Jul 13, 2011

Suvila asemel

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.



0 Kommentaar(i):

Post a Comment