Mingis mõttes on nimetus „hüvastijätukohtumine“ veider. Sest reedene lugejatega kohtumine on tegelikult minu esimene ametlik ja avalik lugejatega kohtumine Tallinnas. Sest see, kui esitasin Domus Revaliensise Kultuuripäevadel spontaanselt ühe Jaan Krossi novelli või kui kohtusin 21. Kooli õpilastega, oli siiski midagi muud. Teisest küljest on see üritus midagi rohkemat kui minu esimene ja viimane kohtumine Tallinna lugejatega. Sest juba nädala pärast sõidan ära koju, sinna ei saa midagi parata.
Aga see selleks, aeg lendab ja peaksime seda õigesti kasutama. Seepärast esitan siinkohal südamliku kutse. Reedel kell 15 loen Rahvusraamatukogu saksa lugemissaalis ette mõne teksti oma ajaveebist ja mul on hea meel, kui sellele järgneb vestlus kohaletulnutega.
Sep 21, 2011
Sep 20, 2011
Lugemissoovitus tantsijaile
Sügis on saabumas, on külm ja tuuline ning hea meelega võtaks raamatu, tõmbaks end pehmete patjade kuhilasse kerra ja loeks seitse päeva jutti. Täna õhtul võtan endale aega, et vähemalt ühte raamatut lehitseda:
„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“
Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.
Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.
Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:
„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“
Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.
„Istu mu juurde, mu armas. […] Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist.“
Nii algab Werner Bergengrueni raamat „Surm Tallinnas“. Bergengruen, õigemini küll jutustaja haarab ühel kõledal sügisõhtul kõrtsis istudes kaaslase enda ligi ja vestab talle kõiksugu kelmilugusid, mis keerlevad surma ümber. Kõik need lood on tontliku sisuga ja kohati päris naljakad. Ühes pannakse surnu viinavaati, teises avatakse varjusurnutele pansionaat ja kolmandas põgeneb napsivend kakluse eest, ronides surnu voodisse.
Raamatu alguses seisab kaks tsitaati Notke Surmatantsust. Võttes Bergengrueni lugusid kui vastust sellele maalile, võib neid tõlgendada järgmiselt: need lood püüavad võita inimeste hirmu surma ees, relativeerides surma. Sellele, et Notke Surmatantsu tegelased nii koledal kombel kardavad, seab Bergengruen vastu tugeva annuse jaburat koomikat. Mingis mõttes see isegi toimub.
Mulle jääb aga kõigist neist veidratest kelmilugudest kauemaks meelde üks lõik raamatu sissejuhatusest. Usun, et vaikne aukartus, mis mind Tallinna tänavatel sageli valdab, on ehk muu hulgas seotud järgneva mõttega:
„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kui palju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? Need, kes elavad majades ja lähevad üle tänavate, neid on ju vähe; palju on asujaid linna hallides kirikutes ja surnukabelites raskete raiutud hauaplaatide all, kiriku-uste ees surnuaia rohu all, kirikuplatsidel kivisillutiste all. Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad. Tänane päev on neile nagu eilne ja homne, nad ei tunne aastate vaheldumist ning suur on nende ükskõiksus.“
Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias, käis Lübeckis ja Marburgis koolis, õppis Marburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis ja töötas pärast Esimest maailmasõda peamiselt ajakirjanikuna. Ta suri 1964. aastal Baden-Badenis. Eestikeelsed tsitaadid pärinevad raamatust „Surm Tallinnas“, mis ilmus 1999. aastal Rein Sepa ja Mati Sirkeli tõlkes.
Sep 17, 2011
Praegu
See on korstnapühkija. Ta ruttab üsna minu kodu lähedal üle Suur-Karja tänava. Usun, et tal on kiire, sest ta vaatab alati kohviku juures olevat kella.
Ka mina jooksen neil päevil ajaga võidu, seepärast kirjutan ka nii vähe oma veebipäevikut. Teen viimaseid ettevalmistusi fotonäituseks, mis avatakse Tallinnas 26. septembril ja mida saab hiljem näha ka Saksamaal. Fotonäitus on – nagu ka siinne blogi – osa linnakirjutaja projektist. Mai keskpaigast saadik olen otsinud motiive, püüdnud leida inimesi, kes oleksid nõus kaasa tegema ning ajanud korda palju asju. See polnud alati kerge. Vahepeal oli mul tunne nagu tüdrukul, kes rebib karikakra õielehti: läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda, läheb korda, ei lähe korda.
Paistab, et läheb siiski korda. Peatselt kirjutan siin veel üht teist näituse kohta. Kes teab, ehk on mõni minu lugejatest sel sügisel Tallinnas ja leiab aega ja tahtmist näitusele tulla. Mul on hea meel, et näitus siiski korda läheb ja saan selle täna viimaks ka välja kuulutada. Tänavusest septembrist kujuneb – nagu öeldud – täitumiste kuu.
Hästi ei lõppenud aga lugu „Minu jalgratas ja mina“. Ööl vastu kolmapäeva jalgratas varastati. Vargad lõikasid tagahoovis lihtsalt luku läbi. Sellest on väga kahju. Pealegi, jooksen nüüd sõna otseses mõttes ajaga võidu. Varem pigemini väntasin ajaga võidu ja sain seega kiiremini edasi.
Kas oleksin ehk pidanud sagedamini korstnapühkijal nööbist haarama? Paljud möödakäijad teevad seda. Ülemine nööp lausa läigib puhtusest ja korstnapühkija särab sellest tähelepanust meelitatuna üle kogu näo. Ma ei taha aga sugugi öelda, nagu oleks mul viltu vedanud. Vastupidi. Kui ma järgmine kord pronksist mehikesest möödun, pilgutan talle silma.
Sep 14, 2011
Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju (järg)
Kui neil päevil päike paistab, löövad Kadrioru pargi värvid särama. Lähen sinna veel sageli jalutama, kuni ka puude lehed kirjuks värvuvad.
Sep 11, 2011
Vaate küsimus
Hetkeline hämming: seisan ühe Pikal tänaval asuva maja ukse ees, olles vajutanud kellanuppu, mille kõrval on kiri „Kuuskemaa galerii“. Olen valmis sisse astuma, vaatan ainiti enda ette ja ehmatan, kui äkitselt läheb lahti minust vasakule jääv madal puust ukseluuk ja sealt pistab pea välja Jüri Kuuskemaa: „Tere tulemast!“ Ta ulatab mulle käe ja viib mind neli astet allapoole, kus asub tema kuningriik.
Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.
Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.
19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.
Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.
Jüri Kuuskemaa on üks nimekamaid Tallinna vanalinna asjatundjaid. Kui mõne UNESCO pärandisse kuuluva hoone renoveerimisel on vaja head nõu, pöördutakse Jüri Kuuskemaa poole, kui Tallinna aukülalised soovivad linnaga tutvuda, usaldatakse ekskursiooni tegemine Jüri Kuuskemaa hoolde. Aeg-ajalt võtab Jüri Kuuskemaa külalisi vastu ka oma galeriis. 68-aastane kunstiajaloolane on maja keldrisse riputanud ligi 90 Tallinna vaatega graafilist lehte, mida ta on kogunud ja restaureerinud juba neli aastakümmet.
Enamik graafilisi vaateid pärineb biidermeieri ajastust (ehk siis 19. sajandi esimesest poolest) ja näitab Tallinna biidermeierile sobivalt idüllilisest ja hubasest vaatevinklist. Naised ei kanna veel pükse, vaid puhvis seelikuid, seistes lobisedes Vanal turul. Kutsar plaksutab piitsa ja hobune hakkab liikuma, et traavida seejärel mööda Pikka jalga Toompeale. Lasnamäe nõlval mängib poisike flööti ja vaatab kirikutornide poole, mille piirjooned on udus vaevu nähtavad. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et sääraste stseenide silmitsemine avaldab rahustavat mõju ja ravib meie väsinud ja pinges vaimu.
19. sajandil peeti trükigraafikat väärtuslikuks kingituseks. Nende rohkem või vähem tuntud kunstnike tööde alusel, kes olid Tallinna kujutanud, valmistati Flensburgi, Augsburgi, Müncheni või Pariisi töökodades trükiplaadid, olgu siis kivist, vasest või puust. Seejärel tehti gravüüridest koopiad, mida vahel ka koloreeriti ning nad liikusid tagasi Tallinna, kus neid müüdi linna külalistele. Mõni Kuuskemaa galerii graafilistest lehtedest on koguni omajagu hinnaline. See on valmistatud näiteks Matthäus Meriani trükinäidiste põhjal või siis Adam Oleariuse või mõne tema kaaskondlase joonistuste järgi, mis valmisid sel ajal, kui reisiseltskond teel Moskvasse Tallinnas peatuse tegi.
