Lugemissoovitus tantsijaile

Sügis on saabumas, on külm ja tuuline ning hea meelega võtaks raamatu, tõmbaks end pehmete patjade kuhilasse kerra ja loeks seitse päeva jutti. Täna õhtul võtan endale aega, et vähemalt ühte raamatut lehitseda:

„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“

Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.

Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.

Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:

„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“


Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.

Laulupidu

Jah, ma poetasin mõne pisara. Ehkki ma pole ju eestlane. (Kas tohin sellest hoolimata nutta?) Ehkki ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ei olnud ma arvestanud sellega, mis tuli. Avalauluna kõlas „Mis maa see on?“ ja seejärel hümn. Istusime loožis, niisiis keset koore, nii meist vasakul kui ka paremal seisis sadu laulvaid inimesi. Ja ei laulnud ainult koorid, vaid nendega ühines ka publik. Sel moel laulu keskel polnud ma kunagi olnud. Minu ümber oli vaid laul. Jah, oli tõepoolest selline tunne, et kogu rahvas laulab. See oli ülev hetk, mis läks otse südamesse.

See, mis tol reedel õhtul järgnes, oli tõeline vaatemäng. Laululava esine oli otsekui kirjudest rahvariietest meri, mis voogas, laineid üksteise poole ja jälle eemale tõugates. Mind kütkestas, kuidas korratust keerisest ilmusid ikka ja jälle geomeetrilised kujundid! Kui aga viis tuhat seelikut ühel ja samal ajal ümber oma telje keerutasid, kuulis kahinat ka päris kõrgel.

Laulu- ja tantsupeo külastajate jaoks oli tähtsaim päev aga pühapäev. (Lühidalt ametlik teave: sel nädalavahetusel toimunud laulu- ja tantsupidu ei olnud üldlaulu- ja tantsupidu, mis tuleb jälle alles 2014. aastal, vaid noorte tantsu- ja laulupidu. Tantsupidu oli reede ja laupäeva õhtul, laulupidu pühapäeva pärastlõunal. Pühapäeva ennelõunal toimus ka suur rongkäik ning tantsijad, lauljad ja muusikud liikusid üheskoos kesklinnast lauluväljakule.)


Minu ajaveebi saksa lugejad kujutavad pühapäevast meeleolu ehk kõige paremini ette, kui nad mõtlevad hiigel-, hiigelsuurele, rõõmsale ja kirjule rahvapeole. Ainult laste lõbustusatraktsioonid tuleb kujutluspildilt välja jätta. Baieri lugejad peavad välja jätma ka õlu, sest see ei mängi siin olulist rolli. Juurde tuleb aga mõelda võimas laulukoor ja suur piknikuväli, millele inimesed oma tekid laiali laotavad.

Õigupoolest tulevad eestlased kokku äärmiselt vastumeelselt, see ei ole, nagu nad ütlevad, nende loomuses. Laulupeol teevad nad aga erandi, siis tervitatakse rõõmsalt igaüht ja jääb tõesti mulje, et pool Eestimaad koguneb piknikule. Niisiis kes püüab sellest peost oma peas pilti maalida, peaks viimaks lisama ka järgneva mõtte, nimelt, et kõik peokülalised tunnevad end üksnes seetõttu, et nad on kokku tulnud, ühe suure perena. Kindlasti ka ühe rahvana.

Kõrvalepõige laulupeo ajalukku

Et esimene eesti laulupidu toimus 1869. aastal Tartus, teab siinmail iga sülelapski. Esimese laulupeo algataja oli publitsist Johann Voldemar Jannsen ja juba toona tuli kokku ligi 850 osavõtjat ja 15 000 pealtvaatajat. Sellel peol, nagu ka rahvusliku ärkamise ajal toimunud järgmistel laulupidudel oli poliitiline iseloom, laulud tugevdasid rahvuslikku identiteeti ja ühtlasi aitasid eristuda sakslastest ja venelastest.

Inspiratsiooni olid toonased laulupeo teerajajad saanud siiski baltisakslastelt, kes olid juba mõni aasta varem korraldanud samalaadseid üritusi väiksemas mastaabis. Pärast seda kui Jannsen oli osa võtnud 1857. ja 1866. aasta balti laulupidudest Tallinnas, kasutas ta 1869. aastal ajendina pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva, et taotleda luba eesti laulupeo korraldamiseks. Kümme aastat hiljem toimus teine laulupidu. Sellega sarnane traditsioon kujunes välja ka Lätis ja Leedus.


Aastakümneid toimusid laulupeod üksnes ülevalt poolt ette antud raamides, kõigepealt tuli ülistada tsaari, hiljem Leninit ja Stalinit. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel säilitada laulupidu päris omaenda peona. Pärast kohustuslike numbrite esitamist võeti lõpuks üles ikkagi vanad ja armsad laulud ja viisid. 1989. aastal sai sellest Eesti, Läti ja Leedu rahva poolt alles hoitud traditsioonist „laulva revolutsiooni“ liikumapanev jõud. Alates 2003. aastast kuuluvad kõigi kolme Balti riigi laulu-ja tantsupeod UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kõige kauemaks jäävad mulle aga ilmselt meelde inimeste näod. Lapsed lauluväljakult lahkumas, ülemeelikus tujus, sest kõik läks hästi korda, mõni on võtnud teise kukile. Poisid, kes astusid rongkäigus teiste ees ja kandsid väikeste lapsekätega raskeid lippe. Rahvariiete, päikeseprillide ja lillepärgadega teismelised, uhked õpetajad, väsinud tantsijad, suikumas õndsalt puude varjus.