Neil päevil saab Eesti meedias lugeda või kuulata lausa mitut minuga tehtud intervjuud. Esimene neist ilmus eile ajalehes Pealinn ja ma andsin selle tegelikult juba augustis. Enamikule küsimustest vastaksin aga praegu üsna samamoodi ja seepärast pole midagi lahti, kui see ilmub alles nüüd. Eile õhtust saadik on aga Postimehe online-väljaandes üleval lühike infotekst minu kohta ja ka intervjuu. Viimane on päris värske, vestlesin ajakirjanikuga alles eile ennelõunal Kadriorus NOP-i kohvikus. Eile õhtul pärast näituse avamist küsitlesid mind aga kaks raadioajakirjanikku. Esimene neist oli Kristel Kossar (kes on muuseas ka ühel näituse fotodest) ja teine oli Rootsi ajakirjanik Gunnar Bolin. Seda, mida rääkisin Kristel Kossariga, sai kuulda täna hommikul kell üheksa Kuku raadios. Millal läheb eetrisse intervjuu Rootsi raadiole, ma veel ei tea, kuid loodan peagi teada saada. (Võib-olla oskab mõni selle blogi lugejatest ka rootsi keelt? Mina rootsi keelt ei oska, see-eest rääkis Gunnar Bolin hästi saksa keelt.)
Kes nüüd kardab, et see ongi minu viimane postitus, siis olge mureta. Minu peas on hüvastijätupostitus küll juba peaaegu valmis ja ka sobiva foto tegin eile hommikul kell pool kaheksa, kuid viimane postitus on veel kirja panemata. Eks näis, millal mul selleks aega jääb. Praegu pean aga kindlasti veel linna peale minema, et üht-teist osta. (Pärast mitu päeva kestnud vihmasadu paistab täna jälle ere päike.)
Sep 27, 2011
Sep 25, 2011
Valik pilte ja lugusid
Nagu lubatud, annan juba ette veidike aimu, mida näituselt oodata:
Eks ole suurem osa turistifotosid üles võetud majadest mööda jalutades. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil ‒ juhul kui sul on õnne ‒ võib saada tuttavaks inimestega, kes linnas elavad.
Näitusel väljas olevaid fotosid tuleb seega vaadata alati kahekaupa, üks foto kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt. Iga fotopaari juurde kuuluv tekst jutustab lühikese loo, mis koosneb kahest osast. Esimene osa räägib minevikust, teine tänapäevast. Vaataja võib neid lugusid ise edasi jutustada.
Kas või järgnevate fotode ja lugude põhjal:
Hooned Vaimu tänava lõunaküljel on vanemad, need olid olemas juba varasel 15. sajandil, nagu tõendab kinnistusraamatu kanne, kus on juttu „majadest Pika ja Väikese tänava vahel“ (viimase all on ilmselt mõeldud Vaimu tänavat). Kogu hoonetekompleksi ei ole veel jõutud renoveerida ja ehituslooliselt läbi uurida ja nii on neis sisehoovi ümber paiknevates väikestes majades veel hulgaliselt avastamisväärset. Ehk annab just see asjaolu tagahoovile romantilise ilme, mida rõhutab veelgi müüre kattev metsik viinapuu.
Sisehoovist viib puutrepp töökotta, mida jagavad kingsepp ja kääriteritaja. Kääriteritaja nimi on Slava Hanov ja ta on töötanud selles poes 31 aastat. Poliitilised murrangud ja majanduskriisid tema ärisse sama hästi kui ei puutunud, kundedest pole tal kunagi puudust olnud. Juuksurid teritavad siin oma kääre, kokad nuge ja kirurgid operatsiooniriistu. Välismaal elavad eestlased toovad aga kodus käies teritada oma küünetangid, sest neis linnades, kus nad töötavad, kääriteritajaid enam ei leidu.
