Showing posts with label Tallinn. Show all posts
Showing posts with label Tallinn. Show all posts

Jul 28, 2011

Hea kassiahastuse vastu

„Martsipanitoa“ lähedal asuva Ajaloomuuseumi peaukse esisel kiviterrassil Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab neil päevil teinekord üks viiuldaja. Pärast päikeseloojangut annab ta seal kontserdi – möödujate või oma armastatu rõõmuks, polegi ma aru saanud. Igal juhul seisab möödakäijatest veidi eemal noor naine, kes teda ainiti vaatab.

Paremat kohta oleks viiuldajal raskse leida. Trepi kõige ülemisel astmel asetseval seisukohal ei puudu teatraalsus, peale selle püüavad majade viilkatused heli esiti kinni, lastes selle alles hetk hiljem õhtutaeva poole tõusta. Nii istusin minagi rõõmsalt kõnniteeservale ja kuulasin kontserti.

Mul on Pariisis sõbranna. Ta ütleb, et kui tal tuleb peale kassiahastus, jalutab ta linnas ja linn võtab kassiahastuse kui imeväel ära. Ka Tallinn suudab seda. Annab sulle avalisüli, mis tal parajasti pakkuda on, nõudmata midagi vastutasuks. Vaheldust, meelelahutust, ilusaid hetki, veidraid hetki, hetki, mis ajavad naerma... Sellest võib osa saada igaüks, ilma et see millekski kohustaks. Kes tahab, jääb seisma, kes ei taha, läheb edasi.

Jään sageli peatuma, sest mulle meeldib õppida lähemalt tundma inimesi, keda kohtan oma igapäevastel käikudel: kitarrimängijaid, kes kord ühe, kord teise paarilisega Lühikese Jala müürieendil musitseerivad, bluesi-lauljat Pika Jala nurgalt, kes imiteerib oma häälega hiiglama hästi elektrikitarri, kunstnikke, kes istuvad klapptoolidel Niguliste kiriku ees kasvavate kõrgete pärnapuude all, ja minugi poolest kas või pastelsetes rüüdes krišnaiide, kes iga päev hilisel pärastlõunal minu akna alt mööda tantsivad.



See kõik ei ole omane üksnes Tallinnale, võiksin samalaadseid asju kogeda ka teistes linnades, kuid siin on mul selleks aega ja tahtmist ning ma naudin seda. Et on linn ja mitte maa. Anonüümset ühtekuuluvustunnet, et võin olla osa linnast, vabadust olla kohal ja vabadust jälle ära minna. (Ja muidugi seda, et erinevalt maal või maastikul olekust, ei olda linnas sedavõrd enda hooleks jäetud.)

Jul 20, 2011

Jätkatud

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

May 23, 2011

Eemalt


Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.

May 7, 2011

Võimalused

Täna toimus minu esimene ülesastumine Tallinnas, milleks oli poodiumidiskussioon Vabaduse väljakul. Diskussioonist võtsid osa Maris Hellrand, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist, ajaloolane ja raamatu „Tallinn/Reval. Kunstiajalooline jalutuskäik Läänemere-äärses linnas“ autor Andreas Fülberth ning mina. Modereeris „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik ja kirjandustoimetaja Peeter Helme. Rääkisime eesti-saksa suhetest ja kultuuripealinna aastast.

Tekib ahhaa-efekt: kultuuripealinna aasta pakutud võimalused ei peitu kaugeltki ainult ametlikus programmis ja lootuses, et üritused meelitavad ligi palju külastajaid. Kultuuripealinna aasta annab ka teistele institutsioonidele ja üksikisikutele tõuke projekte ellu viia. Mõned neist võisid juba pikemat aega kavas olla ning nüüd on lõpuks põhjust neid teoks teha.

Andreas Fülberth märgib, et nii suurel hulgal raamatuid Tallinna kohta kui viimastel kuudel ilmus viimati 1980. aastal, mil Tallinnas toimus olümpiaregatt. Maris Hellrand räägib aga, et kõige rohkem tuntakse Tallinn 2011 ürituste vastu huvi Saksamaal. Kas see on seotud eriliste suhetega Saksamaa ja Eesti vahel või sakslased lihtsalt armastavad kultuuripealinnu, seda me ei tea.

