Praegu

See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.

Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.

Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.

Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.

Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.

Pidu Uues Maailmas

Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.


Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.

Tänavad

Mulle tundub, et inimesed, kes praegu Tallinnas ei viibi või pole siin kunagi käinudki, saavad minu ajaveebi lugedes linnast mõningase ettekujutuse. Viimastel nädalatel olen kirjutanud mõnest inimesest, jutustanud lugusid, juhtinud tähelepanu detailidele, isegi ühele prügikastile. Siiski märkan, et sel kujutluspildil on midagi olulist puudu, nimelt vaade tänavatele.

Mõeldagu niisiis ümaratest munakividest sillutise juurde näiteks seesugused fassaadid:






Peaaegu juhuslikult on kõik fotod püstiformaadis. Kuna viimasel ajal on jutuks olnud võrdlus Pariisiga, ütlen järgmist: Pariis on ‒ Eiffeli tornist hoolimata ‒ horisontaalne linn, mille toredus näitab end kogu selle ulatuvuses. Tallinn on vertikaalne linn, sihvakam, oma elegantsis kõrguste poole pürgiv. Tallinn, see on kirikutornidest moodustuv siluett, see on gooti fassaadid ja vanad, kõrged pärnapuud. Pariis, see on paleed, sillad, mida on täis kogu Seine ning hoolikalt pügatud puude laiad alleed parkides.

Pean jälgima, et millestki ei jääks kirjutamata vaid seetõttu, et see on saanud mulle liialt tuttavaks. Kuid ka siis ei õnnestu mul mahutada veebipäevikusse kõiki selle linna tahke. Olen justnagu liblikapüüdja, kes jookseb järele kirjudele ja põgusatele hetkedele, tahtes neid kõiki oma võrku püüda. Aga see ei lähe tal korda. Kui ta püüab vasakul kinni kaks, lendab paremal kolm käest. Võib-olla ei nähta neid enam kunagi.

Minu kirjutuslaua kohal ripub nimekiri asjadest, millest tahaksin veel kirjutada. Näiteks teistest linnaosadest kui vanalinn ja Kalamaja. “Muudkui vanalinn“ ‒ nii kirjutasin äsja postkaardistendide valiku kohta. „Muudkui vanalinn“ ‒ see kehtib ka minu siin avaldatud elamuste, muljete ja kogemuste kohta, rippugu nimekiri siis laua kohal või mitte. Sest siin ma elan ja siin on kauge, möödunud mineviku jäljed, mida ma otsin, kergemini leitavad.

Veel on liblikapüüdjal ligi kaks kuud aega.

Sajab kui oavarrest

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.