Nõmme linnaosa on tõeline aedlinn, mis peidab end männimetsa rohelusse. Majas Väikese Illimari tänaval on elanud koguni kaks kuulsat kirjanikest abielupaari. Kõigepealt elasid siin Marie Under ja Artur Adson, kes ehitasid siinsele krundile väikese maja. Kui nad 1944. aastal Rootsi põgenesid, jätsid nad maja oma sõprade Elo ja Friedebert Tuglase hoolde. Tuglased elasid siin kuni 1971. aastani, tehes majale juurdeehituse, kuid nagu nende eelkäijadki armastasid nad eriti aeda, milles õitses omal ajal üle 100 eri roosisordi.
Roose pole kuigi palju alles jäänud. Kirjanike raamatukogu on aga säilinud ja ta on nüüd kõigile avatud. Oma 20 000 eksemplariga on see hindamatu varaait uurijaile, kelle päralt on väike lugemissaal. Juhul kui mõni neist ei tea, kust otsida hädavajalikku raamatut, tuleb nõu ja jõuga appi Eha Rand. Peale selle korraldab Eha külastajatele ka ekskursioone, sest endine kirjanike kodumaja ei ole üksnes raamatukogu, vaid töötab 1976. aastast ka muuseumina.
Eks ole suurem osa turistifotosid üles võetud majadest mööda jalutades. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil ‒ juhul kui sul on õnne ‒ võib saada tuttavaks inimestega, kes linnas elavad.
Näitusel väljas olevaid fotosid tuleb seega vaadata alati kahekaupa, üks foto kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt. Iga fotopaari juurde kuuluv tekst jutustab lühikese loo, mis koosneb kahest osast. Esimene osa räägib minevikust, teine tänapäevast. Vaataja võib neid lugusid ise edasi jutustada.
Kas või järgnevate fotode ja lugude põhjal:
Hooned Vaimu tänava lõunaküljel on vanemad, need olid olemas juba varasel 15. sajandil, nagu tõendab kinnistusraamatu kanne, kus on juttu „majadest Pika ja Väikese tänava vahel“ (viimase all on ilmselt mõeldud Vaimu tänavat). Kogu hoonetekompleksi ei ole veel jõutud renoveerida ja ehituslooliselt läbi uurida ja nii on neis sisehoovi ümber paiknevates väikestes majades veel hulgaliselt avastamisväärset. Ehk annab just see asjaolu tagahoovile romantilise ilme, mida rõhutab veelgi müüre kattev metsik viinapuu.
Sisehoovist viib puutrepp töökotta, mida jagavad kingsepp ja kääriteritaja. Kääriteritaja nimi on Slava Hanov ja ta on töötanud selles poes 31 aastat. Poliitilised murrangud ja majanduskriisid tema ärisse sama hästi kui ei puutunud, kundedest pole tal kunagi puudust olnud. Juuksurid teritavad siin oma kääre, kokad nuge ja kirurgid operatsiooniriistu. Välismaal elavad eestlased toovad aga kodus käies teritada oma küünetangid, sest neis linnades, kus nad töötavad, kääriteritajaid enam ei leidu.
Nõmme linnaosa on tõeline aedlinn, mis peidab end männimetsa rohelusse. Majas Väikese Illimari tänaval on elanud koguni kaks kuulsat kirjanikest abielupaari. Kõigepealt elasid siin Marie Under ja Artur Adson, kes ehitasid siinsele krundile väikese maja. Kui nad 1944. aastal Rootsi põgenesid, jätsid nad maja oma sõprade Elo ja Friedebert Tuglase hoolde. Tuglased elasid siin kuni 1971. aastani, tehes majale juurdeehituse, kuid nagu nende eelkäijadki armastasid nad eriti aeda, milles õitses omal ajal üle 100 eri roosisordi.
