Seitse tundi magamata

Olla seitse tundi magamata, istuda kõik see aeg kivikõvadel kirikupinkidel – selline oli ohver, mille pidid tooma Niguliste kiriku oreliöö külastajad. See-eest oli sissepääs tasuta. (Oreliöö toimus neljapäeva ööl vastu reedet rahvusvahelise orelifestivali avaakordina. Et mind reedel pärast seda tabas suur väsimus, kirjutan sellest alles täna...)

Oreliöö kestis kella 21.59-st kuni 4.59-ni, päikeseloojangust päikesetõusuni. Tallinna inimesed on – kui tegemist on kultuuriga − hämmastavalt väsimatud. Ma pole kunagi varem asutanud end nii sageli ja nii hilisel õhtutunnil mingitele üritustele kui sel suvel. Katusekino algusega kell 23.30, varjuteater keskööl – see kõik on siin (arvestades ka valgusolusid) täiesti tavaline.

Seitse tundi järjest oli esiti pool tundi orelikontserti, millele järgnes kunstiajalooline loeng, kõigepealt Niguliste kiriku arhitektuurist, seejärel peaaltarist, siis Surmatantsust...Kahjuks olid loengud eesti keeles ja nii võisin jälgida vaid kunstiajaloolaste imekspandavat kirglikkust ja kuulajate tähelepanelikkust. Ja seda võis tõesti imeks panna! Asjaolu, et öösel kella kolme paiku kuulab mitu tosinat inimest ettekannet vappepitaafidest, on minu arvates tõepoolest märkimisväärne.

Oleksin oodanud, et oreliöö külastajaid poputatakse kuumade jookide ja näksidega ning et kindlasti leidub mõni cateringi firma, mis ei jäta kasutamata võimalust sel hilisel tunnil väikest viisi kasumit teenida. Vale mõttekäik. Siia pole hoopiski tuldud selleks, et nautida erakordset sündmust, smalltalki ja taas kord väikeses koguses kultuuri...Siia on tuldud muusika pärast. Punkt. Ja kunsti pärast. Jutul lõpp. (Kirjutasin juba oma sissekandes kirjandusfestivali kohta: „Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.“ Ja mõtlesin vaikselt juurde: „kuid mitte vahuveini ja suupisteid.“)

Ja mis muutub muusikasse: ma ei olnud kunagi varem kuulnud koos esinemas saksofoni ja orelit ja see kooslus oli võrratu. Küllap tuleb see kahe vaskpuhkpilli heast sobivusest…Eriti hästi meeldis mulle G. Grigorjeva (1962) komponeeritud teos „Palve“. Mul pole õrna aimugi, kes on see helilooja, aga muusika oli suurepärane. Heledast heledamad, hõbedased, meeliülendavad helid...


P.S. Niguliste kirik on pildistatud minu aknast.

Sajab kui oavarrest

Kogu öö läbi rabistab vihm aknalauale ja äratab mind ikka ja jälle. Ka päeval kallab edasi, madalal rippuvad pilved on varjanud kirikutornide tipud ja kõnniteede ääres voolavad ojad. Kõige tipuks on e-Eestis katki läinud internet– küllap liialt ägeda vihmasaju tõttu. Ma ei saa helistada, ei saa postitusi üles riputada, mul ei tarvitse kirjutada e-kirju ega vaadata, milline tuleb homne ilm. Lähen jalutama. Tuul puhub mu vihmavarju pahupidi ja kõmbin läbi sügavate lompide Linnahalli lagunenud katusele. Isegi õngitsejad pole söandunud täna välja tulla. Nii seisangi üksi üleval katusel ja vaatan merd. Hall taevas ja hall vesi sulavad märkamatult ühte. Pistan vihmavarju kotti ning see, kuidas tuul piitsutab vihma ja vilistab, meenutab mulle mägedes ette tulevat koerailma ning hetkeks tunnen end päris koduselt. Lähen aeglaselt koju tagasi. Küpsised, tee ja villane kapsun annavad mulle sooja ja hakkan kirjutama neid ridu siin ja juttu oreliööst. Minu poolest võib sadu kesta veel kas või kolm päeva, miks mitte, ja internet võib sama kaua streikida. Ei saa midagi teha, ei pea midagi tegema – küll on hea.

