Ma ei olnudki

Juhan Kreemi ettepanek oli ühtaegu kena ja provokatiivne: „Tulge meile Linnaarhiivi külla ja ma näitan Teile, mida mina linnakirjutaja all mõistan!“ Arusaadavalt ei olnud mul võimalik sellisest kutsest keelduda.

Juhan Kreem on ajaloolane ja tema doktoritöö käsitleb Tallinna linna suhteid maad valitsenud Saksa Orduga. Alates 1996. aastast töötab ta teadurina Tallinna Linnaarhiivis. Kui arhiivi jõuan, juhatab Juhan Kreem mind ruumi, mida ta nimetab „varakambriks“. Kuid see ei sära ega sätenda põrmugi ja ‒ vabandatagu mind ‒ näeb pigemini välja kui kütteruum. Laes jooksevad jämedad ventilatsioonitorud, kahe ukse taga seisavad suured metallist kapid hulga sahtlitega. Siin asuvadki Tallinna linna ajaloo kõige olulisemad dokumendid: uhked, paksude pitseritega kaunistatud ürikud, kiriku käsiraamatud, indulgentsikirjad ja arveraamatud. Kõige vanem dokument linnaarhiivis on 1237. aastast pärinev ürik, millega lubatakse Jaani seegile annetusi teha. Kõige olulisem on ehk ürik Lübecki õiguse annetamise kohta aastast 1248.


Vaadates neid isesuguseid sule ja tindiga käsitsi kirjutatud dokumente, jõuan peagi järeldusele: keskajal oli linnakirjutaja sama hästi kui täielikult minu vastand: nimelt hea juriidilise haridusega inimene, kes töötas linnavalitsuses ja koostas kohusetundlikult igapäevast asjaajamist kajastavaid dokumente. Linnakirjutaja tegevus oli läbi ja lõhki tehnilise iseloomuga ja sel polnud mingit pistmist kirjandusliku eneseteostusega.

Kui nii võtta, siis on Tallinna linnakirjutaja vanim suuremahuline teos nõndanimetatud märkmeraamat aastate 1333 – 1374 kohta. Tegu on raamatuga, kuhu üks linnateenistuja pani kirja kõik selle, mida ei tohtinud unustada: raehärrade ja maksude nimekirjad, märkmed sõjavarustuse väljalaenamisest ja ka lihtlabase ülestähenduse selle kohta, kelle kätte on antud linna tornide võtmed.


Linnakirjutajad ei võinud aimatagi, milline tähendus on neil kunagi tulevikus kroonikutena. Nad täitsid vaid oma kohust ega teadnud, et sajandeid hiljem hindame nende kirjapandut kui ajastu dokumente, pannes need välja hästi valvatud vitriinidesse. Milliseid 2011. aastat kajastavaid allikaid uuritakse 500 või 600 aasta pärast? Siinset ajaveebi kindlasti mitte. Kas tuleviku ajaloolastel õnnestubki meie aja infotulvas valikuid teha?

Varem oli pärgamenti üsnagi kasinalt ja see oli filtriks, mis sundis tegema vahet olulisel ja ebaolulisel. Aastal 1347 pidid ühele pärgamendirullile mahtuma kõik Tallinna linna õigused ja privileegid. Rull kirjutati tihedalt ja peenes kirjas täis ning kui sedasama teksti pidanuks kujundama arvutis, oleks kirja suuruseks valitud kõige rohkem 9. Kui Eestisse jõudis reformatsioon, taaskasutati aga ääretult pragmaatiliselt katoliku kiriku käsiraamatuid. Nende lehed pleegitati ja nad leidsid kasutust kaupmeeste arveraamatutena. Nii kumavadki mõne kaubaseisu arvestava rehnungi vahelt läbi liturgiliste laulude noodid.

Kuid kogu pedantsusele vaatamata ei suutnud ka keskaja linnakirjutajad täielikult hoiduda mõningasest sümpaatiast ilusa ja kõrvalise vastu. Et asi oleks ülevaatlikum, tähistasid nad erinevaid arveraamatu sissekandeid sümbolitega ‒ selle asemel, et kasutada meie kombel värvilisi märkepabereid. Nii mõnigi jurist näitas üles tõelist kunstiannet, visandades nõtke suletõmbega kaale, torne, hobuseraudu ja pudeleid. Alati ei piirdutud aga üksnes sümbolitega sissekannete eristamiseks. Vahetevahel ei saanud linnakirjutaja lihtsalt teisiti kui pidi raamatusse ka oma kolleegi lõusta maalima.

Vaat nii. Ehk ei peagi ma linnakirjutaja ametit internetiajastul täielikult kahtluse alla seadma? Olulised on nii arvud ja faktid kui ka ilusad sõnad ja pisiasjad.

P.S. Pildid nr 2, 3 ja 4 on pärit Tallinna Linnaarhiivist

Vaate küsimus

Hetkeline hämming: seisan ühe Pikal tänaval asuva maja ukse ees, olles vajutanud kellanuppu, mille kõrval on kiri „Kuuskemaa galerii“. Olen valmis sisse astuma, vaatan ainiti enda ette ja ehmatan, kui äkitselt läheb lahti minust vasakule jääv madal puust ukseluuk ja sealt pistab pea välja Jüri Kuuskemaa: „Tere tulemast!“ Ta ulatab mulle käe ja viib mind neli astet allapoole, kus asub tema kuningriik.

Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.

Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.

19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.

Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.

Apteegisaladused

Uksest sisse, pilk ümberringi, uksest välja. Üsna vähesed turistid, kes tormavad ummisjalu Tallinna Raeapteeki, kurdavad peavalu või villis jalgade üle. Enamik neist tahab näha Euroopa vanimat apteeki. Sellele tiitlile pretendeerib küll mõni teinegi rohukauplus, näiteks Firenzes ja Dobrovnikus, kuid külastajate murdu see ei vähenda. Üks vanimatest Euroopa apteekidest on Raeapteek nüüd päris kindlasti.

Raeapteegi täpne asutamisaeg pole teada, kuid rae märkmeraamatust selgub, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kuni 18. sajandini oli apteek avatud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et tagada linnarahvale igal ajal arstiabi. Peale selle täitis see ka kohviku aset. Siin kohtusid raehärrad ja kaupmehed ning neid kostitati magusa klaretiga (vürtsitatud veiniga) ‒ seadusega oli kindlaks määratud, et tasu ei võinud apteeker selle eest võtta. Ravimtaimi kasvatas apteeker Pühavaimu kiriku aias, mis asetses apteegi taga, teine lopsakas apteekriaed asus linnamüüride ees, esilagu Harju värava lähedal, hiljem Nunne värava kandis.

Raeapteegi saatus on suurema osa ajast olnud ühe perekonna ‒ nimelt Burchartide perekonna ‒ kätes. 1580. aastal saabus Johann Burchart Belavary de Sykava Ungarist Tallinnasse ja rentis Raeapteegi. Läinud pidama vanaduspõlve, andis ta apteegi edasi oma pojale. Samamoodi juhtus see kümme generatsiooni järjest ning alati oli apteekri nimeks Johann. Kui mõni Johannidest oskaski paremini äri ajada kui teised, siis perekonna head nime hoidsid Burchartid kõrgel kogunisti 1582. aastast 1911. aastani. Burchartid õppisid Euroopa mainekates ülikoolides: Peterburis, Tartus, Lüübekis, Halles ja Stockholmis, tuues omandatud teadmised ja uued retseptid kodulinna kaasa.

Kui keegi tunneb apteegi ajaloo vastu huvi, võib seda uurida vanadest kroonikatest, mis on Raeapteegi tagaruumis kirstu peal väljas. Seal saab imetleda ka luitunud maalinguid kroonika puitkaanel, mis on pärit keskajast, ning klaasidesse suletud vanaaegseid ravimeid ‒ näiteks päikese käes pleegitatud koerasitta. Vana kamina juurde on riputatud kuivama ravimtaimi: pajulilli, naistepuna, raudrohtu, tüümiani, kummelit…


See, et nende taimede kaudu elustub apteekriameti iidne kunst, on Silja Pihelga teene. Paar aastat tagasi otsustasid apteegi praegused omanikud, et oleks tore, kui selle koha ajalugu ei vajuks unustusse ning koos linnaga algatati väike projekt, mille teostamine jäi Silja hooleks. Ta hoolitsebki nüüd selle eest, et ka tänapäeval oleks tuntav natukegi tollest hõngust, mis oli apteegis valitsenud läbi kõigi sajandite. Silja juhatab mind mööda kitsast puutreppi alla keldrisse.

Mis olnuks Burchartide meele järele ‒ küsis Silja endalt ikka ja jälle, kui ta apteegi ruume ümber kujundas ja sisse seadis. Aegamööda valmis keldris salajane paigake, kus ootab leidmist nii mõnigi aare. Silja korraldab sinna kooliõpilastele ja teistele huvilistele ekskursioone. Lapsed saavad mängida apteeki, kirjutada retsepte, purustada uhmris ravimtaimi. Riiulitelt võib võtta pakse kollakaks tõmbunud raamatuid, ajakirja Pharmaceutische Centralhalle für Deutschland numbreid näiteks. Kõige vanem number pärineb aastast 1866 ning Saksamaal oleks säärane vana ja paks raamat ammuilma klaaskappi peidetud. Siin on ta aga lihtsalt vaatamiseks väljas.


Silja tavatseb tuua ravimtaimi ühe vana mõisahoone aiast ning minu seal olles on tal parasjagu käsil angervaksa kontsentraadi valmistamine. Tilkhaaval koguneb lahus destilleerimisaparaadi klaastorusse ning aeg-ajalt kallab Silja selle sisu väiksesse pudelisse. Teadlased avastasid hiljuti, et angervaks sisaldab toimeaineid, mis aitavad kortsude vastu. Nüüd on see ladina keeles Filipendula ulmaria`ks kutsutud taim kosmeetikaturul väga nõutud ja selle kontsentraadi eest makstakse hingehinda. Raeapteegi keldris pole see kõik aga oluline. Siin katsub Silja püüda kinni suve ja ehk ka väheke mineviku vaimu. Siin lõhnab lillede ja heina järele.

Eemalt

Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.