Showing posts with label HULLUD ÖÖD. Show all posts
Showing posts with label HULLUD ÖÖD. Show all posts

Sep 28, 2011

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Jun 20, 2011

Vilista sellele!


Oh ei, ma ei taha hoiatada taskuvaraste eest, mind huvitab väike kleepekas sildi keskel:

LINDUDEL ON KEELATUD LAULDA TÖÖPÄEVADEL KELLA 23-st KUNI 9-ni.

(Õnneks linnud vilistavad sellele.)

Jun 17, 2011

Unetuna Tallinnas

Olin joonud liiga palju kohvi, jäänud liiga kauaks lugema Sofi Oksaneni romaani ja kui ma polnud kella veerand kolmeks öösel ikka veel unne suikunud, ei tasunudki see enam vaeva. Väljas polnud ikka veel või siis nüüd enam tõeliselt pime ja nii istusingi veel tunnikeseks arvuti taha, veidi enne kella nelja läksin välja, et nautida Toompeal päikesetõusu.

Jätnud paar ööklubi ees tolgendavat purjus kuju kiiresti selja taha, jõuan üles Toompeale, seal valitseb suur vaikus, üksnes lehed sahisevad tuules. Mulle on alati meeldinud mõistatada, kus täpselt päike end üle horisondi upitab. Enamasti panen üksjagu mööda. Ja siis ta ilmub, helepunane ja kaunis, upitab end Viimsi poolsaare tagant nähtavale. Üks laev saabub sadamasse, tekk pidulikult tulesäras. Kajakad ja pääsukesed saadavad oma hõiked hommikutaeva poole ja aegamööda kallavad päikesekiired Laia tänava katused üle kuldse valgusega.

Kui vaatemäng on läbi, saan jutule Janeki ja Ankoga, kes istuvad sealsamas pehmetes tugitoolides. Nad tähistasid päikesetõusu pudeli punase veiniga ning kui see on peaaegu tühi ja maagiline meeleolu hajub, räägime maast ja ilmast. (Kuna me ei jõudnud eesti keelega kuigi kaugele, tuli peagi välja, et ma oskan vene keelt. See, et noor naine Münchenist räägib vene keelt, avaldas neile säärast muljet, et nad kraamisid suure vaimustusega välja ka oma keeleoskuse, mis omakorda äratas minus lapsepõlvemälestuse, ema kohkunud silmad, kui kolmeaastane põnn teatas: „Ma armastan Leninit!“)

Ma ei ütle ära kutsest hommikusöögile. Sõidame ratastega mööda inimtühje tänavaid kastanite alt läbi bensiinijaama, kust ostame kuivanud mandli-croissante. Anko keedab kohvi ja seejärel istume kolmekesi rõdul, kastame saiakesi kohvi sisse ja räägime reisimisest, eesti naljadest ja kanala ehitusest ‒ kella kaheksani hommikul. Siis pöördub igaüks tagasi oma toimetuste juurde.