Meelissõnad – III osa

Väikese keelekursuse lõpetuseks. Seekord ilma saksa või muude laensõnade abita, sest isegi kui eesti keeles tõepoolest on ligi 2000 saksa laensõna, jääb eesti keel mulle enamjaolt üsna võõraks!

Ent ta pole seepärast vähem ilus. Üks neid sõnu, mida eestlastel meeldib välismaalastele õpetada, on öö. Koos sõnaga sööma saab moodustada lause Söö öös, mis on palju parem kui Otto ja Anna. „Söö öös“ on muide ühe restorani reklaamlause. Sama tore sõna on öötöö.


Üks popbänd on pühendanud laulu tööööööbikule (töö+öö+ööbik). Kes rabab liiga palju tööd teha, võib muutudagi tööööööbikuks. (Eriti valgetel öödel.) Samamoodi kummastav sõna on jäääär. Tavaelus küllap sama väheütlev kui tööööööbik, kuid bändinimena kõlab päris hästi.

Ilus on ka sõna Läänemeri, sest ta õpetab meile, et meie vaatenurk asjadele on vaid üks võimalikest. (Saksa keeles tunneme seda ju Idamerena). Kahjuks ei ole, nagu ma järele uurisin, soome keeles Lõunamerd.

Milline aga on eestlaste vaatenurk abielule, peaksime ära mõistatama, kui teame, mida tähendavad sõna-sõnalt abielumees (abi+elu+mees) ja abielunaine (abi+elu+naine).

Ja lõpuks, väike sõnapärl on minu jaoks iseloom. See, mis üht inimest iseloomustab, on − jällegi täht-tähelt loetuna − tema „ise loom“.

Hea kassiahastuse vastu

„Martsipanitoa“ lähedal asuva Ajaloomuuseumi peaukse esisel kiviterrassil Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab neil päevil teinekord üks viiuldaja. Pärast päikeseloojangut annab ta seal kontserdi – möödujate või oma armastatu rõõmuks, polegi ma aru saanud. Igal juhul seisab möödakäijatest veidi eemal noor naine, kes teda ainiti vaatab.

Paremat kohta oleks viiuldajal raskse leida. Trepi kõige ülemisel astmel asetseval seisukohal ei puudu teatraalsus, peale selle püüavad majade viilkatused heli esiti kinni, lastes selle alles hetk hiljem õhtutaeva poole tõusta. Nii istusin minagi rõõmsalt kõnniteeservale ja kuulasin kontserti.

Mul on Pariisis sõbranna. Ta ütleb, et kui tal tuleb peale kassiahastus, jalutab ta linnas ja linn võtab kassiahastuse kui imeväel ära. Ka Tallinn suudab seda. Annab sulle avalisüli, mis tal parajasti pakkuda on, nõudmata midagi vastutasuks. Vaheldust, meelelahutust, ilusaid hetki, veidraid hetki, hetki, mis ajavad naerma... Sellest võib osa saada igaüks, ilma et see millekski kohustaks. Kes tahab, jääb seisma, kes ei taha, läheb edasi.

Jään sageli peatuma, sest mulle meeldib õppida lähemalt tundma inimesi, keda kohtan oma igapäevastel käikudel: kitarrimängijaid, kes kord ühe, kord teise paarilisega Lühikese Jala müürieendil musitseerivad, bluesi-lauljat Pika Jala nurgalt, kes imiteerib oma häälega hiiglama hästi elektrikitarri, kunstnikke, kes istuvad klapptoolidel Niguliste kiriku ees kasvavate kõrgete pärnapuude all, ja minugi poolest kas või pastelsetes rüüdes krišnaiide, kes iga päev hilisel pärastlõunal minu akna alt mööda tantsivad.



