Showing posts with label Kadriorg. Show all posts
Showing posts with label Kadriorg. Show all posts

Sep 28, 2011

Viimased päevad, esimesed korrad ja täitumised

Viimased päevad Tallinnas tunduvad veel kord väikese igavikuna. On üllatav, et neis oli vähem viimaseid kui esimesi kordi. Algul mõtlesin, et pean tingimata külastama veel kord kõiki toredaid paiku. Sõitma veel kord rattaga Paljassaare poolsaarele ujuma, minema veel kord kirjusse Kadrioru parki, külastama veel kord pagaritöökoda, kus müüakse rosinasaiu. Kuid olin kõigis neis paigus juba viimast korda olnud, ehkki toona ma seda veel ei teadnud.

Selle asemel juhtus aga, et sattusin esimest korda saksa koguduse jumalateenistusele, esimest korda Hella Hunti õlut jooma, esimest korda Botaanikaaeda, esimest korda näitusele Eesti kultuurinimestest. Mul oli täiesti tavaline tunne. Olin lihtsalt ihu ja hingega seal ja avastasin linna. (Mu süda ei taha veel mõista.)

Need olid viimaste päevade esimesed korrad, mis näitavad mulle taas, et minu tutvus Tallinnaga on ehk alles algusjärgus. Siinne ajaveeb ei pretendeeri kaugeltki täielikkusele. See polnudki tema siht. Aga arvan, et ta on nüüdseks nii kaugele edenenud, et võib joone alla tõmmata.

Ma võiksin ja tahaksin veel nii paljust kirjutada. Teisalt on kõik õigupoolest juba öeldud.

Praegu on mul inimeste näod veel väga selgelt silme ees. Ma ei unusta neid ka niipea. Kuid kui ka minu kujutluses ükskord inimeste näod üha hägusamaks ja tuhmimaks muutuvad, mõtlen ikka veel nende inimeste olemuse peale.

Ka selle kohta käivad samad sõnad: õigupoolest on kõik juba öeldud, olen juba jutustanud, milliseid inimesi siin tundma õppisin. Paljudest neist said minu sõbrad, inspireerijad, salajased liitlased, toetajad, hea-tuju-andjad või eeskujud.
Selliseid mõtteid mõlgutan praegu.

Eile kesköö paiku Toompeal. Pool linna magab õndsat und, teine pool ei taha veel voodisse heita ja veikleb süsimustas öös. Viimane Helsingi laev saabub sadamasse. Pärnad sahistavad lehti ja Kati räägib mulle, et talvel on vahel Läänemere kohal udu.

Täna pärastlõunal kusagil linnas. Kollased lehed on langenud ümaratest munakividest sillutisele ja täidavad kividevahelisi tühimikke. Paar töölist on rehitsenud lehed hunnikusse ja istuvad puhates veidi eemal pargipingil. Pean end kokku võtma, et mitte joosta lehekuhilatesse ja ajada need uuesti tänavale laiali.

Mul oli viimastel nädalatel ka üks salasoov ning kui see mulle meenus, vaatasin üles taeva poole. Eile hommikul läks see soov täide. Lesin veel voodis, äratuskell on alles helisenud ja olen väga unine. Siis kuulen aga pooleldi avatud aknast just neid hääli, mida olen oodanud. Hüppan voodist välja, lülitan fotoaparaadi sisse ja ootan aknal, vaadates üles. Möödub veel paar sekundit ja nad on kohal: hüüded, tiivalöögid ja läinud nad ongi.

Mais lendasid rändlinnud kaks korda üle minu pea. Nad tulid pärast talve tagasi. Nüüd lendavad nad teises suunas, jälle lõunasse.

Olin Eestis täpselt niikaua kui rändlinnud.

Ja rändlinnud tulevad tagasi.

Sep 14, 2011

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju (järg)


Kui neil päevil päike paistab, löövad Kadrioru pargi värvid särama. Lähen sinna veel sageli jalutama, kuni ka puude lehed kirjuks värvuvad.

Sep 7, 2011

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Aug 30, 2011

... et tuli eal ei kustuks


Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.

Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.

Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.

Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.

P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu