Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.
Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.
Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.
Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.
Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.
Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!
Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.
Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.
Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?
Posts
