Vaate küsimus

Hetkeline hämming: seisan ühe Pikal tänaval asuva maja ukse ees, olles vajutanud kellanuppu, mille kõrval on kiri „Kuuskemaa galerii“. Olen valmis sisse astuma, vaatan ainiti enda ette ja ehmatan, kui äkitselt läheb lahti minust vasakule jääv madal puust ukseluuk ja sealt pistab pea välja Jüri Kuuskemaa: „Tere tulemast!“ Ta ulatab mulle käe ja viib mind neli astet allapoole, kus asub tema kuningriik.

Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.

Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.

19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.

Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.

Eelreklaam: Filmilõik saates „Kultur.21“

Linnakirjutaja hakkab kaamera ees seismisega lõpuks juba ära harjuma … Tervelt kaks päeva saatis mind minu käikudel Tallinnas Frank Lukeit Deutsche Welle telekanalist. Külastasime galeriisid ja kohtusime kunstnikega, jõime kohvi ja luusisime Kalamajas, käisime teatrietendustel ja vanalinnas ning lõpuks sündis neist kohtumistest väike film, mis linastub täna (laupäeval) Deutsche Welle kanalil saates „Kultur.21“. Kes näeb telepilti satelliidi vahendusel, saab saate saksakeelset versiooni vaadata kella 21.30-st ja ingliskeelset versiooni kella 0.30-st (Saksamaa aja järgi). Inimesed, kel pole katusel satelliiditaldrikut, võivad saadet näha internetist.

Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju

Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.

Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.

Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)

Lilled linnamüüri taga (lõpp)

Küsimus: Mis on saanud lillenäitusest, mille ettevalmistustest kirjutasin maikuus? Vastus: Sellest on saanud äärmiselt armastatud ja kaunis jalutuspaik. Teinekord, kui sealt rattaga mööda kihutasin ja nägin, kui palju inimesi astus mööda puukooremultšiga kaetud jalgrada peenarde vahel, tuli mulle pähe võrdlus palverännakuga. Lillede juurde! Oi kui meelsasti oleks nii mõnigi palverändaja istunud ühele väikestest pinkidest, mis paljudes aedades seisid ja ootasid. Need olid aga pandud nööri taha ja ööpäev läbi hoidsid neil silma peal kolm valvurit. Ronida tohtis üksnes punasele Kielist pärit diivanile, mis muutis selle hiiglasliku mööblitüki nii noorte kui ka vanade külastajate hulgas täielikuks hitiks. (Sinna juurde kuuluva aia kujundas Tallinna sõpruslinna meeskond. Diivani originaal asub muide Kieli rannapromenaadil.) Viimastel päevadel on üks aed teise järel üles võetud, Lillefestival on juba lõppenud.

Eelreklaam: Minu jalgratas ja mina ZDF-is

Telekanali ZDF mõte intervjueerida mind ratta seljas, meeldis mulle kohe. Sest nagu enamik minu lugejaid on ehk juba aru saanud, avastan Tallinna eriti meelsasti rattaga sõites. Sõitsin niisiis kaks nädalat tagasi koos ZDF-i saatejuhi Andreas Klinneriga ringi kultuurikilomeetril ja Paljassaare poolsaarel, vastates muuseas paarile küsimusele. Selle sportliku ja igati nauditava võttepäeva tulemust saab näha homme (esmaspäeval) saates „Täna Euroopas“. Algus on kell 16. Kes aga sel kellaajal ei saa või ei taha televiisori ees istuda, võib saadet veel mõne nädala jooksul vaadata aadressilt www.heuteineuropa.zdf.de.

Pidu Uues Maailmas

Sel nädalavahetusel toimub Uue Maailma asumis ääretult tore tänavafestival. Asum kannab tõesti nime „Uus Maailm“, siin pole mõne PR-firma käsi mängus. Oletatavasti on ta oma nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis selles piirkonnas asus ja mille kuulsus 18. ja 19. sajandil oli legendaarne. Linna tööstuslik areng 20. saj. alguses tõi asumis kaasa hoogsa ehitustegevuse ning just sel ajal kinnistus ka nimetus „Uus Maailm“. Mõni tänav kannab isegi sobilikku nime nagu „Suur-Ameerika“, „Väike-Ameerika“ või „Saturni“.

