Hea kassiahastuse vastu

„Martsipanitoa“ lähedal asuva Ajaloomuuseumi peaukse esisel kiviterrassil Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab neil päevil teinekord üks viiuldaja. Pärast päikeseloojangut annab ta seal kontserdi – möödujate või oma armastatu rõõmuks, polegi ma aru saanud. Igal juhul seisab möödakäijatest veidi eemal noor naine, kes teda ainiti vaatab.

Paremat kohta oleks viiuldajal raskse leida. Trepi kõige ülemisel astmel asetseval seisukohal ei puudu teatraalsus, peale selle püüavad majade viilkatused heli esiti kinni, lastes selle alles hetk hiljem õhtutaeva poole tõusta. Nii istusin minagi rõõmsalt kõnniteeservale ja kuulasin kontserti.

Mul on Pariisis sõbranna. Ta ütleb, et kui tal tuleb peale kassiahastus, jalutab ta linnas ja linn võtab kassiahastuse kui imeväel ära. Ka Tallinn suudab seda. Annab sulle avalisüli, mis tal parajasti pakkuda on, nõudmata midagi vastutasuks. Vaheldust, meelelahutust, ilusaid hetki, veidraid hetki, hetki, mis ajavad naerma... Sellest võib osa saada igaüks, ilma et see millekski kohustaks. Kes tahab, jääb seisma, kes ei taha, läheb edasi.

Jään sageli peatuma, sest mulle meeldib õppida lähemalt tundma inimesi, keda kohtan oma igapäevastel käikudel: kitarrimängijaid, kes kord ühe, kord teise paarilisega Lühikese Jala müürieendil musitseerivad, bluesi-lauljat Pika Jala nurgalt, kes imiteerib oma häälega hiiglama hästi elektrikitarri, kunstnikke, kes istuvad klapptoolidel Niguliste kiriku ees kasvavate kõrgete pärnapuude all, ja minugi poolest kas või pastelsetes rüüdes krišnaiide, kes iga päev hilisel pärastlõunal minu akna alt mööda tantsivad.



See kõik ei ole omane üksnes Tallinnale, võiksin samalaadseid asju kogeda ka teistes linnades, kuid siin on mul selleks aega ja tahtmist ning ma naudin seda. Et on linn ja mitte maa. Anonüümset ühtekuuluvustunnet, et võin olla osa linnast, vabadust olla kohal ja vabadust jälle ära minna. (Ja muidugi seda, et erinevalt maal või maastikul olekust, ei olda linnas sedavõrd enda hooleks jäetud.)

Tants surmaga!

Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal õhurünnakus Lüübekile täielikult. Ka Tallinna Surmatantsu algselt 30 meetri pikkusest kompositsioonist on säilinud vaid neljandik − ent siiski!

Niguliste kirik paistab minu aknast ja mul oli juba mitu nädalat plaanis Niguliste muuseumit lõpuks ometi külastada, kuid iga kord, kui end kokku võtsin, oli esmaspäev või teisipäev ja kirik suletud. Nüüd olen lõpuks siin ja nagu ma arvasingi, näeb maal välja samasugune nagu turismigiidis, ainult et suurem ja klaasi taga.

Surm kutsub kõiki inimesi järge mööda tantsima. Kõigepealt paavsti, seejärel keisri ja keisritari, siis tulevad kardinal, kuningas ja piiskop. Rohkem isikuid siinsel fragmendil kujutatud ei ole, kuid arvatavasti olid neiks kaupmehed, käsitöölised ja talupojad, viimasena ilmselt hällilaps.

Mind aitas seda maali mõista keskalamsaksakeelse teksti tõlge, mis maali selgitab. Alguses juhatab Surm ringmängu sisse: „Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud puha korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi.“

Seejärel ulatab ta oma tantsupartnerile käe ja dialoogid, mis seejärel lahti rulluvad, järgivad alati ühte ja sedasama skeemi. Surm lausub: „Tantsi minuga!“ Tema poolt kõnetatu vastab: „Oh ei, palun halasta!“

Surm ütleb keisrile: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!“ Keiser Surmale vastu: „Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, sa töötad ringi isegi mu üdi.“

Surm ütleb keisritarile: „Hei, emand keisritar, nüüd käime vähe!“ Keisritar Surmale vastu: „Oh las`ma elan veel, ma väga palun sind!“

Surm ütleb kuningale: „Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!“ Kuningas Surmale vastu: „Oo surm, mind võlub sinu kõnekeel, kuid seda tantsu pole mina õppind veel!“

Oh ei, seda tantsu pole me veel õppinud. Me ei tahagi seda õppida. Üritame südilt unustada, et peame ükskord surema ja kui me ei suuda elu lõplikkusest enam mööda vaadata, on meie vastuseks hetkele suunatud nautlemine. Ära lükka midagi homse varna, ela nüüd ja praegu, naudi väikest õnne, las päike paista, ela värvikirevat elu. Need läbinisti positiivsed sõnad ei anna meile ometigi vastust, kui endalt küsime, mil moel seista silmitsi surma ja õnnetusega.

Järeldus, milleni pidid jõudma hiliskeskajal elanud inimesed Surmatantsu vaadates, oli kardinaalselt erinev: ela vooruslikult, hoidu upsakusest. „Kuid ainult upsakusest tunned mõnu, teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu“, ütleb Surm kardinalile. „Seevõrd on rohkem ränka muret ees.“ Ja kuningale sõnab ta: „Su mõtted kulusid vaid selleks ära, et püüda ilmaliku ilma sära. Mis kasu said? Kui minust, ajapikku saab sinustki vaid tera kuristikku.“ Kas inimestel oli neid manitsusi kuuldes kergem surra?

(Kasutatud tõlget Mai Lumiste teosest „Tallinna Surmatants“ (1976))

Ümaratest munakividest sillutis

Jalutan meeleldi munakivisillutisel, iseäranis õhtuti, kui tänavad on peaaegu inimtühjad ja mõni neist on täienisti minu päralt. On olemas tavaline, nurgelistest kividest laotud munakivisillutis ja on säärastest ümaratest munakividest laotud sillutis, milliseid võib leida rannast. Nad ei asetse päris korralikult maapinnaga tasa, mõni tungib üsna jultunult esile. Suurem osa on hallid, mõned on punakad, teised pruunid. Balansseerin ühelt ümaralt munakivilt teisele ja kujutan ette, et olen laps, kes mängib, et kõrvale astuda ei tohi, sest ümberringi on meri.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Jätkatud

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Ahoi!

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.


Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.


Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!