Showing posts with label Haapsalu. Show all posts
Showing posts with label Haapsalu. Show all posts

Aug 21, 2011

Päev Haapsalus – 2. osa

Tallinna Linnamuuseum esitab didaktilist nutikust üles näidates külastajatele küsimusi, mis on väljas suurtel stendidel ja millele seejärel eksponaadid vastuse annavad. Üks küsimustest on järgmine: „Kas Eestis on elanud maailmakuulsaid inimesi?“ Paari kuu eest poleks ma veel osanud sellele vastata.

Ja ometi tundsin juba lapsena üht kuulsat eestlast, nimelt Ilon Wiklandi, naist, kes oli kõigile minu kangelastele joonistanud pähe armsad nöbininaga näod. Madlike, röövlitütar Ronja, Bullerby lapsed,vennad Lõvisüdamed ja Lärmisepa tänava Lota…Ilon Wikland sündis 1930. aastal Tartus, kuid elas noore tüdrukuna mitu aastat Haapsalus vanavanemate pool ja nii avatigi seal 2006. aastal tema muuseum („Iloni Imedemaa“). Külastasin seda muuseumi ja nüüd mõistan, miks joonistab Ilon Wikland just nii, nagu ta joonistab.

Iloni vanematel oli alati hirmus palju tegemist ja seepärast elas Ilon kolm esimest eluaastat vanavanemate pool Tartus. Pärast seda kui vaimuhaige onu püstoli haaras ja üks kuul väikse Iloni õlga riivas, võtsid ema ja isa ta enda juurde Tallinna. Ilon oli seal sageli üksi. Sellel oli ka häid külgi, kas või see, et võis toituda põhiliselt šokolaadikookidest, kuid sügaval sisimas lubas tüdruk juba toona, et temast saab kunagi parem ema.

Kui ema sõitis tööasjus Itaaliasse, saadeti Ilon, kes oli siis kaheksa-aastane, vanaema ja vanaisa juurde Haapsallu. Selles väikelinnas tundis ta end turvaliselt, mängis sõpradega rannas, vanavanemad hoidsid tal silma peal ning ka Iloni koer oli alati seltsiks.


Kui vanemad lahku läksid ja ikka veel suures maailmas ringi rändasid, jäi Ilon Haapsallu, kuni sai selgeks, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas. Kui kätte jõudis1944. aasta sügis, saatsid vanavanemad 14-aastase lapselapse Rootsi. Merel sattus põgenike laev tormi kätte ning Ilon uskus, et nad kõik upuvad. Kuidagi jõudsid nad siiski Stockholmi lähedal asuvate skäärideni ning Ilon otsustas, et temast peab võimalikult kiiresti saama rootslane.

Ta leidis sugulaste pool peavarju, õppis kähku ära keele ja astus kunstikooli; saanud emaks ja soovides pärast esimese lapse sündi jälle joonistama hakata, sattus ta Astrid Lindgreni peale, kes otsis parasjagu raamatu „Mio, mu Mio“ tarvis illustraatorit. Algas pikk, inspireeriv ja usalduslik koostöö.

Haapsalusse naasis Ilon Wikland koos Astrid Lindgreniga aastal 1989. Ta ei uskunud enam, et see veel kunagi võimalikuks osutub. Seistes piiskopilinnuse varemete juures, tuli tal end kokku võtta, et mitte nutma puhkeda. Ta hakkas tasapisi mõistma, et oli kõik need aastad kandnud hinges päris palju eestilikku.

Nüüd, kus ma seda kõike tean, avastan Ilon Wiklandi piltidelt pisiasju, mis on viimastel kuudel jäänud ka minu fotoobjektiivi ette: õitsvaid kastanipuid, suitsupääsukesi, sirelioksa aknalaual.

Raamatu “Sammeli, Epp ja mina” kahel illustratsioonil on Ilon Wikland kujutanud ka Tallinna. Ühel neist jookseb ema tütrega Toompea mäest üles, sest nad on esimesel koolipäeval hiljaks jäämas. Teisel pildil veedavad kaks sõbrannat aega Raekoja platsil.



Mattise röövliloss raamatust „Röövlitütar Ronja“ on aga surmkindlalt Haapsalu piiskopilinnusele mõeldes joonistatud.

Aug 20, 2011

Päev Haapsalus – 1. osa

Nüüd olen ära käinud ka Haapsalus. Külaskäik sai jällegi teoks pühapäevase väljasõidu raames ja kiire võrdlusena olgu öeldud, et Haapsalu on üsna Pärnu moodi, ainult et külahõngulisem ja seetõttu õdusam.

Haapsalu on kuulus õhkõhukeste sallide poolest, mida seal valmistatakse. Sellise salli kude peab olema nii peen, et sall mahub läbi sõrmuse. Kui ses väikelinnas jalutasime, leidis parasjagu aset tänavafestival ja programmi osana toimus ka kudumisvõistlus. Joonise järgi kudumises võttis mõõtu oma kakskümmend daami, noorim osaleja oli vaevu 16 täis ‒ julgegu veel keegi öelda, et käsitöö on midagi vanaemade jaoks.


Haapsalu hiilgeaegu meenutab raudteejaam, kus rongid kahjuks enam ei peatu, küll aga bussid. Kui raudteejaam 1907. aastal valmis sai, võis Haapsalu kiidelda sellega, et seal asub Euroopa pikim katusega kaetud perroon (214 meetrit). Haapsalusse suunduv raudteelõik suleti 1990. aastate keskpaiku, sealtpeale on Tallinnast saabuvate rongide lõpp-peatuseks Riisipere. 2004. aastast saadik pole isegi enam rööpaid, jäänud on vaid raudteemuuseum ja paar vana vedurit.


Oma endisest tähendusest on vähem minetanud Kuursaal ja rannapromenaad. Seal naudivad külastajad praegugi heegeldatud laudlinadel kohvi ja kooki ning patseerivad mõõdetud sammul uniselt loksuva vee ääres. Väikeste heledate puumajade kohal troonivad aga kaitsvalt piiskopilinnuse varemed. Omal ajal kuulus linnus mitme sajandi kestel Saare-Lääne piiskopkonnale.