Roose pole kuigi palju alles jäänud. Kirjanike raamatukogu on aga säilinud ja ta on nüüd kõigile avatud. Oma 20 000 eksemplariga on see hindamatu varaait uurijaile, kelle päralt on väike lugemissaal. Juhul kui mõni neist ei tea, kust otsida hädavajalikku raamatut, tuleb nõu ja jõuga appi Eha Rand. Peale selle korraldab Eha külastajatele ka ekskursioone, sest endine kirjanike kodumaja ei ole üksnes raamatukogu, vaid töötab 1976. aastast ka muuseumina.
Sep 24, 2011
Eelreklaam: „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“
Hiljuti tegin sellest juba juttu, kuid nüüd teatan täiesti ametlikult: 26. septembrist on Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus võimalik vaadata näitust „Tallinn ‒ inimeste ja majade lood“!
24 fotopaari abil, millest üks kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt, näitan just seesugust Tallinna, millist kogesin oma sellesuvistel uurimisretkedel läbi linna. Peaaegu kõik turistid pildistavad vaimustusega Tallinna ajaloolisi fassaade ja need pildid on talletatud lugematutesse fotoalbumitesse ja kõvaketastele mälestusena puhkusereisist. Tahtsin neid fotosid omalt poolt täiendada ja seepärast kujutan piltidel ka inimesi, kes Tallinna vanades majades töötavad või elavad.
Näituse avamine, mis toimub esmaspäeval, 26. septembril kell 17.00, on samal ajal ka projekti „Tallinna linnakirjutaja 2011“ lõpupidu. Jutustan seal lühidalt näituse saamisloost ja seejärel pakun raamatukogu kohvikus veini ja suupisteid.
Näitus on avatud 26. septembrist 22. oktoobrini Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Rävala puiestee 10; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 10-19, laupäeval 10-15). Seejärel on näitus üleval 1. kuni 30. novembrini Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühingu ruumides Kadriorus (Jaan Poska 15; lahtiolekuajad iga päev 10-18). Lõpuks rändavad pildid detsembris Rahvusraamatukokku ja neid võib 5. kuni 23. detsembrini vaadata saksa lugemissaali ees (Tõnismägi 2, 7. korrus; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 11-20, laupäeval 12-19).
Pilte saatvad tekstid on näitusel eesti keeles, kuid lisalehtedelt leiab ka saksakeelse versiooni. Kutsungi siinkohal näitust vaatama kõiki minu ajaveebi lugejaid, kes Tallinnas elavad või kel on lähiajal kavas Tallinna külastada.
Näituse saksakeelset versiooni saab näha eeldatavasti 2012. aasta märtsis Usedomi kirjanduspäevadel ja seejärel peaks ta veel mõnda paika rändama. Kui üksikasjad on selgunud, annan sellest siin teada. Peale selle on mul kavas panna näituse fotod pdf formaadis üles ka internetti. Seega tasub siinset blogi külastada ka pärast minu Tallinnast lahkumist!
Panen siia peagi üles ka väikese valiku sellest, mida näitusel näha saab. Enne ütlen aga siinkohal veel kord SUUR TÄNU kõigile inimestele, kes mind selle näituse tegemisel aitasid ‒ iseäranis tänan neid, kes olid nõus laskma end pildistada! Mul on hea meel, et see näitus sai teoks.
24 fotopaari abil, millest üks kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt, näitan just seesugust Tallinna, millist kogesin oma sellesuvistel uurimisretkedel läbi linna. Peaaegu kõik turistid pildistavad vaimustusega Tallinna ajaloolisi fassaade ja need pildid on talletatud lugematutesse fotoalbumitesse ja kõvaketastele mälestusena puhkusereisist. Tahtsin neid fotosid omalt poolt täiendada ja seepärast kujutan piltidel ka inimesi, kes Tallinna vanades majades töötavad või elavad.
Näituse avamine, mis toimub esmaspäeval, 26. septembril kell 17.00, on samal ajal ka projekti „Tallinna linnakirjutaja 2011“ lõpupidu. Jutustan seal lühidalt näituse saamisloost ja seejärel pakun raamatukogu kohvikus veini ja suupisteid.
