Eemalt

Selleks et õppida tundma linnu nagu Tallinn, on hea vahepeal ära käia. Eile sõitsingi rattaga väikesele uurimisretkele Viimsi poolsaarele Tallinnast põhjas. Pirita ranna kandis, kus asub linna purjespordikeskus, näitab Tallinna siluett muutumise märke. Kirikute ja kõrghoonete tihe kooslus venitub välja, ühest linnast saab kaks. Paremale jääb Oleviste kirikust, Niguliste kirikust ja Toompeast koosnev tuttav ansambel. Vasakul paistavad julge arhitektuuriga pilvelõhkujate kontuurid.

Küllap jättis Tallinn varasemal ajal eemalt vaadatuna hoopis teistsuguse mulje. Toona sirutasid kirikute tornid ja Toompea müürid end laeva sadamasse saabudes taeva poole, proportsioonid olid paigas. Linn tervitas uhkelt külalisi. Praegu võivad inimesed valida, millise linna hoolde end usaldada, kas vana Revali või uue, 1990. aastate algusest kerkima hakanud city hoolde.

Päikeseloojang pakub Pirita rannas omapärast vaatemängu. Viimaste päikesekiirte valguses löövad pilvelõhkujate peegelklaasist fassaadid kuldselt helkima. Aredalt tõusevad nad siluetis esile, samal ajal kui vanalinn paistab juba poolunne suikuvat. Kumb nüüd kummalt tähelepanu röövib? Üks linnadest mukib end viimase päevavalguse käes üles, tema õde heidab aga puhkama, nagu ta on päeva lõpus teinud juba sadu aastaid.