Showing posts with label Küüditamine. Show all posts
Showing posts with label Küüditamine. Show all posts

Aug 23, 2011

Nõukogude-Saksa mittekallaletungi leping

Kui ma kirjutasin eile Eesti teest iseseisvusele ja 1989. aasta 23. augustil aset leidnud Balti ketist, mis kulges Tallinnast Vilniusse, juhtis üks tähtpäev minu tähelepanu teiselegi. Nimelt korraldati Balti kett meenutamaks 50 aasta möödumist Nõukogude-Saksa mittekallaletungi lepingust, mida tuntakse eelkõige Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Täna on niisiis pakti 72. aastapäev ja kasutan seda ettekäändena, et sellest lühidalt kirjutada. Loomulikult oleme kõik koolis õppinud , et selline pakt sõlmiti. Mida tähendas pakt aga toona Eestis elanud inimestele ja nende järeltulijatele, seda mõistsin alles siis ‒ mõistsin sel kombel, et ei unusta seda enam kunagi ‒ , kui veetsin kolm aastat tagasi ühe päeva Saaremaa muuseumis Kuressaares.

Mittekallaletungi lepingu salajaste lisaprotokollidega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa, üks pool kuulutati saksa ja teine nõukogude „huvisfääriks“. Eesti jäi kokkuleppe kohaselt Nõukogude Liidule. Kokkulepitut täpsustati ja ka muudeti osaliselt Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga 28. septembrist 1939. Lepingus sätestati muu hulgas see, et nõukogude „huvisfääris“ elavad saksa rahvusest inimesed „asustatakse ümber“ Saksamaale.

Nägin Kuressaares fotosid, mis kujutasid inimesi kohvritega laevale minemas, kujutasid eesti ja rootsi sõpru hüvastijätuks lehvitamas ja nutmas. Baltisakslased pidid naasma „tagasi koju“ ‒ „koju“ äsjarajatud „riigiprovintsidesse“ Warthelandi ja Danzigisse Lääne-Preisimaal, mis asusid suuremalt jaolt äsja okupeeritud Poola aladel. Inimeste pisarad ei tulnud ainult lahkumisvalust. Nii need, kes Eestist lahkusid, kui ka need, kes Eestisse jäid, aimasid üsna hästi, miks sakslased minema pidid.

Septembri lõpus nõudis Nõukogude Liit Eestilt, Lätilt ja Leedult “vastastikuse abistamise pakti“ sõlmimist ‒ tegu oli ultimaatumiga ja vastupanu nõukogude ülemvõimule oli lootusetu. 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul sõitsid esimesed nõukogude kolonnid üle Eesti piiri. 25 000 sõduri sissetoomisele andis aluse „baaside leping“. Samal päeval lahkus esimene laev baltisaksa „ümberasujatega“ ‒ „Utlandshörn“ ‒ Tallinna sadamast. Aasta lõpuks oli suurem osa baltisakslasi (ligi 14 000) Eestist lahkunud, 1941. aastal järgnesid veel „järelümberasujad“, kelle seas oli ka palju eestlasi, kes olid suutnud tõestada oma saksa päritolu.

Peale fotode jättis sügava jälje mu mällu Kuressaares nähtud maakaart paljude piiri- ja rindejoontega. 1940. aasta juunis marssis Eestisse veel hulganisti sõdureid, hõivates hooneid ja elumaju. Poliitiline kontroll läks Stalini usaldusisiku Andrei Ždanovi kätte ja Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Pärast „valimiste“ läbiviimist võeti Eesti ‒ samal ajal Läti ja Leeduga ‒ augustis vormiliselt Nõukogude Liitu vastu. 1941. aasta juuni keskpaigas algasid massilised küüditamised.

Nädal aega hiljem alustas Saksa sõjavägi operatsiooni „Barbarossa“, tungides kallale Nõukogude Liidule, 7. juulil jõudis sõjavägi Eesti pinnale. Esimesel hetkel tundusid saksa sõdurid paljudele eestlastele pärast kogetud häda ja hirmu pigem vabastajatena, kuid nad ei olnud seda. Eestit majandus rakendati tööle saksa sõjamasina jaoks ja okupandid alustasid territooriumi „puhastamist“ ‒ juudid (pärit peamiselt, kuid mitte ainult Leedust; Eesti juudi kogukond oli võrdlemisi väike), poliitvangid ja teised vähemusgrupid viidi endisel Eesti alal asuvatesse töö- ja kontsentratsioonilaagritesse.

1944. aasta märtsis alustas Punaarmee õhurünnakuid saksa okupatsiooni all olevale Eestile (palju sai kannatada ka Tallinn). Kui 1944. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas, algas massiline põgenemine Rootsi. Mitte kõik, kes tahtsid, ei mahtunud laevadele. (Teiste seas põgenes Ilon Wikland.) 1944. aasta septembri keskpaigaks oli Eesti jälle Punaarmee käes. Need inimesed aga, keda saatus oli paari aasta eest okupeeritud Poolasse viinud, liitusid samal ajal hiiglasliku inimhulgaga, kes põgenes või aeti Poolast välja lääne poole.

(Tekst on koostatud Saaremaa muuseumis ja Tallinna Okupatsioonide muuseumis saadud muljete põhjal ning tuginedes järgnevatele raamatute: K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen "Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt"(„Tallinn. Linna lühiajalugu“) ja W. Schlau. „"Die Deutschbalten" („Baltisakslased“)

Jun 15, 2011

Eile

Eile oli juuniküüditamise 70. aastapäev. Lipud olid langetatud poolde masti või heisatud leinalindiga. 1941. aasta ööl vastu 14. juunit said Eestis, Lätis, Leedus, Bukovinas ja Bessaraabias alguse Nõukogude Liidu esimesed massiküüditamised. Ka Riias oli lipud pooles mastis, nagu kuulsin oma vanematelt, kes saabusid eile Riiast Tallinnasse.

Tallinnas algasid vahistamised kella ühe paiku öösel, inimestele jäi tund aega, et pakkida oma asjad, Kopli rongijaamas seisid ootel loomavagunid. Juuli alguseni kestnud küüditamise käigus viidi Eestist Nõukogude Liidu siserajoonidesse 10700 inimest.

Vabaduse väljakul seisid eile loomavagun ja veoauto. Kahjuks ei saanud ma vagunist pilti teha, sest mul polnud fotoaparaati kaasas ja tormasin ühelt kohtumiselt teisele. Aga ega foto polegi peamine, oluline on hetk.

Selles hetkes oli vaikset mõtisklust, õudu ja leina. Loomavagun oli ilmunud Vabaduse väljakule nii äkitselt. Viibisin sealsamas päev varem ja eile olin üsna varakult liikvel, nii et vagun ilmus tõepoolest üle öö justkui eikusagilt. Vagunist kostis hääli. Inimesed ei läinud sealt niisama mööda, vaid pöörasid koguni teelt kõrvale, et vaguni juures seisatada. Nad lugesid infotahvleid, asetasid vaguni kõrvale suvelilli, vahetasid mõtteid. Ostsin ka lille ja panin maha, ettevaatlikult.

Täna on vagun jälle kadunud.