Kaks fotot tänasest päevast: Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny juhatab diskussiooni sisse; Vaade lavale Vabaduse väljakul.



Laval olevad inimesed vasakult paremale: sünkroontõlk Juta Voogla, kunstiajaloolane Andreas Fülberth, Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny, linnakirjutaja Sarah Jana Portner, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand, moderaator ja kirjandustoimetaja Peeter Helme.

Fotod: Deutsches Kulturforum östliches Europa

May 5, 2011

Muljed

Mul käib pea ringi, viimase kolme päeva jooksul olen saanud tuttavaks vähemalt 127 inimesega. Ent nüüd ootab mind linn, igatseb avastamist, tahab, et ma tema jaoks aega leiaksin.

Kogu pärastlõuna jalutan ringi, vahepeal puhkan jalgu, otsin pildistamiseks huvitavaid motiive. Toompea vaateplatvormil kohtun ühega neist 127 inimesest uuesti. Eduard teeb linnaekskursiooni grupile õpetajatele. Liitun nendega ja imetlen fassaade, kuulan lõbusaid lugusid ning lipsan väikestesse ateljeedesse, kus käsitöölised oma töid pakuvad.

Millised muljed võtaksin koju kaasa, kui peaksin Tallinnast juba paari päeva pärast ära sõitma?

Kirikud, linnamüür, palju, palju torne. Vanalinna käänulised munakivisillutisega tänavad, vanad aidad. Punaste mantlite ja pearättidega tüdrukud, kes seisavad tänavanurkadel puust kärude taga ja müüvad värskelt röstitud magusaid mandleid.

Ja muidugi lusika küsimine. Tellin raekoja väikeses kohvikus põdrasuppi. Naisel, kes mu suppi savikaussi kallab, on ka rätik peas. Ta vaatab mulle säravate silmadega otsa ja küsib: kas mul siis lusikat polegi kaasas? Kas ta peaks seda mulle ehk laenama? … Keskajamäng tuli välja.

May 3, 2011

Ootused

Siin ma olen. Saabusin täpselt 1. mail. Õigupoolest küll 1. mai hilisõhtul, varasem lend tühistati. Alguses olin pettunud, sest olin tahtnud näha Eestit ja Tallinnat päevavalges. Kuid ega päike ei tahtnudki loojuda. Lennuk lendas muudkui põhja poole ja päike samuti. Kui mu õhusõiduk kell 22.45 (kohaliku aja järgi) pöörde maandumisraja poole tegi, nägin Läänemere kohal veel viimast siilu punast taevast. Aimdus eesootavast!

Minult on viimaste päevade jooksul küsitud, mida ma oma Tallinnas viibimiselt ootan. Suurt midagi. Sest sel hetkel, kui ma midagi ootan, ei käi ma siin linnas enam eelarvamustevabalt ringi. Aga pika ja valge suve üle tunnen rõõmu küll.

Veel on ilmad jahedad, peaaegu talvised. Interneti ilmateate järgi on kolm kraadi sooja. Siinsed inimesed kinnitavad mulle: eelmisel nädalal olevat olnud soojem. Puud ei ole veel lehte läinud ja hoovides sulavad viimased määrdunud lumehunnikud.

Ma ei ole kärsitu ja kannatan need kolm soojakraadi välja, suvi tuleb kindlasti kiiremini kui arvata oskad. Tallinnas tõusis täna päike kell 5.17 ja 21.19 läheb ta looja. See teeb päeva pikkuseks 16 tundi ja kaks minutit. Võrdluseks: tänane päev Münchenis kestab vaid 14 tundi ja 37 minutit. (Päike tõusis 5.52, loojub 20.29). Kevadlilli on aga praegugi. Paksudes vammustes naised ja mehed müüvad koduaia nartsisse ja tulpe ning priimula- ja stsillakimbukesi.

Mäletan lapsepõlvest ühte luuletust, milles stsilla sinine õis ütleb: „Sama sinine ja puhas on suvetaevas.“