... et tuli eal ei kustuks

Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu

Grafiti ilma nõela pistmata

Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.

Sajab kui oavarrest

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.

Jätkatud

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Ahoi!

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.


Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.


Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.


Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.


Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.


Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?

Mere äärde

Vanalinnas ununeb meri kergesti. Vanad aidad seisavad tummalt, laoruumide uksed on suletud, kaupa enam vintsidega üles ei tõmmata. Üksnes kirikutornide vahel tiirutavad kajakad räägivad sellest, et Tallinn oli kunagi hansalinn ja on praegugi sadamalinn.

Vanasti ulatanud meri otse Suure Rannavärava alla. Vanalinna põhjapoolses servas pidi ta koos Paksu Margareetaga linna sadama poolt kaitsma. Raeprotokollides mainitakse, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat. Aastasadade jooksul meri taandus ning seal, kus seisid kunagi laevad ankrus, juhib kuuerealine sõidutee liiklust vanalinnast mööda.

Taamal meelitab äsja rajatud kultuurikilomeeter Tallinna elanikke taas mere äärde. Kultuurikilomeeter kulgeb nõukogude ajal suletud maa-alal piki vana raudteetammi reisisadamast kuni Kalamaja asumini. Mere ääres annab tooni tööstusmaastik: laohooned, lagunevad telliskivimajad, kaldal seisvad laevad. Aga meri on meri. Inimesed istuvad kaldakividel ja vaatavad kaugusesse. Laps korjab kivikesi. Mehed õngitsevad.

Siit pisut ida poole jääb sadam. Reisiterminali hoone tagant eristab silm kauguses vaevu suuri laevu. On pärastlõuna ja sadam on rahulik, paar unist inimest, ratastega kohvrid käe otsas, uurivad väikeses turuhallis pakutavat kaupa. Otsekui seda oleks vaja tõestada, näitavad viidad, et Tallinnast saab teed mööda Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ja veeteed pidi Stockholmi ja Helsinkisse. Siis sisenen ma Suure Rannavärava kaudu uuesti linna.