Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju (järg)

Kui neil päevil päike paistab, löövad Kadrioru pargi värvid särama. Lähen sinna veel sageli jalutama, kuni ka puude lehed kirjuks värvuvad.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Lilled linnamüüri taga (lõpp)

Küsimus: Mis on saanud lillenäitusest, mille ettevalmistustest kirjutasin maikuus? Vastus: Sellest on saanud äärmiselt armastatud ja kaunis jalutuspaik. Teinekord, kui sealt rattaga mööda kihutasin ja nägin, kui palju inimesi astus mööda puukooremultšiga kaetud jalgrada peenarde vahel, tuli mulle pähe võrdlus palverännakuga. Lillede juurde! Oi kui meelsasti oleks nii mõnigi palverändaja istunud ühele väikestest pinkidest, mis paljudes aedades seisid ja ootasid. Need olid aga pandud nööri taha ja ööpäev läbi hoidsid neil silma peal kolm valvurit. Ronida tohtis üksnes punasele Kielist pärit diivanile, mis muutis selle hiiglasliku mööblitüki nii noorte kui ka vanade külastajate hulgas täielikuks hitiks. (Sinna juurde kuuluva aia kujundas Tallinna sõpruslinna meeskond. Diivani originaal asub muide Kieli rannapromenaadil.) Viimastel päevadel on üks aed teise järel üles võetud, Lillefestival on juba lõppenud.

Täitumised

Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.

Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.

Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.

Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.

Apteegisaladused

Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti.

Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.

Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.

Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…


See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.

Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.


Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.

Suvila asemel

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.

Kudumisgrafiti (järg)

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:



Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?

Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.