Kirjavahetus Irja Grönholmiga

Neljapäev, 7. juuni 2011:
Irja Grönholmi e-kiri Sarah jana Portnerile

[…] Kirjutasid oma viimases kirjas peale Harju tänava maja ka bürokraatiast. Võtan siin sõnasabast kinni.

Niisiis bürokraatia. Võrreldes nõndanimetatud saksa korraga, millele eestlased meeleldi viitavad (iseäranis armastavad saksa keelt mitte oskavad eestlased öelda: "Orrrtnunk muss sain!"), valitseb Eestis hästi korraldatud anarhia. Mul tuli alguses harjuda sellega, et järgmiseks hommikuks kokku lepitud kohtumine („homme hommikul“) tähendas reaalses elus midagi hoopis muud: homme hommikul, nii 12 paiku, sobib? Seevastu võib Eestis helistada inimestele ka pärast kella ühtteist õhtul, olemata seejuures ebaviisakas. Ma ei tea, kas see on ka praegu nii, sest eestlased on ju töönarkomaanid, vähemasti on see neil geenides, töömoraal on väga-väga kõrge ja seega võib ka olla, et paljud on muutunud varajasteks tõusjateks ja et vastu pidada, ka varajasteks põhkupugejateks. Niipalju siis sellest.

Kui nõukogude ajal joosti ametkondades peaga vastu SEINA (mis oli vähemasti raudbetoonist!), siis praegu lahendavad ametnikud probleeme üsna lihtsalt ja kiirelt. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma läksin 1970-ndatel (tänaseks Viru keskusesse integreeritud) Kaubamaja lähedal asuvasse Inturisti filiaali, niisiis reisibüroosse, mingi täiesti tavapärase küsimusega, ja leti taga istuv proua ei vaevunud mulle lihtsalt vastama. Küsisin nimelt eesti keeles. Inturist oli välisreiside eest vastutav reisibüroo ja seal ei töötanud peaaegu ühtegi (võib-olla aga tõesti mitte ühtegi) eestlast. Kui läksin üle vene keelele, sain vastuse, ent kui jäise! Toonased ajad olid tõepoolest jäised ning jämedam ots oli massiliselt sisse toodud nõukogude kodanike käes. Sel ajal veel oli. […]

Teispäev, 17. mai 2011
Sarah Jana Portneri e-kiri Inga Grönholmile

[…] Pean kokkuvõttes ütlema, et siinsed inimesed on avatud ja nendega on kerge suhelda. Neile teeb heameelt, et tunnen nende maa vastu huvi, kiiresti minnakse üle „sinale“ ja suurem osa asju lahendatakse siin kiiresti ja bürokraatiata. […]

Esmaspäev, 23. mai 2011:
Irja Grönholmi e-kiri Sarah Jana Portnerile

[…] Ka mina tegin oma esimesed sammud eesti kirjanduse radadel Harju 1-16 asuvast külaliskorterist, see oli anno 1989, kui sain Eesti Kirjanike Liidult neljanädalase stipendiumi, et tutvuda eesti kirjandusmaastikuga – toona ei nimetatud seda veel kirjandusväljaks ‒ ning sain seejuures osa elavast ajaloost, aitasin seda koguni kirjutada, seistes 23. augustil koos teistega inimketis, mis kulges Toompealt Tallinnas 600 kilomeetri pikkuselt läbi kõigi kolme Balti nõukogude vabariigi, olles üks paljudest peatse murrangu kuulutajatest.

Jah, Harju 1 on hea paik linna ja kirjanduse südames, see hoonekompleks ehitati ju 1960. aastatel kirjanike jaoks, ühes musta laega saali ning „Pegasuse“ kohvikuga. Toona, see tähendab 1988. ja 1989. aastal kihas see koht nagu sipelgapesa, Kirjanike Maja oli kõige keskmes. Eesti poliitilisele muutusele panid ju aluse kunstnikud ja intellektuaalid ning kõik nende kohtumispaigad kujutasid endast midagi „vabaduse kasvulava“ taolist. Valitses uskumatult vaimuerk ja lootusrikas meeleolu, millest ei jäänud keegi puutumata.

Nüüd on see ‒ olgugi et e ndiselt kirjanduse keskus ‒ toonasega võrreldes mahajäetud paik. […]

Teisipäev, 17. mai 2011:
Sarah Jana Portneri e-kiri Irja Grönholmile

[…] Elan Eesti Kirjanike Liidu korteris Harju tänaval. Kui pistan pea oma korteri aknast välja, näen Raekoja platsi. Ja kui ma pistan pea välja teisest aknast, näen Niguliste kirikut, Aleksander Nevski katedraali kupleid ja kõige taga Toompea katuseid. Rohkem kesklinnas ei saaks korter asuda, naudin seda väga! […]