Ahoi!

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.


Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.


Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.


Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.


Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.


Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Mere äärde

Vanalinnas ununeb meri kergesti. Vanad aidad seisavad tummalt, laoruumide uksed on suletud, kaupa enam vintsidega üles ei tõmmata. Üksnes kirikutornide vahel tiirutavad kajakad räägivad sellest, et Tallinn oli kunagi hansalinn ja on praegugi sadamalinn.

Vanasti ulatanud meri otse Suure Rannavärava alla. Vanalinna põhjapoolses servas pidi ta koos Paksu Margareetaga linna sadama poolt kaitsma. Raeprotokollides mainitakse, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat. Aastasadade jooksul meri taandus ning seal, kus seisid kunagi laevad ankrus, juhib kuuerealine sõidutee liiklust vanalinnast mööda.

Taamal meelitab äsja rajatud kultuurikilomeeter Tallinna elanikke taas mere äärde. Kultuurikilomeeter kulgeb nõukogude ajal suletud maa-alal piki vana raudteetammi reisisadamast kuni Kalamaja asumini. Mere ääres annab tooni tööstusmaastik: laohooned, lagunevad telliskivimajad, kaldal seisvad laevad. Aga meri on meri. Inimesed istuvad kaldakividel ja vaatavad kaugusesse. Laps korjab kivikesi. Mehed õngitsevad.

Siit pisut ida poole jääb sadam. Reisiterminali hoone tagant eristab silm kauguses vaevu suuri laevu. On pärastlõuna ja sadam on rahulik, paar unist inimest, ratastega kohvrid käe otsas, uurivad väikeses turuhallis pakutavat kaupa. Otsekui seda oleks vaja tõestada, näitavad viidad, et Tallinnast saab teed mööda Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ja veeteed pidi Stockholmi ja Helsinkisse. Siis sisenen ma Suure Rannavärava kaudu uuesti linna.