See kõik ei ole omane üksnes Tallinnale, võiksin samalaadseid asju kogeda ka teistes linnades, kuid siin on mul selleks aega ja tahtmist ning ma naudin seda. Et on linn ja mitte maa. Anonüümset ühtekuuluvustunnet, et võin olla osa linnast, vabadust olla kohal ja vabadust jälle ära minna. (Ja muidugi seda, et erinevalt maal või maastikul olekust, ei olda linnas sedavõrd enda hooleks jäetud.)

Tants surmaga!

Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal õhurünnakus Lüübekile täielikult. Ka Tallinna Surmatantsu algselt 30 meetri pikkusest kompositsioonist on säilinud vaid neljandik − ent siiski!

Niguliste kirik paistab minu aknast ja mul oli juba mitu nädalat plaanis Niguliste muuseumit lõpuks ometi külastada, kuid iga kord, kui end kokku võtsin, oli esmaspäev või teisipäev ja kirik suletud. Nüüd olen lõpuks siin ja nagu ma arvasingi, näeb maal välja samasugune nagu turismigiidis, ainult et suurem ja klaasi taga.

Surm kutsub kõiki inimesi järge mööda tantsima. Kõigepealt paavsti, seejärel keisri ja keisritari, siis tulevad kardinal, kuningas ja piiskop. Rohkem isikuid siinsel fragmendil kujutatud ei ole, kuid arvatavasti olid neiks kaupmehed, käsitöölised ja talupojad, viimasena ilmselt hällilaps.

Mind aitas seda maali mõista keskalamsaksakeelse teksti tõlge, mis maali selgitab. Alguses juhatab Surm ringmängu sisse: „Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud puha korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi.“

Seejärel ulatab ta oma tantsupartnerile käe ja dialoogid, mis seejärel lahti rulluvad, järgivad alati ühte ja sedasama skeemi. Surm lausub: „Tantsi minuga!“ Tema poolt kõnetatu vastab: „Oh ei, palun halasta!“

Surm ütleb keisrile: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!“ Keiser Surmale vastu: „Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, sa töötad ringi isegi mu üdi.“

Surm ütleb keisritarile: „Hei, emand keisritar, nüüd käime vähe!“ Keisritar Surmale vastu: „Oh las`ma elan veel, ma väga palun sind!“

Surm ütleb kuningale: „Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!“ Kuningas Surmale vastu: „Oo surm, mind võlub sinu kõnekeel, kuid seda tantsu pole mina õppind veel!“

Oh ei, seda tantsu pole me veel õppinud. Me ei tahagi seda õppida. Üritame südilt unustada, et peame ükskord surema ja kui me ei suuda elu lõplikkusest enam mööda vaadata, on meie vastuseks hetkele suunatud nautlemine. Ära lükka midagi homse varna, ela nüüd ja praegu, naudi väikest õnne, las päike paista, ela värvikirevat elu. Need läbinisti positiivsed sõnad ei anna meile ometigi vastust, kui endalt küsime, mil moel seista silmitsi surma ja õnnetusega.

Järeldus, milleni pidid jõudma hiliskeskajal elanud inimesed Surmatantsu vaadates, oli kardinaalselt erinev: ela vooruslikult, hoidu upsakusest. „Kuid ainult upsakusest tunned mõnu, teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu“, ütleb Surm kardinalile. „Seevõrd on rohkem ränka muret ees.“ Ja kuningale sõnab ta: „Su mõtted kulusid vaid selleks ära, et püüda ilmaliku ilma sära. Mis kasu said? Kui minust, ajapikku saab sinustki vaid tera kuristikku.“ Kas inimestel oli neid manitsusi kuuldes kergem surra?

(Kasutatud tõlget Mai Lumiste teosest „Tallinna Surmatants“ (1976))

Ümaratest munakividest sillutis

Jalutan meeleldi munakivisillutisel, iseäranis õhtuti, kui tänavad on peaaegu inimtühjad ja mõni neist on täienisti minu päralt. On olemas tavaline, nurgelistest kividest laotud munakivisillutis ja on säärastest ümaratest munakividest laotud sillutis, milliseid võib leida rannast. Nad ei asetse päris korralikult maapinnaga tasa, mõni tungib üsna jultunult esile. Suurem osa on hallid, mõned on punakad, teised pruunid. Balansseerin ühelt ümaralt munakivilt teisele ja kujutan ette, et olen laps, kes mängib, et kõrvale astuda ei tohi, sest ümberringi on meri.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 2. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Tänavakunst kõige laiemas tähenduses, pihustatud majaseintele, elektrikappidele ja treppidele. Või siis sinna kibekähku kleebitud ja enamjaolt varsti jälle maha kistud.


