Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.
Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.
P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.
Posts
