Suvikevad (järg)

Pilt on üles võetud Kumu kunstimuuseumi ees, kui õhku täitis korraga lindude kisa. Ka rändlinnud naasevad.

Hommikumuusika

Hommikul ei ärata mind sugugi äratuskella tirin, plärin ega helin.
Äratajaks on hoopis eesti hümn. Igal hommikul kella seitsme ajal heisatakse Pika Hermanni tippu Eesti lipp. Samal ajal kõlab hümn: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pikk Hermann kuulub Toompea lossikompleksi juurde, kus käib koos Eesti parlament, Riigikogu.

Eesti hümni meloodia autor on Hamburgist pärit Friedrich Pacius, kes elas suurema osa elust Soomes. Hümni sõnad kirjutas eesti ajakirjanik ja kirjanik Johann Voldemar Jannsen ning esimest korda lauldi seda 1869. aasta üldlaulupeol Tartus. 1920. aastal kinnitati see Eesti Vabariigi hümniks.

Nõukogude ajal oli hümn keelatud. Sellest hoolimata kuulsid paljud eestlased seda iga päev. Põhja-Eestis oli võimalik kuulata Soome raadiot ning seal kõlas see meloodia igal õhtul saatepäeva lõpetuseks. Nimelt lauldakse ka Soome riigihümni Paciuse viisil, olgugi et teiste sõnadega.

Laulva revolutsiooni ajal tuli Eesti hümn uuesti kasutusele, samuti nagu sini-must-valge lipp. Juba 1989. aastal, kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist, lehvis sini-must-valge jälle Pika Hermanni tipus.

Tramm

Trammisõit käib siin järgmiselt. Reisijad ootavad kuulekalt kõnniteel.
Tramm sõidab mitmerealise sõidutee keskel. Peatus on tähistatud vastavasisulise liiklusmärgiga teeserval. Kui tramm jõuab enam-vähem märgiga kohakuti, jääb ta seisma. Inimesed tormavad paigalt, jooksevad üle kahe sõiduraja, lipsates läbi autode vahelt, mis jäävad lõpuks siiski seisma - ning jõuavad viimaks täiesti tervena trammi usteni.
Nad astuvad trammi, uksed sulguvad ja tramm jätkab sõitu.

Suvikevad

Foto on tehtud Harju mäel Toompea jalamil. Et keegi enam ei arvaks, et ma torman siinkandis endiselt mütsi ja kinnastega ringi. See on möödanik, see oli eelmisel nädalal. Taevas on juba mitu päeva pilvitu, puud lähevad üha rohelisemaks ja inimesed laevad end päikese käes. Täna algas suvikevad!

Mere äärde

Vanalinnas ununeb meri kergesti. Vanad aidad seisavad tummalt, laoruumide uksed on suletud, kaupa enam vintsidega üles ei tõmmata. Üksnes kirikutornide vahel tiirutavad kajakad räägivad sellest, et Tallinn oli kunagi hansalinn ja on praegugi sadamalinn.

Vanasti ulatanud meri otse Suure Rannavärava alla. Vanalinna põhjapoolses servas pidi ta koos Paksu Margareetaga linna sadama poolt kaitsma. Raeprotokollides mainitakse, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat. Aastasadade jooksul meri taandus ning seal, kus seisid kunagi laevad ankrus, juhib kuuerealine sõidutee liiklust vanalinnast mööda.

Taamal meelitab äsja rajatud kultuurikilomeeter Tallinna elanikke taas mere äärde. Kultuurikilomeeter kulgeb nõukogude ajal suletud maa-alal piki vana raudteetammi reisisadamast kuni Kalamaja asumini. Mere ääres annab tooni tööstusmaastik: laohooned, lagunevad telliskivimajad, kaldal seisvad laevad. Aga meri on meri. Inimesed istuvad kaldakividel ja vaatavad kaugusesse. Laps korjab kivikesi. Mehed õngitsevad.

Siit pisut ida poole jääb sadam. Reisiterminali hoone tagant eristab silm kauguses vaevu suuri laevu. On pärastlõuna ja sadam on rahulik, paar unist inimest, ratastega kohvrid käe otsas, uurivad väikeses turuhallis pakutavat kaupa. Otsekui seda oleks vaja tõestada, näitavad viidad, et Tallinnast saab teed mööda Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ja veeteed pidi Stockholmi ja Helsinkisse. Siis sisenen ma Suure Rannavärava kaudu uuesti linna.

Võimalused

Täna toimus minu esimene ülesastumine Tallinnas, milleks oli poodiumidiskussioon Vabaduse väljakul. Diskussioonist võtsid osa Maris Hellrand, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist, ajaloolane ja raamatu „Tallinn/Reval. Kunstiajalooline jalutuskäik Läänemere-äärses linnas“ autor Andreas Fülberth ning mina. Modereeris „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik ja kirjandustoimetaja Peeter Helme. Rääkisime eesti-saksa suhetest ja kultuuripealinna aastast.

Tekib ahhaa-efekt: kultuuripealinna aasta pakutud võimalused ei peitu kaugeltki ainult ametlikus programmis ja lootuses, et üritused meelitavad ligi palju külastajaid. Kultuuripealinna aasta annab ka teistele institutsioonidele ja üksikisikutele tõuke projekte ellu viia. Mõned neist võisid juba pikemat aega kavas olla ning nüüd on lõpuks põhjust neid teoks teha.

Andreas Fülberth märgib, et nii suurel hulgal raamatuid Tallinna kohta kui viimastel kuudel ilmus viimati 1980. aastal, mil Tallinnas toimus olümpiaregatt. Maris Hellrand räägib aga, et kõige rohkem tuntakse Tallinn 2011 ürituste vastu huvi Saksamaal. Kas see on seotud eriliste suhetega Saksamaa ja Eesti vahel või sakslased lihtsalt armastavad kultuuripealinnu, seda me ei tea.

Kaks fotot tänasest päevast: Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny juhatab diskussiooni sisse; Vaade lavale Vabaduse väljakul.



Laval olevad inimesed vasakult paremale: sünkroontõlk Juta Voogla, kunstiajaloolane Andreas Fülberth, Kultuurifoorumi juhatuse esimees Winfried Smaczny, linnakirjutaja Sarah Jana Portner, Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand, moderaator ja kirjandustoimetaja Peeter Helme.

Fotod: Deutsches Kulturforum östliches Europa

Õhtune programm

Eile algas kultuuripealinna aasta ühes oma paljude üritustega ka minu jaoks. Vaatasin õhtul Kanuti Gildi SAALis tantsuetendust. Vanasti kogunesid siia meelt lahutama Kanuti gildi liikmed, nüüd aga POT Festivali külastajad. Esines Mart Kangro. Etenduses „Start. Based on a True Story“ tantsib eesti koreograaf oma elulugu. Oma keha ihalust tantsida. Valusaid kohtumisi suure laia maailmaga väljaspool Eestit.

Paar päeva tagasi käisin vaatamas MIMprojecti etendust. Tükki mängiti ehitussoojakus ja selle nimi oli „MIM Goes Sustainable“. Idee: energiasäästlik teatrietendus. Pealtvaatajad sõtkuvad vaheldumisi jalgratastel, et toota lavavalgustuse tarvis elektrit. See-eest ei pea nad maksma pileti eest.