Nagu seda tänavakunstilt oodata võibki, käsitleb see ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, nagu näiteks „Koondatud“.


Kui tõsiselt peaks neisse teostesse suhtuma, pole alati selge. Siin kõlab üleskutse rebida sobiv valikuvariant küsimusele: “Kas see on perekond?“


Mis puutub kunstimõistesse, ütleb tundmatu autor oma arvamuse üsna otse välja. „Kas nüüd on kunst? (2007) autor: teadmata“


Niisiis pole see siin ehk ka kritseldus?


Tundmatuil autoreil ei näi vähemasti olevat puudust tsiteerimiskõlbulikest kunstiajaloolistest teadmistest. Siin vihjatakse sõnamänguliselt Magritte`i teosele „See ei ole piip“.


Nendest päikesekollastest siltidest „Ettevaatust, taskuvargad!“ aga lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata.

Jätkatud

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Ahoi!

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.


Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.


Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.


Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.


Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.


Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Suvila asemel

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.

Õhtumuusika

Nüüd, kus Toompealt kostev muusika kõlab iga päev kaks minutit varem, muutun ma nukraks. Pika Hermanni tipus asuv Eesti lipp langetatakse täpselt päikese loojangul ja selle taustal kõlab rahvaviis. Igal õhtul avatud aknal istudes tean täiesti kindlalt: pikemaks suvi enam ei lähe.

Kaunitarid

Tutvusin Toomas Mäeväljaga Toomkiriku ekskursioonil. Ta on orelimeister ja igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et vaadata üle kirikute orelid ja vajadusel neid häälestada. Olin hiljuti tema saatjaks ja sain teada palju huvitavat Tallinnas ja Eestis asuvate orelite kohta.


Eesti orelimaastiku eripära on see, et on siin algupärasel kujul säilinud iseäranis palju romantilisi oreleid 19. ja varasest 20. sajandist. Saksamaal neid niisama hästi kui ei leidu, sest seal levis 20. sajandi alguses nõndanimetud oreliliikumine. Selle liikumise siht oli muuta orelid taas barokiajastu laadseteks. Mõte oli hea, kuid toimiti kiirustades ning sageli oli tulemuseks kaheldava väärtusega kompromiss. Eestisse oreliliikumine ei jõudnud ning peagi tõi nõukogude võimu ateistlik ideoloogiaga kaasa kirikuelu ja ka oreliehituse soikumise. Kui selle võimu aeg pärast 1991. aastat läbi sai, ootasid romantilised orelid mõnes mõttes nagu uinunud kaunitarid oma päästjaid.

Mis teeb ühest orelist romantilise oreli? Selline orel püüab jäljendada tervet orkestrit ja segada selle eri kõlavärve võimalikult pehmelt. Mängupuldi nuppudel olevatelt siltidelt võib lugeda justkui orkestri koosseisu: oboe, metsasarv, klarnet, trompet...Romantilist tüüpi orelite valmistajad armastasid eriti neid vilesid, mis kõlavad kui keelpillid või flöödid.


Toomkiriku orel, mille restaureeris 1998. aastal orelirestaureerimisfirma Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Frankfurt/Oder) on heas seisus. Kõik 73 registrit ja 4500 vilet on töökorras. Toomkiriku orel ühendab endas ühtaegu kahe kuulsa saksa orelivalmistaja käekirja. Oreli ehitas Weißenfelsi orelimeister Friedrich Ladegast ja ta õnnistati sisse 1878. aastal. 1913. aastal otsustas kogudus orelit moderniseerida ja lasi selle Wilhelm Saueril (Frankfurt/Oder) ümber ehitada. Suurem osa Ladegasti viledest ja prospekt ehk siis see osa, mida kirikulised orelist näevad, jäid aga alles ja nii ongi see pill praegu nii-öelda „best-of-süntees“ – Ladegasti-Saueri orel.

