadmistega võib plakatil väljendatud mõttetera tõlgendada mitmeti. Võib-olla kuulub sõnade autor nendesinaste inimeste hulka, kes tunnevad, et vanalinnal pole nende eluga enam mingit pistmist. Seda ütlevad siin paljud. Et vanalinnas on kõik nii kallis, et neil polegi enam tahtmist minna linna kohvikusse, et nad parema meelega sõidaksid suvel üldse Tallinnast ära.

On võimalik, et piprapihvi-põlgur paneb pahaks pealiskaudsust, millega paljud turistid oma reisi sihtpunkti suhtuvad. Ka minul on tulnud ette hetki, mil tahaks pead raputada. Näiteks hiljuti juhtusin pealt kuulama ühe saksa abielupaari vestlust. Mõlemad olid kuuekümne ringis, naine pildistas Niguliste kirikut. Mees naisele: „Sa pildistad kogu aeg ainult kirikuid.“ Naine vastu: „Seda küll, aga midagi muud siin ju pole. Ainult Niguliste ja Oleviste.“

Eks see ole ilusate linnasüdamete saatus, et väljaspoolt tulnud külalised kipuvad neid kohalikelt röövima. Ja ilmselt on turismi saatus jäädagi pahatihti pealiskaudseks. Tegu on teatud mõttes dilemmaga, muuta seda olukorda tegelikult ei saa. Kirja: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“ alla on keegi teine tundmatu inimene kritseldanud küsimuse: „Aga mida siis?“. Sellele veel vastust pole.

Kaks päeva Tartut (järg)

Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!

Jun 7, 2011

Kaks päeva Tartut- teine osa

Nagu kuu aega tagasi Tallinnas, nii on ka praegu Tartu puhul tegu vaid esimeste muljetega, mis ma pärast paari siin veedetud päeva endaga kaasa võtan. Ometi ei saa ma teisti kui pean Tartut kohe Tallinnaga võrdlema.

Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.

Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.

Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.

Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.

Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.

Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.

Jun 6, 2011

Eelreklaam: Balti tund raadios

Veel enne kui ma Tartust Tallinna poole teele asusin, andsin linnakirjutaja projekti teemal intervjuu „Balti tunni“ toimetajale Albert Casparile. Homme õhtul saab siis Radio Weser.TV raadioprogrammi vahendusel kuulda, mida ma talle rääkisin. Nimelt on seekordse „Balti tunni“ fookuses aprillis Berliinis toimunud üritus, mille korraldas Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum. Seal arutasid teiste seas kunstiajaloolane Krista Kodres, Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe, ajaloolane Karsten Brüggemann ja endine Tallinna Goethe-Instituudi juhataja Mikko Fritze teemal „Traditsioon ja internet“. Ka seda vestlust saab „Balti tunni“ saates kuulata. Lisainformatsiooni leiab aadressilt http://infobalt.blogspot.com/.

Raadiosaadet saab kuulata Bremeni piirkonnas sagedusel 92,5 ja kaablivõrgus sagedusel 101,85. Samuti on saadet võimalik kuulata reaalajas Radio Weser.TV koduleheküljel http://www.radioweser.tv/index.php?id=33&L=1. Saade on järelkuulatav internetiaadressil www.baltische-stunde.de.

Jun 5, 2011

Kaks päeva Tartut – esimene osa

On tõesti märkimisväärne, et Tallinna linnakirjutaja esimene kohtumine lugejatega leidis aset Tartus. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga äärmiselt iseloomulik.

Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.

Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.

Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.

Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.

Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?

Jun 4, 2011

Sirelilõhn


Ma ei tea ühtki teist linna, kus kasvaks nii palju sirelipõõsaid. Juba päevi kannab tuul sirelilõhna läbi linna ja see teeb mind lausa purju.

Jun 2, 2011

Teated: Eesti Ekspress, kommentaar, Tartu

Tänases Eesti Ekspressis ilmus lühike küsimustik, mille ma ära täitsin. Küsimused käivad selle kohta, milline raamat, film või plaat on mulle viimasel ajal korda läinud. Kui vastuseid saab lugeda ka internetist, panen lingi siia üles.

Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et saksakeelse postituse „Tramm“ juurde on tekkinud vägagi lugemisväärt kommentaar.

Nüüd sõidan aga Tartusse, kus räägin õhtul Saksa Kultuuri Instituudis linnakirjutaja projektist ja loen mõned tekstid oma ajaveebist ette. Postitusega Eesti suuruselt teisest linnast võib igatahes arvestada… Peatse kohtumiseni!

Jun 1, 2011

Musta laega saal

Mis tunne oli elada Harju tänav 1 majas aastal 1989, sellest kirjutas Irja Grönhölm mulle oma esimeses kirjas. Viis, kuidas mina sedasama kohta rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kogen, erineb tema kirjeldatust täielikult. Ometi sain nüüdsama aimu, kuidas see toona võis olla. Sest viie päeva jooksul tuli mul joosta vaid läbi tagahoovi, et jõuda kirjandusfestivalile „HeadRead“.

Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.

Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.

Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.


Foto: Kärt Kukkur