Kuid pärinegu pilt kas või mõnelt täiesti tundmatult kunstnikult, Jüri Kuuskemaa eelistaks seda isegi Rembrandti originaalile. Selles suhtes on temast aastate jooksul saanud heas mõttes kolkapatrioot. Iga vana joonistus on tema jaoks mõistatus, mida lahendada. Mõnikord vanu vaateid silmitsedes teeb talle rõõmu, et linn on nii vähe muutunud, et palju kohti on praegu samasugused kui 150, 200 või 300 aastat tagasi. Mõnikord on ta aga üllatunud, milliseid tohutuid muutusi on linn läbi teinud. Üha uuesti ja uuesti vaagida, milline vaatepunkt peale jääb ‒ see on Kuuskemaale suureks rõõmuks.
Sep 10, 2011
Eelreklaam: Filmilõik saates „Kultur.21“
Linnakirjutaja hakkab kaamera ees seismisega lõpuks juba ära harjuma … Tervelt kaks päeva saatis mind minu käikudel Tallinnas Frank Lukeit Deutsche Welle telekanalist. Külastasime galeriisid ja kohtusime kunstnikega, jõime kohvi ja luusisime Kalamajas, käisime teatrietendustel ja vanalinnas ning lõpuks sündis neist kohtumistest väike film, mis linastub täna (laupäeval) Deutsche Welle kanalil saates „Kultur.21“. Kes näeb telepilti satelliidi vahendusel, saab saate saksakeelset versiooni vaadata kella 21.30-st ja ingliskeelset versiooni kella 0.30-st (Saksamaa aja järgi). Inimesed, kel pole katusel satelliiditaldrikut, võivad saadet näha internetist.
Sep 7, 2011
Kadriorg, kus on kõike natuke liiga palju
Kadriorg, saksakeelse nimega Katharinenthal, on algselt vene linnaosa, mis tekkis 18. sajandi alguses, kui Peeter Suur lasi ehitada oma naisele Katariinale väikese lossi ning töölised seadsid end sisse puuhüttides. 19. sajandil jooksis siit linna ja suvitusala vaheline piir, suvitajad jalutasid rannal ning lossi taha kerkisid esimesed suvemajad.
Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.
Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)
Kadriorg ‒ see on alati natuke liiga palju, justnagu Sacheri tordi tükk, millel ilutseb šokolaaditrühvel. Siin on kõik natuke magusam, muretum ja toretsevam. Siin ei asu üksnes suur park, kus kasvavad vanad tamme-ja kastanipuud, vaid peale selle ka tiik, mille keskel on purskkaev ja kus ujuvad ringi luiged. Siin on nii mõnigi uks pigem portaal ja nii üks kui teine maja salamisi villa. Aknaid ümbritsevad pitskardinatena puunikerdused ning ärkleid ja talveaedu kaunistavad kirjud vitraažid. Kõik näeb välja otsekui värskelt värvitud. Siin on ka valgete pinkidega roosiaed, kus peenardele istutatud lilled joonistavad rahvusmustreid. Ikka ja jälle kohtab siin pruutpaare, keda saadavad fotograafid. Mees ja naine poseerivad kõrte ja liiliate vahel, lapsed nokivad nina. Inimesed, kes elavad Kadrioru külje all Lasnamäel, tulevad nädalavahetuseti siia jalutama ja peavad murul piknikku. Lastemuuseum näeb välja nagu Rooma Peetri kirik, on ainult kordi ja kordi väiksem ning kes tahab sisse astuda, peab kingad jalast võtma ja sokipõisil edasi minema. Juba mitu kuud vaatab ühest avatud aknakesest välja valge kaisujänes. Autojuhid peavad aga olema tähelepanelikud teed ületavate oravate suhtes.
Kadriorg on otsekui Polly Pocketi mängukomplekt, mis mul kunagi oli, või otsekui Ostheimeri kujukeste ja Barbie piknikuauto ristand. (Juhul kui keegi on kodus mänguasjade maailmas.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