Oleviste kiriku orel nii hästi säilinud ei ole, kuid ka temast lähtub lumm, mida on võimeline tekitama vaid muusikariistade kuninganna. Koos Toomas Mäeväljaga turnisin orelis ringi. Tõsijutt, turnisin, sest see, mis väljastpoolt nii kaunilt hõbe- ja kullakarvaselt helgib, sarnaneb seestpoolt pigemini tolmuse laoruumiga. Väikesed puuastmed viivad eri registrite, see tähendab eri suuruses puust või metallist vilede juurde. Kui ma seal niimoodi ettevaatlikult orelit uurisin ja kõige suuremate vilede vahelt kõrgelt ülevalt alla kirikuruumi piilusin, hakkasid organist ja laulja proovi tegema. Puit nagises, lõõtsad puhisesid ja siinsamas kõrval olevad viled hakkasid laulma – see oli väga, väga ülev.


Väike vihje kõigile peatsetele ja võimalikele Tallinna külastajatele: igal laupäeval toimub Toomkirikus pooletunnine orelikontsert. See „Orelipooltund“ on täiesti tasuta. Praegusel suvisel ajal annavad seal sageli kontserte ka organistid välismaalt, sest nad kibelevad proovima tõelist romantilist orelit.

Suur osa Tallinnast peitub detailides – 1. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Neid võib leida kas või fassaadidel. Kord ronivad mööda katuseviile vaarikad, kord on müürikivid suukorviks, kord näitab vihmaveetoru keelt.





See prillidega härrasmees elab Pikal tänaval. Temast räägitakse järgmist lugu. Kord võtnud rikas kaupmees ilusa noore naise. Noorpaari õnne tumestanud vaid üks asi, nimelt tuli naisel, kui ta õhtuti lahti riietus ja öösärgi selga libistas, taluda endal võõraid pilke. Vastasmaja naaber, vana piiluja, vahtis häbematult noorpaari aknast sisse. Kumba nood pilgud enam häirisid, kas ilusat naist või tema abikaasat, lugu ei räägi. Igatahes osutus rikas kaupmees nutikaks meheks, kes leidis hädale rohtu. Ta laskis valmistada büsti, mis oli otsekui uudishimuliku naabri suust kukkunud ja kinnitas selle katuseharjale. Sealtpeale tulnud naabril iga kord, kui ta tahtis kaeda kaunist neidist, vaadata tõtt ka iseendaga. See ajanud tal vahtimise isu ära. Nii vast elanudki kaupmees ja tema naine õnnelikult oma elupäevade lõpuni...

Kudumisgrafiti (järg)

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:



Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.

Laulupidu

Jah, ma poetasin mõne pisara. Ehkki ma pole ju eestlane. (Kas tohin sellest hoolimata nutta?) Ehkki ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ei olnud ma arvestanud sellega, mis tuli. Avalauluna kõlas „Mis maa see on?“ ja seejärel hümn. Istusime loožis, niisiis keset koore, nii meist vasakul kui ka paremal seisis sadu laulvaid inimesi. Ja ei laulnud ainult koorid, vaid nendega ühines ka publik. Sel moel laulu keskel polnud ma kunagi olnud. Minu ümber oli vaid laul. Jah, oli tõepoolest selline tunne, et kogu rahvas laulab. See oli ülev hetk, mis läks otse südamesse.

See, mis tol reedel õhtul järgnes, oli tõeline vaatemäng. Laululava esine oli otsekui kirjudest rahvariietest meri, mis voogas, laineid üksteise poole ja jälle eemale tõugates. Mind kütkestas, kuidas korratust keerisest ilmusid ikka ja jälle geomeetrilised kujundid! Kui aga viis tuhat seelikut ühel ja samal ajal ümber oma telje keerutasid, kuulis kahinat ka päris kõrgel.