Näitus on avatud 26. septembrist 22. oktoobrini Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Rävala puiestee 10; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 10-19, laupäeval 10-15). Seejärel on näitus üleval 1. kuni 30. novembrini Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühingu ruumides Kadriorus (Jaan Poska 15; lahtiolekuajad iga päev 10-18). Lõpuks rändavad pildid detsembris Rahvusraamatukokku ja neid võib 5. kuni 23. detsembrini vaadata saksa lugemissaali ees (Tõnismägi 2, 7. korrus; lahtiolekuajad esmaspäevast reedeni 11-20, laupäeval 12-19).
Pilte saatvad tekstid on näitusel eesti keeles, kuid lisalehtedelt leiab ka saksakeelse versiooni. Kutsungi siinkohal näitust vaatama kõiki minu ajaveebi lugejaid, kes Tallinnas elavad või kel on lähiajal kavas Tallinna külastada.
Näituse saksakeelset versiooni saab näha eeldatavasti 2012. aasta märtsis Usedomi kirjanduspäevadel ja seejärel peaks ta veel mõnda paika rändama. Kui üksikasjad on selgunud, annan sellest siin teada. Peale selle on mul kavas panna näituse fotod pdf formaadis üles ka internetti. Seega tasub siinset blogi külastada ka pärast minu Tallinnast lahkumist!
Panen siia peagi üles ka väikese valiku sellest, mida näitusel näha saab. Enne ütlen aga siinkohal veel kord SUUR TÄNU kõigile inimestele, kes mind selle näituse tegemisel aitasid ‒ iseäranis tänan neid, kes olid nõus laskma end pildistada! Mul on hea meel, et see näitus sai teoks.
Ikka veel üllatused
Eile õhtul nõidus keegi ära Raekoja. Mööda Raekoja müüre rändas ringi sadu valgeid mulle. Läks nagu alati: käin linnas ringi ja üllatun. Mul pole aimugi, kes või mis oli selle aktsiooni taga, kuid sain tänu sellele jälle üllatuse osaliseks.
Sep 21, 2011
Eelreklaam: reedene hüvastijätukohtumine
Mingis mõttes on nimetus „hüvastijätukohtumine“ veider. Sest reedene lugejatega kohtumine on tegelikult minu esimene ametlik ja avalik lugejatega kohtumine Tallinnas. Sest see, kui esitasin Domus Revaliensise Kultuuripäevadel spontaanselt ühe Jaan Krossi novelli või kui kohtusin 21. Kooli õpilastega, oli siiski midagi muud. Teisest küljest on see üritus midagi rohkemat kui minu esimene ja viimane kohtumine Tallinna lugejatega. Sest juba nädala pärast sõidan ära koju, sinna ei saa midagi parata.
Aga see selleks, aeg lendab ja peaksime seda õigesti kasutama. Seepärast esitan siinkohal südamliku kutse. Reedel kell 15 loen Rahvusraamatukogu saksa lugemissaalis ette mõne teksti oma ajaveebist ja mul on hea meel, kui sellele järgneb vestlus kohaletulnutega.
Aga see selleks, aeg lendab ja peaksime seda õigesti kasutama. Seepärast esitan siinkohal südamliku kutse. Reedel kell 15 loen Rahvusraamatukogu saksa lugemissaalis ette mõne teksti oma ajaveebist ja mul on hea meel, kui sellele järgneb vestlus kohaletulnutega.
Sep 20, 2011
Lugemissoovitus tantsijaile
Sügis on saabumas, on külm ja tuuline ning hea meelega võtaks raamatu, tõmbaks end pehmete patjade kuhilasse kerra ja loeks seitse päeva jutti. Täna õhtul võtan endale aega, et vähemalt ühte raamatut lehitseda:
„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“
Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.
Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.
Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:
„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“
Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.
„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“
Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.
Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.
Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:
„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“
Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.
Sep 17, 2011
Praegu
See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.
Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.
Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.
Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.
Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