Läbi nende tänavate kulgebki tänavapeo sissejuhatuseks häälekas rongkäik. Kõige ees sõidab üks tegelane isetehtud jalgratta seljas, tema järel marsib orkester, mängides lugu „Oh, when the Saints go marching in“, pillimeeste taga tuleb hulk inimesi kirjude kübaratega, noori ja vanu, hipilikke ja tagasihoidlikke, uhkeid lapsevanemaid kärudega, vanaema käevangus. Kohalikud on vistiti mitu päeva jutti küpsetanud ja keetnud, kaubeldes nüüd kõigi nende kookide, suppide ja juurvilja-quiche`idega oma hoovides ja õuedel olevatel parkimis- või muruplatsidel. Piknikulinadele ja õllepinkidele on müügiks välja pandud tolmuseid kingi ja vanu plaate, omavalmistatud kõrvarõngaid ja maiustusi, aiast korjatud õunu ja moosi. Kahel laval mängivad bändid ja päike piilub sügispilvede vahelt alla vihmavarjude peale, mis on riputatud peaväljaku kohal olevate elektriliinide vahele.


Üks või teine külastaja tunneb õhus vaevumärgatavat nukrust, nukker on ka festivali korraldaja. Selle põhjuseks on asumi südameks olev seltsimaja Koidu tänaval, koht, kus viimastel aastatel on sündinud ja üheskoos ellu viidud suurem osa ideid; mitte enam kõige paremas seisukorras kollane puumaja, kus elas enamasti üheskoos kümmekond inimest, makstes tühist üüri ning kattes suurema osa väljaminekutest ühiskassast. Couchsurferid ja muidu tuttavad leidsid peavarju ärklikorrusel ning nii võis olla alati mureta, et köögis kohtab volilt noori ja lõbusaid inimesi. 12. septembril sulgeb seltsimaja aga uksed. Viimased talved olid üpriski külmad, üür on tõusnud ja mõni majaelanik on ehk vahepeal ka väheke täiskasvanumaks saanud. Kuid selles, et festival toimub kindlasti ka järgmisel aastal, on kõik veendunud.

Võtan endaga kaasa ‒‒ ja mitte ainult seetõttu, et käisin festivalil, vaid ka muidu ‒ hulga mälestusi huvitavatest ja tugevatest inimestest. Mõnda neist õppisin tundma veidi lähemalt, mõnda üksnes pealiskaudselt, paljude puhul kujutan nende elukäiku ette pigem oma fantaasiale kui faktidele tuginedes. Need inimesed, keda ma loodetavasti edaspidigi meenutan, on seesugused inimesed, kes otsivad oma elus ülesandeid. Sageli on nad need leidnud. Kuid on ka neid, kes alles otsivad. Neid, kes jätkavad otsimist ega arva, et teavad niigi juba kõike ‒ kas see ei näita mitte iseloomu? Need on inimesed, kes millegi nimel võitlevad, kes midagi ära teevad, kes julgevad midagi ette võtta ka siis, kui see ei tõota rahalist kasu või pole isegi selge, kas nähtud vaev end lõpuks üldse ära tasub. Mõni neist teeb suuremaid, teine väiksemaid asju, kuid nad kõik vaatavad kaugemale oma nabast. Meenutan neid inimesi, kel jagub ideid, kes julgevad katsetada ja kes toovad kokku ka teisi inimesi, loodetavast veel sageli. Inimesi, kes ammutavad rõõmuga ideid tänapäeval võimalike elustiilide paljususest.

Täitumised (järg)

Pilt kujutab eilse lillemüüja kõrvalletti (Vabaduse väljakul). Ka eurole üleminek ei ole Eestis veel päris lõpule jõudnud …