Laulu- ja tantsupeo külastajate jaoks oli tähtsaim päev aga pühapäev. (Lühidalt ametlik teave: sel nädalavahetusel toimunud laulu- ja tantsupidu ei olnud üldlaulu- ja tantsupidu, mis tuleb jälle alles 2014. aastal, vaid noorte tantsu- ja laulupidu. Tantsupidu oli reede ja laupäeva õhtul, laulupidu pühapäeva pärastlõunal. Pühapäeva ennelõunal toimus ka suur rongkäik ning tantsijad, lauljad ja muusikud liikusid üheskoos kesklinnast lauluväljakule.)


Minu ajaveebi saksa lugejad kujutavad pühapäevast meeleolu ehk kõige paremini ette, kui nad mõtlevad hiigel-, hiigelsuurele, rõõmsale ja kirjule rahvapeole. Ainult laste lõbustusatraktsioonid tuleb kujutluspildilt välja jätta. Baieri lugejad peavad välja jätma ka õlu, sest see ei mängi siin olulist rolli. Juurde tuleb aga mõelda võimas laulukoor ja suur piknikuväli, millele inimesed oma tekid laiali laotavad.

Õigupoolest tulevad eestlased kokku äärmiselt vastumeelselt, see ei ole, nagu nad ütlevad, nende loomuses. Laulupeol teevad nad aga erandi, siis tervitatakse rõõmsalt igaüht ja jääb tõesti mulje, et pool Eestimaad koguneb piknikule. Niisiis kes püüab sellest peost oma peas pilti maalida, peaks viimaks lisama ka järgneva mõtte, nimelt, et kõik peokülalised tunnevad end üksnes seetõttu, et nad on kokku tulnud, ühe suure perena. Kindlasti ka ühe rahvana.

Kõrvalepõige laulupeo ajalukku

Et esimene eesti laulupidu toimus 1869. aastal Tartus, teab siinmail iga sülelapski. Esimese laulupeo algataja oli publitsist Johann Voldemar Jannsen ja juba toona tuli kokku ligi 850 osavõtjat ja 15 000 pealtvaatajat. Sellel peol, nagu ka rahvusliku ärkamise ajal toimunud järgmistel laulupidudel oli poliitiline iseloom, laulud tugevdasid rahvuslikku identiteeti ja ühtlasi aitasid eristuda sakslastest ja venelastest.

Inspiratsiooni olid toonased laulupeo teerajajad saanud siiski baltisakslastelt, kes olid juba mõni aasta varem korraldanud samalaadseid üritusi väiksemas mastaabis. Pärast seda kui Jannsen oli osa võtnud 1857. ja 1866. aasta balti laulupidudest Tallinnas, kasutas ta 1869. aastal ajendina pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva, et taotleda luba eesti laulupeo korraldamiseks. Kümme aastat hiljem toimus teine laulupidu. Sellega sarnane traditsioon kujunes välja ka Lätis ja Leedus.


Aastakümneid toimusid laulupeod üksnes ülevalt poolt ette antud raamides, kõigepealt tuli ülistada tsaari, hiljem Leninit ja Stalinit. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel säilitada laulupidu päris omaenda peona. Pärast kohustuslike numbrite esitamist võeti lõpuks üles ikkagi vanad ja armsad laulud ja viisid. 1989. aastal sai sellest Eesti, Läti ja Leedu rahva poolt alles hoitud traditsioonist „laulva revolutsiooni“ liikumapanev jõud. Alates 2003. aastast kuuluvad kõigi kolme Balti riigi laulu-ja tantsupeod UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kõige kauemaks jäävad mulle aga ilmselt meelde inimeste näod. Lapsed lauluväljakult lahkumas, ülemeelikus tujus, sest kõik läks hästi korda, mõni on võtnud teise kukile. Poisid, kes astusid rongkäigus teiste ees ja kandsid väikeste lapsekätega raskeid lippe. Rahvariiete, päikeseprillide ja lillepärgadega teismelised, uhked õpetajad, väsinud tantsijad, suikumas õndsalt puude varjus.

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?